Gruusia sõjaga on selgust piisavalt

Toomas Alatalu

Suurde poliitikasse tõmmatud piiririikides ei jäta vastaspool üldise pinge kasvades kunagi kasutamata talle avanenud šanssi. Viimastel nädalatel on taas aktiveerunud Eesti Gruusia poliitikat arvustav seltskond ja võidu sellega, kuidas elavneb Saakašvili-vastane opositsioon, tuletatakse Tallinnas ja Sillamäel meelde, et asjatult kiirustati Gruusia kiire toetamisega augustis, rikkudes lõplikult Eestit läbiva Venemaa transiidi taastamise võimalused. Tulnuks ikkagi oodata ära selgus küsimuses, kes sõda alustas, ja nüüd nagu ollagi selge, et sõda alustas Gruusia, sest – kuulsite, mida Putin ja Medvedev rääkisid jne. Tegelikult on piisav ja autoriteetne selgus sõja asjus käes vähemalt kuu aega, ent mis teha, kui selgitajamonopoli omavad arvamusliidrid ei pea vajalikuks edastada infot rahvale. Ehkki viimased poolteist aastat pidanuks kõigile puust ette tegema, et suurde poliitikasse tõmmatud piiririikides ei jäta vastaspool üldise pinge kasvades kunagi kasutamata talle avanenud šanssi.

 

 

Kokkulepitud tõde Gruusia sõja kohta

See ja õnneks kokkulepitud tõde Gruusia sõja kohta on kirjas Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsioonis nr 1633 „Gruusia ja Venemaa vahelise sõja tagajärjed”, mis võeti vastu 3. oktoobril Strasbourg’is. Riigikogu delegatsiooni liikmed püüdsid mäletatavasti lisada sellele osaluskeeldu Venemaa ENPA esindajatele ja Venemaale teatud katseaja kehtestamist, ent nood parandusettepanekud hääletati maha. Sellest viimasest on Eesti poliitikahuvilised teadlikud, küll aga mitte heakskiidetud dokumendi sisust. Saab muidugi öelda, et eks ole teisedki organisatsioonid võtnud vastu Gruusia sõja teemalisi resolutsioone, ent – ENPAs sündis see dokument Venemaa parlamendiliikmete osalusel ja kui näiteks Interneti-portaal Abkhaziya.NET, kes esindab pigem Venemaad kui Läänt, kuulutab antud dokumendile lisatud venekeelses tarbimisõpetuses resolutsiooni „tasakaalustatuks ja objektiivseks”, siis on põhjust seda natuke tunda küll. Kõnealuse resolutsiooni kõrvalt leiab huviline kümnete rahvusvahelise õiguse ekspertide osalusel sündinud teesid ja järeldused, mida samuti tasub lugeda. Olgu siinkohal nimetatud vaid teemad: „Gruusia vägede Tshinvali ründamise seaduslikkus? Venemaa Föderatsiooni vasturünnaku legaalsus? Võimalikud inimõiguste rikkumised VFi poolt. Võimalikud inimõiguste rikkumised Gruusia poolt.”

Ent peamisest. ENPA resolutsiooni 4. punkt sedastab sõja alguseks 7. augusti ja seda „märksa varem alanud” pingete, provokatsioonide ja julgeolekusituatsiooni halvenemise tulemusena. Samas kahetsetakse, et Venemaa ja Lõuna-Osseetia lükkasid tagasi varasemad ettepanekud muuta rahuvalvajate formaati ja kogu konflikti lahenduse protsessi. Järgmises punktis sedastatakse, et Gruusia-poolne Tshinvali pommitamine 7. augustil viis sündmuste eskaleerumise uuele tasemele: algas „avalik ja täiemastaabiline sõjategevus”. Järgneb Gruusia sõjapidamise (raskerelvade ja kassettpommide kasutamine omaenda territooriumil jms) sarjamine. Punktis 6 konstateeritakse, et Venemaa vasturünnak ei vastanud samavõrra proportsionaalsuse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse printsiipidele ning et see tõi kaasa suure osa Gruusia territooriumi „okupeerimise”. Venemaa katse pidada Gruusiat oma mõjusfääriks ja jutt „oma kodanike kaitsest välismaal” leiavad hindamist kui „vastuvõetamatud” kontseptsioonid. Seejärel kuulutatakse (punktis 8) „tõde leppimise eeltingimuseks” ja nentides, et Gruusia ja Venemaa vahel käib vaidlus sõja vallandamise faktide ümber, tehakse ettepanek viia tõe väljaselgitamiseks läbi sõltumatu rahvusvaheline uurimine. Teavitatakse nii Gruusia võimude kui ka Venemaa parlamendiliikmete valmisolekut seda uurimist toetada (täpsemalt: Gruusia tervitab, Venemaa pole vastu), millele lisandub kinnitus: „See uuring ei saa piirduda sõja vallandumisega, vaid peab pöörama tähelepanu ka aastatele, mis viisid välja konfliktini”.

Seejärel on veel tervelt 51 punkti ja alampunkti, kus mõistetakse hukka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamine Venemaa poolt, kurjustatakse Venemaaga sõjaohvrite tegeliku arvu suurendamise pärast jne. Siinkohal toodust peaks piisama, et öelda: Gruusia territooriumil toimunud sõja kohta on olemas autoriteetne rahvusvaheline hinnang, millest tasub ja tuleb lähtuda. Kui sündmustiku kulg olnuks teine, olnuks ka selle resolutsiooni sisu teine ja kindlasti leidunuks rohkem neid riike, kes koos Venemaaga tunnustanuks separatistide iseseisvust. (Nicaragua puhul tasub teada, et temalgi on omad separatistlikud piirkonnad, kuid Moskva toetuse hinnaks olevat hoopiski juba 30 aastat soojenenud kava uue Panama kanali ehitamiseks läbi Nicaragua; seda toetavat nüüd ka Kreml).

Sõja alguse teema juurde tulles tasub korrata juba viidatut: sõjale eelnes aastaid kestnud pingete kuhjumine ja võimalikul komisjonil tuleb uurida ka seda, mis toimus enne sõjategevust. Antud sõja puhul on see periood isegi olulisem kui väikeriigi ja suurriigi vahel sõja puhkemise fakt. Ajalugu on ammu kinnitanud, et kui tugevamal on sõda vaja, siis see ka tuleb. Muidugi toimub kõik kohalikke iseärasusi säilitades ja neid nüüd püüakski esile tuua.

 

Gruusia sõja mõistmise võti on Venemaa sõjaväebaasid

Olen varemgi kirjutanud, et Gruusia sõja mõistmise võti on Venemaa sõjabaaside olemasolu: Lõuna-Osseetia ja Abhaasia separatism püsisid ja Transnistria oma püsib puhtalt võõrvägedel (asi, mida näiteks Kosovo separatistide kohta öelda ei saanud!). Tegu on lõputu pingeallikaga ja on üsna kasulik meenutada meie endi närveldamist aastatel 1991–94. Kas tõesti ei mäleta enam keegi 27. juulit 1992, kui Tallinnas viibis Taani kuninganna ja Vene sõjaväelased panid keset Tallinna Marja tänaval kõhuli jao jagu relvadeta Eesti kaitseväelasi, tulistades üle nende pea. Põhjus: Eesti kaitsevägi üritas üle võtta Vene armee käes olnud objekti. Võiks meenutada ka varasemat kokkupõrget nn majanduspiiri tähistava märgiga siinpool Narva jõge, mille järel Eesti valitsusjuht kiirustas Iklasse ja teatas üles rivistatud piirivalvuritele, et me veel nendele venkudele näitame. Mis teha – näoga Läti poole oli kindlam nii rääkida.

Piltlikult öeldes oli sama seis ka Gruusias, ent mitte 3, vaid 16-17 aastat. Saakašvili võimule tulles 2003. aastal oli seal veel neli Venemaa sõjabaasi. Oli ka Kremli 1999. aastal antud lubadus need juuniks 2000 likvideerida. Selle asemel olid LõunaOsseetia ja Abhaasia baasid Lääne poliitmängurite abil osavalt kaetud „külmutatud konflikti” jutuga (tegelikult ei ole ju isegi mõeldav elavate organismide konflikti n-ö seiskamine, ent poliitikud on juba kord valmis igasuguseks valetamiseks). Oli ütlematagi selge, et mida aeg edasi, seda vähem šansse jäi Gruusiale oma võimu kehtestamiseks oma enda territooriumi üle. Rooside revolutsiooni juhtkond tuli aga võimule täis otsustavust taastada ka riigi ühtsus ja tegevus selle nimel tähendas suurriikide rahu ja Afganistani vastu tekkinud ühisrinde lõhkumist. Tegelikult lõid juba samuti välja suurte lahkhelid Iraagi pärast, mida noor Saakašvili ruttas kasutama. Kõigile üllatuseks edukalt, sest Venemaa laevastik lahkus Bathumist ja Ahhalkhalakhis asunud sõjaväeosa kolis üle Armeeniasse.  Viimane seejuures ennetähtaegselt ja skandaaliga, kuna Vene polkovnikud jäid vahele salakuulamisega. Triumfeeriv Thbilisi hoolitses selle eest, et kogu maailm näeks TVst, kuidas nägusad gruusia neiud konvoeerivad polkovnikuid OSCE ruumidesse. Sealtpeale Putini ja Saakašvili vaid põrkusid ja 2008. aastal oli Venemaa vastutegevus Gruusiale Abhaasias ja LõunaOsseetias nii väljakutsuv ja avalik (nagu seda oli ka Gruusia käitumine), et lääne suurriikidel tuli reageerida. Paraku vaid Steinmeieri plaaniga Abhaasia kohta, mille taganttõukavat rolli olen Sirbis juba varem lahanud.

Pöördepunkt rahvusvahelistes suhetes

Sõda Gruusias oli kindlasti pöördepunkt rahvusvahelistes suhetes. Seejuures vältimatu, sest „Venemaa, kes ei ole enam põlvili, vaid on püsti tõusnud” (Kremli enda väljend) pidi end kusagil tõestama. Et see juhtus olema Gruusia, tulenes sobivast ajahetkest, mis oli kõigile vähemalt kaks aastat ette teada!? Rahumeeli võib ilmselt välistada selle, et Gruusia ladvik ei kujutanud ette, millega ta riskis. Lihtsalt on rahvaid ja juhte, kes riskivad kõigest hoolimata, ning rahvaid ja juhte, kes eelistavad leppida tugevama õiguse ehk maailmapoliitika paratamatusega. Ja kummalgi leidub alati piisavalt mõistjaid ja mittemõistjaid ning arvukalt propagandiste, kes kõik sirgeks räägivad: tegime nii rahvuslikes huvides! Mujalt kiibitsejate hinnangud tuginevad aga nende enda riigi ja juhtide kogemusele. Sestap võib kindel olla, et eestlaste tänases suhtumises Gruusiasse lööb läbi 1939. aasta, kui ühed leppisid Pätsi allaandlikkusega, teised läksid kõige kiuste appi vastu hakanud Soomele. Teisisõnu: Gruusiast rääkides jätkame sisuliselt oma vana vaidlust selle üle, kumb käitus 1939. aastal õigemini– kas Eesti või Soome. Mis teha, me kõik ju teame, et Soomel ei tulnud üle elada okupatsiooni ja et kolmandiku oma territooriumist kaotanud Soomel läks ikkagi meist paremini ning läheb praegugi hästi. Küllap läheb samamoodi ka Gruusial, sest erinevalt 1939.-40. aastast on maailma riikide enamus Gruusia poolel ja on raske mõista, miks meist mõned tahavad teist jalga käia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming