Geeniuste koht ei ole teaduse prügikastis. Intervjuu akadeemik Leo Mõtusega

Marek Strandberg

Kuivõrd on teadustegevus üldse mõõdetav ja nende mõõtmiste alusel ka hinnatav?  Usun, et teadustegevus on tagantjärele mõõdetav  ja ka hinnatav. Samal ajal olen veendunud, et tagantjärele hinnangute alusel ettevaatavate teaduse kategooriliste juhtimisotsuste tegemine (mis on ka Eestis levima hakanud) viib pikemas perspektiivis teaduse kui terviku arengu tasakaalust välja ja lõpeb kindla stagnatsiooniga – mis tähendab, et uued perspektiivsed uurimissuunad suretatakse välja. Teiste sõnadega, see võib viia intensiivse ning uuendusliku teadusliku uurimistöö osakaalu vähenemisele ekstensiivse või siis ka vanade ideede rakenduspiirkonna laiendamise, uurimistöö ülemäärase laienemise tõttu. On oht, et liiga pikaaegne ainult ekstensiivse uurimistöö viljelemine muudab teadustöö rutiinseks, hästi ennustatavaks ja lähendab teadustööd tavalisele arendustööle.       

Milles seisneb siis arenduse ja teaduse erinevus? 

Tavaline arendustöö läheb minu meelest teaduseks üle siis, kui töö tulemust pole võimalik ajaliselt ja omaduste mõttes täpselt ette näha ja garanteerida – kas selle tõttu, et puudub asjakohane ekstrapoleerimist võimaldav teooria, või siis selle tõttu, et teadaolev ja varem töötanud teooria muutub või on juba muutunud kehtetuks. Nagu näiteks keskkonna omaduste olulise muutumise tõttu, mistõttu teooria aluseks  olevad aksioomid kaotavad kehtivuse. Seega usun, et teadustegevuse saab ära tunda alles tagantjärele, pärast tegevuse tulemuste valideerimist, näiteks eksperimentaalselt või seni veel kindlalt kehtivate teooriate abil. Sellist tegevust ja tema tulemuste väärtust saab hinnata. Üks laialt levinud meetod on saientomeetria. Saientomeetria üks levinumaid vahendeid ja meetodeid tuleneb bibliomeetriast, mis baseerub tsiteeritavuse analüüsil,  märksa harvem ka sisu analüüsil ning mille abil üritatakse hinnata üksikute teadlaste või teadlasgruppide publikatsioonide mõju teistele teadlastele ja ümbritsevale keskkonnale.       

Mida on bibliomeetria abil, kui üldse, võimalik  ennustada?       

Bibliomeetriast tulenevad arvulised näitajad – nt H- indeks, tsiteerimisindeks –, mis annavad võimaluse tagasivaatavalt hinnata teadlase või  ka teadlasgrupi mõjukust ja edukust. Arvuliste näitajate kasutamine eri teadusvaldkondades töötavate teadlaste omavahelise mõjukuse võrdluseks on väga küsitava väärtusega, kuigi seda kasutatakse üsna sageli teadust ligikaudselt tundvate, kuid teaduse arengut suunata soovivate inimeste poolt. Samas valdkonnas, kuid eri riikides töötavate teadlaste varasemate tööde mõjukuse hindamine arvuliste näitajate alusel on siiski üsna objektiivne.  Ei tohi unustada bibliomeetriast tulenevate arvuliste näitajate tugevat subjektiivsust. Nende väärtus sõltub analüüsiks kasutatavate publikatsioonide valikust, mistõttu bibliomeetrilisi analüüse läbiviivad asutused võivad saada väga erinevaid arvuliste näitajate väärtusi. Subjektiivsust lisab ka teadlaste ja kirjastajate proaktiivne tegevus, nt kui mingis riigis teaduse rahastajad kasutavad püsivalt teatud kindlat bibliomeetrilist näitajat nagu seda on  näiteks ISI Web of Science’i tsiteerimisindeks, siis mõne aasta järel võib täheldada kahte asja:   

• teadlased hakkavad publitseerimiseks valima ISI Web of Science’i aktsepteeritud ajakirju,     

• I SI Web of Science’i kriteeriumidele vastavate ajakirjade hulk suureneb hüppeliselt,  nad kaotavad varasema elitaarsuse ja kokkuvõttes võivad väheneda käsikirjadele esitatavad kvaliteedinõuded.     

Kas võib väita, et bibliomeetrilisi hindamismudeleid õpitakse siis osavalt ära kasutama?       

Täpselt nii ehk teiste sõnadega, paljude teadlaste proaktiivse käitumise eesmärgiks ei ole mitte ainult teaduslikult huvitavate probleemide  lahendamine, vaid üha suuremal määral oma isikliku tsiteerimisindeksi maksimeerimine. Sellega võib kaasneda uuritavate probleemide valiku ebaloomulik fokuseerimine üksikutele ja tähtsaks räägitud nähtustele, oma tulemuste avaldamine järjejutuna ehk nagu seda kutsutakse: salami slicing. On täheldatud juba ka nn vastastikuse tsiteerimise konsortsiumide teket. Heaks näiteks on poliitiliselt modereeritud teadusvaldkondade taastekkimine,  näiteks hiljutine kliima muutumise ja inimtegevuse mõju seostamine, mõistlike turumajandusreeglite kitsenduste lõdvendamine, mis viib majandusliku arengu stabiilsuse vähenemisele jne.     

Milliseks kujunevad uute seaduste valguses  Eesti teadus ja kõrgharidus, ennekõike teaduse finantseerimine?     

Mulle on jäänud mulje, et Eesti teadus ja kõrgharidus liiguvad selgelt juhtimisotsuste suhteliselt kitsa ametnike grupi kätte koondumise poole, kuigi otsuseprojektide ettevalmistamisel üritatakse säilitada näilist teadlaste osalust. Probleem on selles, et teaduse finantseerimisotsuste tegemisel on suundumus teadustööde  ja uurimisprojektide sisulise hindamise asemel, mille objektiivsust ei suuda mittespetsialistid hinnata, minna üle formaalsete arvuliste näitajate kasutamisele, millest tulenev hinnang ja otsus on raskesti vaidlustatavad. Näiliselt selge ja objektiivne otsustamine fikseeritud arvuliste näitajate alusel peidab endas kahte väga selget ohtu.     

Milleni viib teadlaste ja teadustegevuse statistikal põhinev hindamine?       

Arvuliste näitajate väärtused baseeruvad  mineviku hindamisel ja selle ekstrapoleerimisel tulevikku. Tulemus oleks kena, kui inimeste saavutatud võimed säiliksid igavesti ka tulevikus ja kui ühiskonna ning keskkonna vajadused ja omadused ei muutuks ajas. Paraku inimene ei ela igavesti ja ka keskkond ei püsi muutumatuna. Eestis absolutiseeritakse üha enam arvuliste näitajate põhjal hindamist, „objektiivset” hindamist, jättes üha sagedamini täielikult arvestamata rahastamistaotluste teadusliku  sisu ja selle potentsiaalse tähtsuse, mida on ju loomulikult väga raske fikseeritud arvudes hinnata. Siin on tegemist näilise poliitilise korrektsuse taotlusega – asja tegeliku olemuse mitteformaalse hindamise asemel kasutame asjasse mittepuutuvaid, kuid ühemõttelisi arvulisi näitajaid. Rahastamistaotluste hindamisel kasutatakse arvulisi näitajaid ka muudes maades, kuid alles teises järjekorras. Taotluste mõistlik  hindamine toimub kahes etapis: algul valitakse eksperdihinnangute põhjal välja sisulist huvi pakkuvad taotlused ja alles pärast seda hakatakse neid omavahel järjestama formaalsete arvuliste kriteeriumide alusel. Kõikidest huvipakkuvatest taotlustest valitakse välja need, mille puhul positiivse tulemuse saavutamine on kõige tõenäosem ja seda lähtuvalt täitjate varasemast käitumisest. Seejuures jäetakse kõrvale varem hästi esinenud inimesed, kelle  esitatud taotlus pakub rutiinsetele probleemidele tavapäraseid lahendusi. 

Kus on siis probleemide juured? Väikeses ühiskonnas võiks ju uuendusmeelsus ja andekus pääseda mõjule.   

Eestis kardetakse sisulist otsustamist, kuna see on subjektiivne ja põhineb spetsialistide ekspertiisil. Ilmselt on hakanud mõju avaldama kohalik traditsioon kasutada kõrgete ametnike nõunike/ekspertidena vähekompetentseid  inimesi – nõunike ametikohti vaadatakse kui potentsiaalsete noorpoliitikute kasvulava. Olen kuulnud lugu, kus haridusministri nõunik oli värske keskkoolilõpetanu – ilmselt võib analoogilisi lugusid leida palju. Oma osa mängib ka eestlaste ameerikalik kohtuasjade eelistamine ja Eesti kohtute praktika: on olnud kohtulahendeid, kus kohus määrab, et ülikool/õppejõud peab panema üliõpilasele parema hinde. Seda arvestades võikski teaduse finantseerimise  otsused anda kohtute teha: kasutame ära seninägematu kompetentsi ja hoiame kokku ametnike ning teadlaste aega ja raha. Rahastamistaotluste hindamispõhimõtete arengusuuna küsitavuse kõrval tundub teine ohuallikas olevat kogu Eesti teaduse rahastamisotsuste koondamine ühele asutusele – lähitulevikus tekkivale teadusagentuurile. See vähendab veelgi tõenäosust, et ametlikult toetatavast põhisuunast pisut erinevad  või keskmiselt aktsepteeritavast riskist kõrgema riskitasemega uurimistaotlused saaksid rahastatud. Räägime palju innovatiivsuse toetamisest, kuid samal ajal ehitame üles teaduse rahastamise süsteemi, mis efektiivselt filtreerib välja keskpärastest erinevad, ka potentsiaalselt uuendusmeelsed taotlused. Olen alati uskunud vanarahva tarkust, et kõiki mune ei ole otstarbekas hoida ühes korvis, teiste sõnadega, teadusagentuuri kõrvale  peaks jääma või loodama institutsioon, kes hindaks kõrge riskiga või ka valitseva põhisuunaga mitteühtivaid taotlusi. Geniaalsusele peaks siiski olema tagatud võimalus ilmneda, ei ole mõistlik väga harva esinevat geniaalsust prügikasti visata ainult sellepärast, et see näeb välja ebatavaline.       

Küsitlenud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming