Friedelli uusaja vaatemäng uhkes raamis, aga häguse klaasi taga

Kristiina Ross

Tekib häiriv tunne, et hea asi on toodud pika töö ja suure vaeva tulemusel peaaegu haardeulatusse, kuid jääb ikka kättesaamatuks. Egon Friedell, Uusaja kultuurilugu. Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani. I, tõlkinud Ilme Rebane, Kupar, 2003; II, tõlkinud Leo Metsar, Kupar, 2003; III, tõlkinud Leo Metsar [kirjastus märkimata], 2004; IV, tõlkinud Ilme Rebane, Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 2012. aastal jõudis viimaks lõpule Egon Friedelli 1927. – 1931. aastani ilmunud „Uusaja kultuuriloo” pikk ja vaevaline teekond eestikeelsesse mõtteruumi. Selle esimese osa eestindust tervitas Jaan Undusk üheksa aastat tagasi elegantselt hõlmavas tutvustuses, nimetades seal Friedelli teost üheks XX sajandi suureks ajalooliseks esseeks, mis jääb „esituslaadilt kuhugi O. Spengleri „Õhtumaa allakäigu” ja J. Lotmani kultuurilooliste vestluste vahepeale”.1 Nüüdseks on eesti keeles ilmunud juba ka sama autori „Vanaaja kultuuriloo” Kreeka osa2 ning jääb oodata ainult Egiptuse ja Vana-Idamaade käsitluse väljaandmist, et siinne lugeja kõiki kultuuriloo peatükke, mis Friedell jõudis kirja panna, emakeeles lugeda saaks. Friedelli kultuurilugu on haarav vaatemäng. Vana tõde, et maailm on lava ja inimesed näitlejad, teab iga haritud eurooplane juba vähemasti Friedelli ühe lemmik-geeniuse Shakespeare’i aegadest peale. Kuid näitekirjaniku, teatrikriitiku, kabareedirektori ja näitlejana oli Friedell teatriga ka seesmiselt seotud. Kogu teos on pühendatud saksakeelse teatri uuendajale Max Reinhardtile ning teatrist on raamatus teiste inimelu väljendustega võrreldes silmatorkavalt palju juttu. Mahulisele proportsioonile sekundeerib teose sõnaline ja sisuline teatraalsus. Friedell kirjeldab ajalugu tihti otseselt näitemänguna: barokiinimene „mängib reaalsusega nagu suveräänne näitleja oma rolliga”; Louis XIV aegset Prantsusmaa õukonnaelu võrreldakse kord repertuaarinäidendiga, kord komöödiaga, kus kuningas viiskümmend neli aastat väärikalt etendab „peategelase delikaatset ja närvesöövat rolli”; kui Friedrich Suur „astub kulisside tagant välja”, saab „juba esimeses stseenis selgeks”, et ta „ei hakka mängima episoodilisi osi, mis Euroopa režiikolleegium talle on määranud”; Napoleon on „Euroopa režissöör”, kelle välimuski on „võrratu lavastuslik idee”, jne. Näitemänguline on ka materjali esitamine väikeste, pealkirjastatud stseenidena, nii et soovi korral saab raamatut nautida kui kronoloogiliselt ritta seatud elavaid pilte, milles igasühes mingi ajalõik, selle tegelane või iseloomulik ilming meeldesööbivalt vaimukal viisil ette mängitakse. Lugeja silme ette manatakse rokokoo-ajastu kui tiisikusehaige surija eufooria; Rousseau’ eksalteeritud loodusekultus, mille ajel „lambaid siidpaelte otsas leebesse loodusesse” jalutama viiakse; klassitsistlikud, kreeka templite kapiteelidega kastidesse paigutatud ööpotid; Viini kongressi jantlik hiilgus; gaasivalguses ringisibavad väikekaupmeestest „keldrikakandid”; XIX sajandi keskpaiga maailm Daumier’ litograafiatel „kui paks ähkiv rahakott”; hiiglaslike dimensioonidega „iluasjake” Eiffeli torn jne.

Sügavamas plaanis ja vähemalt autori enda arvates ei ole kultuurilugu siiski mitte meelelahutuslik sketšide jada, vaid draama, kus etendatakse ideede elu- ja surmaheitlust, jubedat ja lakkamatut „maa-alust vaimude hoovust, mis voolab välja sellest, mis oli, selle juurde, mis on”. Friedelli meelest on ideed „maailma kõige reaalsemad jõud”, ainsad, mis määravad ajaloo kulu; vaim on primaarne ning poliitiline ja argipäevane ajalugu ainult selle projektsioon; visioon leiab endale visioneerija, kes inimeste igapäevase elu oma nägemust mööda organiseerib ja kujundab. Ühtlasi painab Friedelli romantiline geeniusekultus ning sellest võrsuv igavene küsimus geeniuse ja tema aja suhtest: kas leiab idee endale õigel ajal väljendajaks sobiva geeniuse või on geenius see, kes leiab üles oma aja idee, millele ehitada midagi uut. Selle küsimuse juurde tuleb Friedell ikka ja uuesti tagasi. Ning ehkki tema käsitlust iseloomustab paradokslemine ja iroonia, siis kipub ta oma lemmik-geeniustest (peale Shakespeare’i ennekõike Goethe, Nietzsche, Friedrich Suur, Beethoven, Ibsen jms) rääkides kalduma ülistuslikku pateetikasse. Päris selgeks Friedell geeniuse ja tema aja suhet rääkida ei püüagi. Igatahes juhib ja valitseb nii aega kui geeniust idee, ning isegi kõige geniaalsem inimene suudab ilma ideedeta tekitada üksnes tühise ja ajutise pinnavirvenduse ning kaob jälgi jätmata nagu Napoleon, kes jättis endast maha „ainult natuke üleelatud hirmu ja kõrbehaisu”. (Praegu siin seda lugedes ei taha parem mõeldagi, kuhu nüüdne ideetühi aeg Friedelli nägemuses paigutuks.)

Lisaks teatrikesksusele on „Euroopa kultuurilugu” ka tuntavalt saksakeskne, kuigi autor korra tunnistab, et uusaja tõeliseks hingeks oli Baconi ja Cromwelli vaim. Saksakesksus on esmapilgul seletatav lihtsalt asjaoluga, et autor kuulus saksakeelsesse kultuuriruumi. Friedelli­likum põhjendus on muidugi veendumus, et „renessansi immoralismiga alanud ja Zarathustra immoralismis hukkunud uusaja viimases vaatuses oli Saksamaa juhtiv surmaeelne heitleja” –  just vaimu surmaheitlus Friedelli ju huvitab. Nii või teisiti, mahuliselt reedab teos ilmset saksakeelse kultuuri eelistust. Friedelli raamatu puhul mainitakse tihti, et tegemist pole õpiku ega kultuuriloolise ülevaatega, vaid käsitlusega, mis eeldab lugejalt juba mingit eelteadmist. Friedell ei suvatse geeniusest rääkides mainida, mis alal too tegutses, või lahingut kirjeldades öelda, kelle vahel see toimus, aastaarvude lisamisest rääkimata. Teiste rahvaste korral liigub ta siiski mööda nii vaieldamatuid tähtsündmusi ja tippe, et aja- ja kultuuriloost vähegi huvitunud lugeja jaksab mõtet erilise vaevata jälgida. Aga saksakeelsest kultuurist haaratakse vaatlusse ka madalamat järku nähtusi. Eriti sedamööda, mida lähemale autor omaenese ajale jõuab – juba seetõttu, et kaugem minevik on väljakujunenud, „puhtaks poeesiaks kristalliseerunud” legend, aga „oleviku ajalugu” on alles kujundamise faasis, mistõttu Friedelli olevikus veel geeniuse kategooriasse pretendeerinud tegelased võivad olla praeguseks juba suurelt lavalt täiesti kadunud. Arvatavasti avaneks XIX sajandi saksa kultuuriloo osa keskmisele eesti lugejale palju rikkamana, kui sellele oleks lisatud veidi rohkem kommentaare ja selgitusi. (Mitte küll teksti sees, nagu praegu paiguti tehtud, vaid joonealuses või järelkommentaariumis.)

Saksakesksusest rääkides ei saa muidugi unustada, et maiskondlikult oli Friedell austerlane, täpsemini Viini juut, ja sealjuures üks neist kristianiseerunuist, kes oma juudi päritolu pideva judaismi-kriitika taha unustada üritasid. Ähmasemalt või teravamalt kumab see asjaolu läbi mitmes kohas, tungides selgelt pinnale näiteks kirglikus sõnastuses, millega autor epiloogis ründab teise Viini juudi, Freudi psühhoanalüüsi kui midagi eriti riukalikult juudilikku ja juba ainuüksi seeläbi jumalatut.

Isikulooliselt ajendatud teatraalsus, saksakesksus ja enesevihkajalik juudipõlgus või eelnenud sajandivahetusele iseloomulikud märksõnad, nagu „mandumine”, „haiguse loovus” jms on Friedelli käsitluse pärisosa. Ta ei tahagi pakkuda hallilt neutraalset ja objektiivsusele pretendeerivat ülevaadet, vaid nimme subjektiivset legendi uusajast. Tõrjuvalt jutumärkidesse asetatud „kriitiline” või „teaduslik” ajalookirjutus on tema meelest üksnes fantaasiapuuduse ja andetuse ilming. Aja- ja kultuurilugu ei sõltu „arhiivis tuustijate” tegevuse tulemusest, vaid see on miski, mis pidevalt kujuneb ja mille iga käsitleja uuesti leiutab. Friedelli leiutatud uusaeg on igatahes vaimukalt värvikirev ja haarav isegi seal, kus see ei veena.

Paraku on Friedelli tulevärk jõudnud eesti keelde seespidi natuke luitunud ja räsitud kujul, ehkki algselt kolmeköitelisest raamatust on saanud koguni neli uhkelt kõvakaanelist valge ümbrispaberiga kvaliteetköidet. Juba esimese köite ilmumise järel kurtis Jaan Undusk eespool viidatud tutvustuses, et tõlkija Ilme Rebane „ei ole stilistiandelt Friedellile päris võrdne vastane ning originaali sära, energia ja loomulikkus ei jõua täies ulatuses pärale”. Sära ja energiat ei ole suutnud tõlkesse kahjuks tuua ka vahepealsed osad tõlkinud Leo Metsar. Näib, et kogu eesti tõlke sünd on, vaatamata tegijate heale tahtele ja sihikindlusele, kulgenud halva märgi all.

Asi algab juba pealkirjast. Friedelli raamatu originaalpealkiri on “Kulturgeschichte der Neuzeit : die Krisis der europäischen Seele von der schwarzen Pest bis zum Weltkrieg”. Eesti tõlkes on alapealkirjast millegipärast välja jäetud selle kõige sisutihedam fraas „euroopa hinge kriis”. Arvatavasti on see kaduma läinud kogemata, kauni kaane ning tiitellehe kujundamise käigus. Kahju on aga sisuline ja sügav, sest selle fraasiga antakse lugejale kohe sobiv eelhäälestus: siit raamatust ei maksa otsida kiretut informatsiooni sündinud asjade kohta, see on euroopa hinge kriisi või vaimu haiguse lugu. Pealkirja kallal tahaks rohkemgi norida. Jääb arusaamatuks, miks on die schwarze Pest tõlgitud suureks katkuks. Eesti ajalookirjanduses näib Friedelli viidatud XIV sajandi keskpaiga pandeemia kohta üldiselt käibivat metafoor „Must Surm” nagu saksa keeleski. Väljendit suur katk (die große Pest) kasutatakse nii saksa kui eesti traditsioonis pigem „väiksemate” taudipuhangute kohta, Eesti kontekstis näiteks põhjasõjaaegsest katkuepideemist rääkides. Saksa ja eesti üldise tava paralleelsust arvestades oleks võinud die schwarze Pest’i rahumeeli täiesti otse mustaks katkuks tõlkida, kui Friedell pidas vajalikuks just niisugust kombinatsiooni tarvitada. Ja veel kolmaski „aga” seondub selle ühe alapealkirjaga. Aastatel 1927–1931 ilmunud raamatus ei räägita loomulikult mitte „Esimesest maailmasõjast”, vaid lihtsalt „Maailmasõjast” (mis siinkohal tuleks eesti keeles vist veel lubatult kirjutada tingimata suure algustähega). Anakronistlik lisandus ei pärine küll mitte eesti tõlkijatelt, vaid tiitellehe pöördel toodud saksa Taschenbuch Verlagi väljaandest, mida tõlkimisel on kasutatud. Teise maailmasõja järgsed saksa väljaanded näivadki seda lisandust viljelevat. Aga see annab väga eksitava viite. Friedelli käsitlus reedab igas lõigus kahe maailmasõja vahelist atmosfääri. Jubedusttekitava süütu eelõhtu õhustikku võimendab praeguses tagasivaates muidugi Friedelli enda hilisem elulugu ja legendiks selitunud mälestus tema enesetapust 1938. aasta 16. märtsil, kui natsid teda vahistama tulid, mida mainitakse ka eesti tõlke ümbrispaberi lakatekstis. Uusaja kultuuriloo kirjutamise aegu Friedell sellist asjade kulgu ei aimanud (ehkki nii mõndagi hilisemat arengukäiku on ta üsna täkkeminevalt prognoosinud). Tema järgi oli möödunud Maailmasõda hääbunud uusaja viimane tõmblus. Ta kirjeldab möödunut just sellest ajalisest punktist vaadates: „Me oleme püüdnud  […] selgitada, et uusaja kogu ajalugu ei sisalda mitte midagi muud kui ratsionalistliku printsiibi rakendamist aina rohkem ja ülemääraseltki kõikides eluvaldkondades. Seepärast nimetame me seda arenemiskäiku euroopa hinge kriisiks, ja me usume optimistlikul viisil, et [M]aailmasõja tervistava trauma tagajärjel on sellest kriisist nüüdsest peale võitu saadud ja on alanud uus maailma-ajajärk.” Pealkirjas täiendiga „Esimene” antav viide veel ühe sõja järgnemisele tõstab kogu raamatu ajaliselt eksitavasse raamistusse.

Võib-olla ei oleks Friedell pärast Teist maailmasõda oma üldkontseptsiooni palju muutnudki ning oleks lihtsalt uusaja lõpu ja oodatava uue ajastu vahepealset inkubatsiooniaega keerukama ja pikema protsessina käsitanud. Igal juhul oleks ta siis kirjutanud hoopis teistmoodi. Selles mõttes mõjuvad pigem häirivalt kui abistavalt ka kolmandas köites paiguti teksti sisse ajaliste määratluste taha paigutatud tõlkija selgitused, nagu „meie sajandi (see tähendab kahekümnenda sajandi – tõlk.) esimesel aastakümnel” (III, lk 268). Iga teos on niikuinii oma aja vili. Ilukirjanduslikke lugusid võib ju vahel adapteerida tõlke või uue välja­ande kaasaega, kuid nii ajatundliku teose korral, mis räägibki aja loost, mõtte kulgemisest ajas, tasuks igasugusest tahtlikust tänapäevastamisest loobuda. Tõlkes ei saa ajalist nihestamist niikuinii päriselt vältida juba seetõttu, et praegune eesti kirjakeel erineb Friedelli-aegsest, aga seda ei tohiks sihipäraselt võimendada. Teose kirjutamise ja väljaande ajalisi suhteid võinuks selgitada kommentaarides või saatesõnas. Olekski ju põnev lugeda Friedelli raamatu juurde midagi näiteks ratsionalistliku printsiibi arengust Friedelli-järgsel ajal ning sellest, kas ja kuivõrd võib postmodernislikku aega vaadelda Friedelli ennustatud uue maailma-ajajärguna või siiski alles selle inkubatsiooniaja jätkuna. Korralikku kommentaariumi ja minimaalsetki selgitavat saatesõna vajaks seesugune raamat igal juhul niikuinii, mitte ainult saksa kultuuri siseasjade selgitamiseks vaid ka laiema konteksti loomiseks.

Tõlkimisel kasutatud saksa väljaanne on sünnitanud veel ühe segaduse. Nagu mainitud, on Friedelli teos algselt kolmeköiteline. Kuna teksti maht ei ole siiski üle mõistuse suur, on saksa pehmekaaneline väljaanne surunud teksti kahte köitesse. See ei ole kindlasti hea lahendus, sest originaali jaotus kolme osasse on sisuliselt tingitud ja iga osa moodustab autori seisukohalt selge terviku, mille piirjoontele tekstis aeg-ajalt ka viidatakse. Odavväljaande korral võib kolme köite sisuliselt põhjendamatut ümberjaotamist kaheks mõista kui kirjastaja soovi väljaandmiskulude pealt kokku hoida, pealegi on vägivaldset liigendamist kompenseeritud mõlemat köidet läbiva lehekülje-numeratsiooniga.

Eesti väljaanne, mis on saksa pehmekaanelisest kaheköitelisest tekitanud kõvakaanelise neljaköitelise teose, kus iga köide moodustab individuaalse lehekülje-numeratsiooni ja kaanekujunduses kasutatud eri värvi šrifti tõttu väliselt iseseisva terviku, jätab aga oma täiesti ebaloogilise liigendusega lugeja lihtsalt hämmingusse. Otsa peale saamist raskendab asjaolu, et originaaltekst jagunes lisaks köidetele veel läbivalt numereeritud raamatuteks, nii et esimesesse köitesse kuulusid ilmatupikk sissejuhatus ja „esimene raamat”, teise köitesse „teine ja kolmas raamat” ja kolmandasse köitesse „neljas ja viies raamat”. Eesti lugeja peab aga ilma igasuguse selgituseta lugema näiteks oma neljaköitelise väljaande III köite keskelt, „neljanda raamatu” algusest lk 103: „Me jõuame oma triloogia kolmanda osa juurde”.

Kõigele lisaks näib kolmas, kirjastuseta ilmunud köide olevat jäänud ka lihtsalt toimetamata. Konstruktsioonide korral, nagu idee, mille vastu võitlemine on lootusetu donkihhotlus või mis muutub selleks varem või hiljem vältimatult (lk 137), võib väikese pingutuse abil siiski mõista, mida öelda on tahetud, kuid lugemisel mõjuvad need ometi väga häirivalt. Eriti kui sekka sattub ka lauseid, nagu Gutzkow katsus oma „Vaimurüütlis”, „Kooseksisteerimise-romaanis”, nagu ta seda nimetas, ja tegelikult see oligi pelk kooseksisteerimine, mehhaaniline segu, ei mingi keemiline ühend, organismist hoopiski rääkimata (lk 364), millest saab ainult originaali appi võttes tuletada arusaadava tõlke Gutzkow katsetas oma „Vaimurüütlis” „kooseksisteerimise-romaani”, nagu ta seda nimetas … Rääkimata arvukatest trükivigadest ja muidu näpukatest.

Küllap on see kõik nii juhtunud kirjastuse käest kirjastuse kätte ja tõlkija käest tõlkija kätte kulgemise käigus. Ja sellest ei oleks mõtet üldse nii pikalt kirjutada, kui tõlgitu oleks suvaline, mis tahes entsüklopeediaga asendatav teatmeteos või niisama sopakas. Aga nüüd tekib häiriv tunne, et hea asi on toodud pika töö ja suure vaeva tulemusel peaaegu haardeulatusse, kuid jääb ikka kättesaamatuks. Eesti publik oleks nagu asetatud teatrisaali, mida eraldab lavast, kus käib igati paeluv etendus, määrdunud klaas. Mõni koht on puhtaks pestud ja paistab päris hästi läbi, mõne tagant on laval toimuv enam-vähem aimatav, paarist kohast pole üldse midagi näha.

1   Jaan Undusk, Tere tulemast, doktor Friedell. – Sirp 14. III 2003.
2   Egon Friedell, Eelkristliku ajastu vaimu elu ja legend II. Kreeka kultuurilugu. Saksa keelest tõlkinud Ilme Rebane. Eesti Keele Sihtasutus, 2010. Vt ka Maria-Kristiina Lotman, Kontakti leidmise ime. – Sirp 27. VIII 2010.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming