Freudi häda

Jaanus Adamson

Unenägu – füsioloogilise ärrituse tulem või psüühilistest motiividest lähtuv fenomen?  

 

8aastane Freud isaga. seitsme- või kaheksa-aastasena oli Freud vanemate juuresolekul nende magamistuppa urineerinud ja kurjustav isa oli seepeale öelnud, et “sellest poisist küll head nahka ei saa”. Isa sõnad olevat väikese Freudi auahnust sedavõrd kohutavalt haavanud, et pimedat ja urineerimisel abi vajavat vanamehekuju unenäos tulekski tõlgendada kui hilinenud – ja mitte sugugi ainukordset – kättemaksu isale.

 

 

Kord rongiga puhkusereisile sõites sai Sigmund Freud koha vagunis, kus puudus võimalus öösel käimlat kasutada. Kell kolmveerand kolm öösel ärkaski ta “põievaevuse” peale, olles enne näinud teatavat unenägu. Freud ei selgita, kuidas ta hädast lahti sai, küll aga selgitab ta selle tekkimise motiive: “Siis ma virgusin kehavajaduse aistingust. Nendele aistingutele võidakse omistada tegelike unenäoimpulsside roll, arvan ma, ent annaksin siiski eelise teisele arusaamale, et unenäo kutsus esile alles kusetung” (lk 204). – Kas teil tekkis seda tekstilõiku lugedes samuti tunne, et Freud ei olnud kirjutamise ajal veel täielikult üles ärganud, et nii võiks jahuda ähmane vanamees, keel ravimitest tuim…?

Kui Freud ei pidanud oma unenäo tegelikuks impulsiks “kehavajaduse aistingut”, siis millist teist arusaama ta ikkagi eelistas? Mari Tarvasi tõlkes on see lihtsalt kaduma (või tõlkija enda jaoks segamini) läinud. Kui lugeda Freudi originaalfraasi (“… würde aber einer anderen Auffassung den Vorzug geben, nämlich dass die Traumgedanken erst den Harndrang hervorgerufen haben”1) või Abraham. A. Brilli ingliskeelset tõlkevastet (“… I should, however, prefer a different explanations, namely, that the dreamthoughts first gave rise to the desire to urimate”2) on asi klaar: “unenäomõtted kutsusid esmalt esile kusehäda” ja mitte vastupidi.

Freud on üritanud niisiis kaitsta tollaste käibetõdede keskkonnas küllaltki poleemilist seisukohta, et unenägu ei ole mitte ainult “füsioloogilise ärrituse tulem” – unenägu on ka “psüühilistest motiividest lähtuv hingefenomen” (lk 207). Kuid mitte ainult. Tõlkelõigus on läinud kaotsi ka otsustav ümberpööramine Keha ja Vaimu vastasmõjude käsitamisel, millega Freud tegi tegelikult algust juba hüsteeriasümptomite tõlgendamisel (oma struktuurilt ja funktsioonilt olidki unenäod Freudi arvates nagu hüsteeriasümptomid). Ümberpööramine siis selles tähenduses, et kui näiteks Charcot’ seletas hüsteeriasümptomeid orgaaniliste, neuroloogiliste põhjustega (Keha mõjutas Vaimu), siis Freud jõudis vastupidisele seisukohale: hüsteeria puhul väljendusid allasurutud tunded teises (kehalises) “registris” paralüüside, peavalude, oksendamiste jne kaudu (st Vaim mõjutas Keha).

Ka antud unenäo tõlgendamisel kutsub Freud meid niisiis ümberpööravalt mõtlema: ainevahetusest jm tingitud kehalised aistingud võivad põhjustada küll unenägude sisu (“unenäod tulevad kõhust”, nagu rahvasuu ütleb), kuid unenäomõtted ehk unenägude hingelised motiivid võivad põhjustada ka kehalisi aistinguid ja vaevusi… Nagu siis antud juhulgi. Freud kinnitab, et sellisel kellaajal ja sellises olukorras on tal äärmiselt harva tulnud kehaliste vajaduste tõttu virguda (lk 204). Mingi “loomuliku vajaduse” või tavapärase füsioloogilise ilminguna ta oma kusehäda niisiis ei käsitanud – see oli “sealpool tavalist”.

Ja on märkimisväärne, et Freud ise ei tunnegi unenäos “urineerimisvajadust”, ta lihtsalt ulatab seal ühele pimedale vanamehele uriinipurgi, esinedes tema põetajana, s.t häda on kellelgi teisel (lk 198). Seda unenäoepisoodi analüüsides jõuab Freud ühe kibeda mälestuseni lapsepõlvest, mis olevat teda varemgi unenägudes korduvalt kummitanud: seitsme- või kaheksa-aastasena oli ta vanemate juuresolekul nende magamistuppa urineerinud ja kurjustav isa oli seepeale öelnud, et “sellest poisist küll head nahka ei saa” (lk 202). Isa sõnad olevat väikese Freudi auahnust sedavõrd kohutavalt haavanud, et pimedat ja urineerimisel abi vajavat vanamehekuju unenäos tulekski tõlgendada kui hilinenud – ja mitte sugugi ainukordset – kättemaksu isale, kusjuures “kättemaksuks on osad muidugi ära vahetatud”: “Vanem mees, ilmsesti isa, sest ühest silmast pime olemine tähendab tema ühepoolset glaukoomi, urineerib nüüd minu ees, nagu mina tollal tema ees. Lisaks sellele naeran ma tema üle; kuna ta on pime, pean ma tema ees purki hoidma ja vihjena naudin ma oma teadmisi hüsteeriaõpetuses, mille üle ma olen nii uhke” (lk 203).

Tõeliseks hädaks, mis vaevab selles unenäos Freudi kui unenäonägijat, pole niisiis mitte põiehäda, vaid haavatud auahnuse kompenseerimine ja infantiilne suurusehullus – selle unenäo teistegi episoodide kohta ütleb Freud ise, et neid saab “mõista häbematu praalimise, naeruväärse, minu ärkvel elus ammu maha surutud suurusehulluse viljana” (lk 201). Ja võiks kohe lisada, et “Unenägude tõlgendamine” ise – kui omalaadne teaduslik-fantastiline “unelm” – on selle sama häda tulemus.

Tuntud kirjandusteadlane Geoffrey Hartman on, nagu paljud enne ja pärast teda, rõhutanud Freudi “Unenägude tõlgendamise” autobiograafilist avameelsust, Freud paljastavat seal “kõik vähegi võimaliku: muidugi seksuaalsed soovid, süütunde ja sotsiaalse kadeduse, samuti lapseea tunded, mis kannustasid teadlaskuulsuse tagaajamist.”3 Hartman kasutab koguni väljendit “teaduse libido”, pidades sellega tõenäoliselt silmas teaduslikke ponnistusi jõustavat libidinoosset energiat, ja me mõistame, miks: vähemalt osaliselt on Freud ju oma teadusesse suunatud energia tagamaid (“lapseea tundeid”) paljastanud ka tsiteeritud unenäos. Kui katsuda tõlkida selle unenäo “teadvustamatusest” lähtuvat sõnumit, võiks see kõlada umbes nii: “Olen see, kes ma olen, oma isa tõttu, tema SÕNADE tõttu (“sellest poisist küll head nahka ei saa”), sest kogu elu olen tahtnud talle näidata, et tema sõnad ei maksa midagi, et minust saab midagi, ON juba saanud – tuntud teadlane, hüsteeria saladustesse tungija.”

Freudil leidub ka otseselt infantiilsele suurusehullusele viitavaid unenägusid, kus urineerimine ei tähista mitte unenäonägija lapselikku saamatust ja abitust (nagu isaga seotud episoodis lapsepõlvest), vaid hoopis tema kõikvõimsust. Ühes kuulsamas neist nägi Freud end kusagil kõrgendikul asuvas räpases välikäimlas, kus oli pikk pink, mille ühes otsas oli suur käimlaauk; unenäos urineeris Freud pingile – pangem tähele: lasi põhimõtteliselt jälle valesse kohta nagu kunagi lapsepõlves –, kuid seekord ei seostunud see mitte häbiväärse, kultuuritu reostamisega, vaid hoopis imeteldava puhastustööga: “pikk uriinijuga uhub kõik puhtaks, väljaheitehunnikud tulevad kergesti lahti ja kukuvad august alla” (lk 420).  

Freud ise tõlgendas seda urineerimisunenägu kui samastumist hiidude, kirjanduslike ülikangelastega: “Analüüsides tuleb mulle kohe pähe Augeiase tall, mida Herakles puhastab. See Herakles olen mina. (…) Uriinijuga, mis kõik puhtaks uhub, on kahtlemata vihje suurusele. Niiviisi kustutab Gulliver liliputtide maal suure tulekahju (…). Aga ka suure meistri Rabelais’ üliinimene Gargantua maksab niimoodi kätte pariislastele, et ta Notre-Dame’i otsast suunab oma uriinijoa linna peale. (…) Ja jällegi väärib tähelepanu tõend, et ma olen üliinimene!” (lk 420) Assotsiatsioonide harutamisel selgus, et selliste lapsemeelselt suurejooneliste samastumiste taga peitub täiskasvanud Freudi teaduslik auahnus ja uhkus – üks tema imetleja olevat talle öelnud, et ta on “puhastanud neuroositeoorias eksituste ja eelarvamiste Augeiase tallid”; pikk pink, mille ta uriinijoaga ekskrementidest puhtaks uhub, meenutab aga mööblieset, mille talle üks kiindunud naispatsient oli kinkinud (“See meenutab mulle, kuidas mu patsiendid mind austavad”) jne.

Freudi teatav “suurus” (laias kaares laskmine) paistabki seisnevat selles, et kui ta midagi oma isiklikus hingeelus avastas, projitseeris ta selle julgelt mitte ainult oma patsientidele ja oma kultuuriepohhi kaasaegsetele (milleks sageli oligi piisavalt põhjust), vaid kogu “ajatule” inimkonnale; oma perekondlikke tundeid püüdis ta näiteks üldkehtivana näidata müütidest ja kirjandusest pärit tegelaskujude Oidipuse ja Hamleti kaudu jne. Ja on huvitav, et sellist müüdilist “suurust” taotles Freud isegi antud teema (st oma urineerimisfantaasiate) puhul.

On ju küllalt usutav, et Freudi isiklikus elus ja unenägudes oli auahnusel ja urineerimisel (laiemalt võttes “kusemiserootikal” ja ekshibitsionismil) mingi kindel seos, kuid Freud kisub mängu ka õnnetud neurootikud: “Neurootikute psühhoanalüüsides tundsime ka ära, et voodimärgamise ja auahnuse vahel iseloomuomadusena on sisemine seos” (lk 230). Nali on siin selles, et teoreetiliselt järjekindel olles tuleks selline “sisemine seos” omistada meile kõigile, kuna teisal on Freud kinnitanud, et “psühhoanalüütiline uurimine ei tunnista üldse mingit põhimõttelist erinevust normaalse ja neurootilise hingeelu vahel, vaid näeb seal ainult kvantitatiivset külge (…)” (lk 336).4

Ja siingi leidis Freud suure müüdilise kangelase – tema teooria urineerimisiha ja auahnuse (ehk saavutusiha) seoste kohta tipnes nimelt Prometheuse müüdi tõlgendamisega. Lugu Prometheusest kui tuletoojast kõnelevat meile varjatult sellest, kuidas inimeste suur kultuuriline saavutus – tule säilitamine – sai võimalikuks vaid tänu sellele, et nad suutsid alla suruda homoerootilise varjundiga soovi tulle kusta (ehk fallost meenutava tuleleegiga võidelda) ja see oma “veega” kustutada.5

Kuid tagasi juhtumi juurde, millest alustasin! Ühe asja on Freud seal siiski lahendamata jätnud: kui teda öösel üles äratanud “kehavajaduse aistingu” põhjustajaks oli unenägu, siis ikkagi kuidas või miks? Unenägusid, nagu ka kõiki psühhoneurootilisi sümptomeid, tuleks Freudi järgi tõlgendada kui (enamasti) teadvustamata soovide täitumisi, kuid on üks oluline moment, mida siin unustada ei tohiks; nimelt seda, et unenägude ja sümptomite puhul on tegu psüühilise KONFLIKTI tulemusel kujunenud kompromissmoodustistega, “kus kaks vastandlikku soovitäitumist (…) võivad ühes väljenduses kohtuda”: “üks osa sümptomitest vastab teadvustamata soovi täitumisele, teine selle vastu suunatud reaktsiooni kujundamisele” (lk 506-507).

Tuleks mõista niisiis seda, et unenäod ja sümptomid täidavad küll soove, kuid kuna täitunud soovid on reeglina moraalselt taunitavad, siis tuleb unenägudel ja sümptomitel täita samaaegselt ka kaitsereaktsiooni või karistuse funktsiooni (ühe käega nad võtavad, teisega annavad). Sellise kahepalgelisuse hea näide on lugu ühest Freudi naispatsiendist, kelle hüsteeriline oksendamine osutas “ühelt poolt puberteediea aastate teadvustamata fantaasia täitumisele (soov olla pidevalt rase ja saada lugematul arvul lapsi)”, kuid kes võis “oksendamise tõttu kaotada oma figuuri ja oma ilu, nii et ta ei meeldi enam ühelegi mehele” (lk 507).

Kui rakendada sellist seletusskeemi teksti alguses viidatud unenäo ja sellele järgnenud urineerimiskimbatuse tõlgendamisel, siis võiksime sõnastada ka kompromisslahenduse, milleni Freud oma teadvustamata mõtteprotsessides jõudis: “Minu soov täitus: unenäos näen ma oma isa poolpimeda ja abitu vanamehena, kes urineerimisel minu kantseldamist vajab, kuid karistuseks selle eest ärkan ma põiekaga üles vagunis, kus puudub käimla, ja olen ka ise hädas.”

Oli see nüüd usutav või mitte (kas meie teadvustamatus on tõepoolest nii suur Isand ka meie ainevahetusprotsesside üle jne), kuid tähelepanuväärne on Freudi teoorias sisalduv karm elutarkus: me ei saa kunagi kõike, isegi mitte oma unenägudes – igas triumfis on ka kaotus.

 

 1 S. Freud, Die Traumdeutung. Studienausgabe. Band II.

Fischer Verlag, 1989, lk 226.

2 S. Freud, The Interpretations of Dreams. Wordsworth Editions Limited, 1997, lk 116.

3 G. Hartman, Freud tõlgendaja silmis. Tlk T. Rosin. Akadeemia 1992, nr 7 lk 1456.

4 Paljudel “juhtumitel” võibki Freudil muuseas õigus olla: kusemise ja haiglasliku suurusehulluse seose on eksplitseerinud näiteks “tuhandete lemmik” ja “jumalike ilmutuste” kirjastaja Kivisildnik, kelle tuntuimaks tunnuslauseks on – ja ilmselt ka jääb – “mul on kästud kusta teie kaevu”.

5 Vt S. Freud –  Zur Gewinnung des Feuers. Studienausgabe. Band IX. Fischer Verlag, 1989, lk 449 – 454.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming