Globaliseeruvast maailmast

Heido Vitsur

  Euroopa võimalused globaalse kapitali survele vastu seista oleksid küsitavad, isegi kui euroopa seda sooviks.

Ikka aeg-ajalt tekib meil huvi mõne paiga või nähtuse vastu Eesti kultuuriruumis. Nii on Sirp viimastel aastatel käinud Võru- ja Setumaal, Kalevipoja radadel, Peipsi ääres, Narvas… Ja nüüd siis 6. ja 7. oktoobril Saaremaal. Saaremaa on me filmitoimetaja ja jutukirjaniku Tarmo Tedre kodupaik, aga koos polnud me sääl veel käinud. Sellest lehest leiab probleeme ja sündmusi, mis meile Saares ette sattusid. Olgu see väike virtuaalne reis neile, kes seekord meiega kaasas ei käinud.

 

Maailmamajanduses ei ole vist ühtegi teist nähtust, millesse enamik inimesi nii kaksipidi suhtuks kui globaliseerumisse. Ei ole või on väga vähe inimesi, kes ei tahaks osta väga head ja samal ajal ka võimalikult odavat kaupa. Seda võimalust ei ole inimestel möödunud aastatuhandete jooksul kuigi kaua olnud ja selle on nad saanud alles tänu mõnekümne viimase aastaga toimunud maailmamajanduse üldisele liberaliseerimisele, see on tänu võimalikult madalate majandusbarjääridega ja arenenud transpordiga maailmale. Suhteliselt väikesed transpordikulud ja madalad tollid on tänaseks tekitanud tõelise maailmaturu, kus määravaks ei ole mitte niivõrd enam tootmis- ja tarbimiskoha kaugus, vaid hinna ja kvaliteedi suhe. Näiteks ei peeta ju peaaegu maakera teiselt poolelt toodud veini joomist päris tavalise õhtusöögi kõrvale enam üldsegi suuremaks luksuseks kui Euroopas toodetu pruukimist. Aga aeg, kus Austraalia veinid olid Euroopa turul haruldased, ei ole sugugi sajandite taga.

Kõikide üle maailma toodetud kaupade kättesaadavus ongi see globaliseerumise tahk, millega on rahul peaaegu kõik inimesed. Kuid paraku on globaliseerumisel ka teine tahk ja pealegi selline, mis ähvardab meie igapäevast elu muuta vähemalt sama oluliselt kui esimenegi, kuid mitte alati meile meeldivas suunas. Oktoobri algul vilksatas Eesti ja Soome meedias teade, et analüütikute arvates viib Soome suur elektroonikatööstusele allhanke tegija Elcoteq peagi tootmise Eestist ära. Lahkumise põhjendus oli lihtne: globaliseerunud maailmas ei ole mõtet ega ka võimalik nii kõrgete palkadega kui Eestis allhanget teha. Pealegi pole allhanke-ettevõtete kolimine keeruline ja Eestist mitu korda odavamat tööjõudu on võimalik leida ka Euroopas, isegi Euroopa Liidu lävel seisvatest riikidest. Sõltumata sellest, kas Elcoteq või mõni teine ettevõtja oma tootmise Eestist ära viib või siia jätab, pole sellises toimimises enam ammu midagi uut. Nii on ettevõtjad võimaluste avanemise korral püüdnud toimida ju alati, kuid läbi aegade on selline tegevus olnud tugevasti takistatud kas regulatsioonide või tehniliste raskuste pärast mistõttu massiliseks sai ettevõtete kolimine muutuda alles pärast teatava tehnoloogilise taseme saavutamist ning alles siis, kui riigid üksteise kannul hakkasid vähendama või kaotama valuutapiiranguid, see on, ümmarguselt kolmkümmend aastat tagasi. See koos tollide ja mittetariifsete kaubandusbarjääride (näiteks kvoodid) alandamisega oli stardipauguks kapitali ja kaupade senisest tunduvalt ulatuslikumale liikumisele. Seni olid valuutapiirangud olnud kindel takistus ettevõtete kolimisel. Kuidas sa võõrale maale ikka kolid, kui sul pole selle riigi raha. 

 

Tee globaliseerunud maailma

 

Kuid valuutapiirangute kaotamine oli siiski viimane samm teel globaliseerunud maailma.  Tegelikult valiti see tee kohe pärast Teist maailmasõda üldise kaubanduse ja tariifide kokkuleppe (GATT) sõlmimisega. Oli selge, et maailmamajanduse käikutõmbamiseks oli vaja maailmakaubandus tuua välja sellest surnud seisust, kuhu see oli vajunud suure depressiooni ja sellele järgnenud kaubandusbarjääride ülesehitamise ja maailmasõja käigus. Alustati kaubandust tapvate, keskmiselt üle neljakümne protsendi suuruste tollibarjääride sammsammulisest alandamisest, mille käigus jõuti tariifide tasemele, mis vastab keskeltläbi viiele protsendile riikide väliskaubanduse mahust. Kuigi seda poliitikat ei tervitanud kaugeltki kõik valitsused ja ettevõtjad, viidi seda aastakümneid järjekindlalt ellu, sest läbirääkimistel oli aastakümneid asjast kõige rohkem huvitatud jõuks Ameerika Ühendriigid kui vaieldamatu maailmamajanduse liider.

Paraku hakkasid globaliseerumise käigus ilmnema ka selle varjuküljed. Arenenud maades hakkas inimestele aasta-aastalt üha enam muret tegema töö väljavool arengumaadesse ja sellega kaasnev tööpuudus. Teiselt poolt aga tekitas rahulolematust ka see, et globaliseerumine ei leevendanud arengumaade olukorda, sest nende konkurentsivõime ei paranenud seeläbi, mistõttu mitmed neist sattusid veel raskemasse olukorda kui varem. Kuigi jah, ka nendeni hakkasid mingil määral jõudma teaduse ja tehnoloogilise arengu viljad, millest nad vastasel juhul oleksid ilma jäänud. Kuid enamik kasust kippus kogunema ikkagi sinna, kus kõike oli juba varem rohkesti.

Seepärast ei maksa üldsegi imestada selle üle, et maailmakaubanduse- alased läbirääkimised on juba aastaid ummikseisus, sest praeguses olukorras ei oska keegi välja pakkuda sellist lahendust, mida usutaks ja millega kõik rahul oleksid. Asi on selles, et selles mängus on viimase viie-kümne aastaga hakanud välja joonistuma liiga palju kaotajad: nii üksikisikuid kui töötajate gruppe, riike ja riikide ühendusi.  Ning sedamööda kuidas uued kaotajate grupid üksteise järel välja joonistuvad ja mida selgemini nad oma olukorda tajuvad, seda enam tekib maailma globaliseerumisvastaseid ja seda aktiivsemad nad on. Täna on neid palju ka seni globaliseerumist  kõige hoogsamalt tagant tõuganud Ameerikas, kus ei tulda enam kuidagi toime Aasiast tulvavate kaupade konkurentsiga, kusjuures muutused on väga kiired.

 

Töö teevad robotid ja odavad maad

 

Näiteks oli veel kolmkümmend aastat tagasi riigi autotööstus rahvuslik uhkus, tähtsaim tööandja ning autotööstuses töötamine oli ühteaegu prestiižne ja tasuv. Enamikus riikides enam see nii ei ole. Nüüd teevad autode tootmisel suurema osa tööst robotid ning osa tehakse odavates maades või siis sissetoodud odava tööjõu abil. Kõrgelt tasustatavat tööjõudu autode tootmisel tänapäeval enam reeglina kasutada ei saa ja tulevikus saab seda teha veelgi vähem. Ja nii nagu autotööstuses lähevad asjad globaliseerunud maailmas justkui loodusseaduse jõul ka teistes tootmisharudes.

Kuid kõik selle põhimõtte järgi, et kapital ja töö liiguvad sinna, kus kapitali on kasulikum rakendada. Mida vähem on tõkkeid, seda kiiremini selline areng ka toimub. Ja nii nad nüüd liiguvadki: nii kaubad, kapital ja ka töö ning vähemal määral ka inimesed. Siinjuures on kogu selles suurejoonelises ressursside efektiivsust tagavas ümberpaiknemises nõrk koht ainult inimene, kelle poolt ja kelle huvides see liikumine valla päästeti. Inimene on takistuseks oma kultuuri, emotsioonide, harjumuste, ühesõnaga väiksema mobiilsuse ja kohanemisvõimetusega. Kuid see liikumine toimub ja täna me ei tea, kas kapitali ja kaupade vaba liikumine pöörab segamini kogu Euroopa, umbes nii nagu omal ajal hunnide tulekust käivitunud suur rahvasterändamine. Või läheb meil nii, nagu läks sada kuni sada viiskümmend aastat tagasi India ja Hiina rahvastel, kui nende majandus “avati” Euroopas tööstuslikult toodetud kaupadele, mille tulemusel need omamoodi arenenud kultuurid langesid kauemaks kui sajandiks sügavasse majanduslikku viletsusse.

Nüüd, sajand hiljem, avas globaliseerumine need maad uuesti, kuid seekord kapitalile, ja nii mõndagi tundub minevat peegelpildis sellega, mis juhtus sajand tagasi. Turujõud viivad Euroopast töö ära, suruvad siin alla inimeste elatustaset… aga Hiina kasvab juba kolmandat aastakümmet järjest kümneprotsendilises tempos ning ootab momenti, et anda konkurentsivõimetuks muutunud Euroopa kergetööstusele viimane hoop. Just samamoodi, nagu eurooplased lõid Hiina käsitööndusliku kergetööstuse sajaks aastaks auti oma vabrikukaubaga. Siinjuures on täiesti selge, et hiinlaste võimalused ei piirdu üksnes kergetööstusega, vaid laienevad ka teistesse tootmisvaldkondadesse. Euroopal aga ei jää üle muud, kui kas asuda senisest otsustavamalt teaduslik-tehnilise progressi etteotsa või hakata oma elatustaset Hiinaga ühtlustama. On pikematagi selge, et vastuvõetav on ainult esimene.