Hüüdja hääl Euroopas

Mihkel Mutt

Judaism tegeleb inimolu igaveste põhiliste küsimustega ja annab neile vastuseid. Emmanuel Levinas, RASKE VABADUS. ESSEID JUDAISMIST. Vagabund, 2004. Tõlkinud Kristiina Ross, Kaia Sisask, Jaan Undusk. 360 lk.

Tähtpäevadeks, konverentsideks ja muudeks puhkudeks kirjutatud paladest kooruvad välja mõned suured teemad või õigemini kontsentrid, mida aiva täiendatakse, täpsustatakse ja varieeritakse. Mina sõnastaksin peamised nii: mõistuse valgus, tegus ligemesearmastus ja kristlusest emantsipeerunud judaism. Mõistagi on need omavahel seotud. Alustaksin viimasest.

?Rasket vabadust? võiks juba sellepärast soovitada kõikidele tarkusehimulistele, et siit saab teada, mis on õieti juudiusk. Kuigi Levinas väidab (nt lk 106), et ta ei määratle judaismi opositsioonis kristlusega ega selle taustal, teeb ta seda varjatult ometi. Esiteks tunnetusteoreetilisest aspektist. Levinas vastustab  levinud tarbetarkust, mille järgi  kristlus on judaismi jätk, judaism aga kristluse eelaste, mida peetakse mõistagi tihti madalamaks, vähem arenenuks ja sobilikumaks primitiivsetele muinasjutu uurijatele. Andestatagu ebapuhas võrdlus, aga selles on mingi analoogia sellega, kuidas kommunistid (vaikimisi) käsitlesid Marxi Lenini eelkäijana.

Ometi nõuab kirjandusliku maitsmismeelega ja traditsioonist puutumata inimeselt üpris suurt kujutlusvõimet, et pärast Vana Testamenti Uut lugedes pidada neid kaht tekstikorpust samast vaimsest allikast lähtuvaks. Vana Testamendi kujundlik, lopsakas ja inimesekeskne ajalooliselt voolav maailm läheb üle rabedaks, pingeliseks, nõudlikuks ja abstraktseks ajaloo lõpuks.

Muidugi on Vanas Testamendis juttu messiase tulekust. Kristlased ütlevad, et Jeesus ongi see messias. Aga juutide messias on ju inimene, mitte jumal ega jumalapoeg. Jumalaid on üks, kolmainsus on judaismile vastuvõetamatu. Kuidas saab olla messias see, kes oma rahva usu vastu mässu tõstab? Jeesus tahab inimese pealt ära veeretada koormat, mille judaism on sinna ladunud igapäevase tegusa  armastuse kohustusega ligemese vastu. Kristlus võimaldab inimesel sellest kõrvale hiilida, viies vastuolude lahenduse siit ja praegusest kuhugi mujale. Jeesus on romantik, judaism on ratsionalistlik ja maalähedane.

Kirik on kulutanud palju vaimujõudu, et selgitada juutide kahemõttelist osa kristluse sünnis ja asju paslikus valguses paista lasta, aga ?pasjanss? ei tule ikka puhtalt välja. Tasuta kaasa saadud kosmogoonia ei ole enam kõneväärt asi. Küllap on  neidki kristlikke usuvürste ja mõtlejaid, kes tahaksid Vana Testamendi kui veskikivi oma kaelast minema heita. Aga ei saa, VT on selleks liiga võimas. Vana Testamendi aktsepteerimine kristlaste poolt on omal kombel antisemiitlik tegu. Sest kui kristlus VTd ei tunnistaks, siis jätaks ta selle ju üksnes juutidele. Aga nii võimast asja ainult juutidele jätta, no kuulge, kas see ei ?tee neile liiga suurt au?? Nüüd jääb päris juutlikuks üksnes talmud ja teised kommentaariumid, mis ?ei tee liiga suurt au?.

Mulle oli isiklikult sümpaatne, kuidas Levinas paari lausega tõstab ausse pejoratiivseks üldnimeks saanud variseri kuju. Ent Levinasel on kristlusele esitada ka üks hoopis teine arve peale usurpeerimise. Ta teeb kristluse vastutavaks ebainimlikkuse eest, kuhu Euroopa ajalugu oli välja jõudnud. ?Nii paljude teiste õuduste seas röövib kuue miljoni kaitsetu inimese hävitamine maailmas, mida kristlus pole suutnud kahe tuhande aasta jooksul paremaks muuta, suure osa lugupidamisest, mida ta Euroopa vallutajana meie silmis pälvis? (93) ?Pärast hitlerilikku hävitustööd, mis oli osutunud võimalikuks juba üle viieteistkümne sajandi evangeliseeritud Euroopas (?) (lk 13) Ja nii edasi. Kohati kumab läbi suhtumine, et kristlasi hinnatakse vastavalt nende poolt päästetud juutide hulgale.

Levinase argumentides, kuidas vägivalda ja sallimatusse kaldumise võimalus on kristluse psühholoogilistesse lähtealustesse sisse kodeeritud, ei puudu loogika. Aga see on ainult võimalus. Üksühest seost tuletada ei saa. Vastuargumente on liiga palju. Lihtlabaseim, et seoses kristluse mõju vähenemisega pärast valgustusaega ei hakatud Euroopas vähem sõdima kui varem. Sama hästi kui väita, et süüdi on liiga palju kristlust, saab väita vastupidist, et tõelist kristlust on olnud liiga vähe. Hitler põlgas kristlust, tema antisemitism võrsus isiklikust psühhopatoloogiast. Olgu, täpsustagem, Levinas ei heida ette mahitamist, vaid võimetust vägivalda ära hoida. Aga mis õpetus on üldse kunagi suutnud midagi ära hoida, kui inimese instinktid möllama hakkavad? Kui me õpetusest tõmbame vektori otse praktikasse, kas peaksime siis tegema ülitugeva sotsiaalse õigluse ideaali kehtestava judaismi süüdlaseks bol?evistliku oktoobrimässu eest?

 

Tegus armastus ja eetika

 

Juudiusk peaaegu et ongi eetika. ?Eetika ei ole Jumala-nägemise korollaar, see ongi Jumala-nägemine ise.? (38) ?Eetiline kord ei ole mingi ettevalmistus, see ongi Jumalikkuseni jõudmine. Kõik muu on viirastus.? (97) Suurepärased sõnad.

Eetikat mõeldakse kõige igapäevasemas tähenduses. ?Kogu juudi Piibli vaim seisnebki arusaamas, et side jumalikuga kulgeb läbi inimestevahelise sideme ja langeb kokku sotsiaalse õiglusega? (41). Ristiusk rõhutab hinge päästmise vajadust, kõige tähtsam asi on siiski meie hingeõnnistus. Judaism ütleb, et miski on veel tähtsam. Sellele maailmale pole vaja mitte spirituaalsust, vaid tema nälja vaigistamist. Teise inimese nälg on püha. See on kehaõnnistus selles tähenduses, et inimest tuleb aidata siin ja praegu. ?Mooses ja prohvetid ei muretse mitte hinge surematuse pärast, vaid vaese, lesknaise, orvu ja võõra pärast.? (41-42) Kuigi vaeseid aitama kohustavad ka teised maailmareligioonid, on judaismis seda suhteliselt kõige rohkem rõhutatud.

Juudiusk on sotsialistlik selle algses tähenduses. On räägitud, kuidas Nõukogude Liidust omal ajal Iisraeli emigreerunud olid esimest korda kibutsisse sattudes hämmeldunud. Omateada olid nad põgenenud sotsialismi eest, siin nad aga leidsid, et on sattunud teoks saanud sotsialismi.

Levinas kirjutab haaravalt sellest, mida meie päevil nimetatakse suhtumiseks ?teisesse?. Olemas olla tähendab tema järgi juba iseenesest vägivaldne olemist. Pelk kellestki mõtlemine tähendab teda haarata kui objekti, ja vägivald seegi. Tundma õppida ei tule omaks tehes, vaid koos olles, seltsides. Ainus võimalus või vähemasti eeldus oma vägivaldsust ületada on selle ohust pidevalt teadlik olla. Säärane eetika ja ligemesearmastus on äärmiselt lihtne ja endastmõistetav, nii et valitud peatükke Levinase raamatust võiks koolilastele kodanikuõpetuse või eetikatunnis kätte anda. Judaism on ebateadliku kurja pimeda egoismi vastu. Ja iga väike laps on loomuldasa egoist, väike metslane. Inimeseks saadakse.

 

Mõistuse valgus

 

Judaism rõhutab igal sammul mõistust ja teadlik olemist. Kõik, mis on spontaanne, mis kätkeb ekstaasi, entusiasmi, fanatismi on ohtlik, sest see on kontrollimatu ja pime ja selle fookus võib kergesti nihkuda vägivallale. Kõigi inimsusevastaste suurte kuritegude taga on ka palju kirge. Judaism apelleerib müütideta ühiskonnale. ?Mitte sellepärast, et imeline hakkaks vastu tema ahtale hingele, vaid sellepärast, et müüt, olgu see kui tahes peenekoeline, avab hingesse sissepääsu hämarale algele, maagia ja nõidumise ebapuhtale algele ning pühaduse ja sõja joobumusele, mis on looma pikenduseks kultuuris.? (81) Eks kõnele siin  vabamüürlane Settembrini, kes väitis, et muusika on poliitiliselt ebalojaalne!

Religiooni vaimsustamine tähendab seda, ?kui religiooni kogemusi mõistetakse arusaamadevaheliste seostena, millele langeb teadlikkuse ja kõne ere valgus.?(23) Selles mõttes on ateist judaismile lähemal kui müütiliste jumalate kummardaja. Teadmatuse sekkumine ning järelikult ka õudused ja ekstaasid, mis sellest toituvad, abiotsimine sakramentide maagiliselt toimelt, see kõik viib vägivalda. Võhikul on ehk raske aru saada, mille pärast on näiteks pühaku säilmete kummardamine ?nadim? kui näiteks sealiha söömise keeld. Kas pole absurdsed mõlemad, aga ?kui usud, siis on? (Tammsaare). Ei, mitte ükski toitumistabu või -kohustus pole antud n-ö kõrgemalt poolt, vaid alati kõnealuse sootsiumi eluolu arvestades väga ratsionaalselt põhjendatud, et tagada optimaalset äraelamist.

Saul Bellow ?Herzogi? nimitegelane kirjutas raamatut ?Romantism ja ristiusk?. On kirjutanud teisedki. Kristlus on äärmiselt romantiline, ehkki võib-olla tuleks täpsustada: mittemõistuspärane, irratsionaalne. Seal rõhutatakse alati imet. Ülestõusmise ime? Võib-olla kõige suurem ime on lunastus. Mõistusele on peaaegu käsitamatu, kuidas saab keegi minu kuritegusid enda peale võtta. Ometi on väga suur hulk kristlikust mõttetööst pühendatud sellele, et sisendada ja tõestada, kuidas teadmine Jumala kõikeandestavusest ei ava teed hoogsale kuritegevusele, enneolematule sigatsemisele. Küllap on võimetus seda mõista tekitanud rohkem kui ühe põlvkonna agnostikuid.

Levinas ütleb, et Jumal saab anda andeks ainult neid süütegusid, mis on tema vastu toime pandud. Kaasinimese vastu toime pandud süütegu saab anda andeks ainult too inimene ise. Kristlaste jumala lõpmata arm tähendab lootust, Ime võib sündida. Aga Levinas arvab, et ime vabastab vajadusest tegutseda oma kaasinimese heaks. Maailm, kus andestus on kõikvõimas, muutub ebainimlikuks.? (43) See kõlab natuke proosaliselt, sest selles on tehingu matemaatikat, aga see tundub igatahes töökindel.

 

Juudid ja human condition

 

Juudi rahvas ja nende kultuur on miski, mis tulevad algusest ja on ses mõttes autentsed. Judaism tegeleb inimolu igaveste põhiliste küsimustega ja annab neile vastuseid. Vanad kommentaarid on lihtsameelsed üksnes näiliselt. Nad ei vaja moderniseerimist, üleajalikkus pole nõrkus, vaid tugevus. Kosutav on seda lugeda XXI sajandi algul, kui kõik aina räägivad ajaga kaasaskäimise vajadusest.

On siiski üks seik, mis pole mulle selgeks saanud ega saa ka siin. See on väljavalituse ja alandliku teenimise ühtesobitamine. Üks antisemiitluse põhjusi läbi aegade on olnud juudi kogukondade endassesuletus. Kuigi juudid on alati olnud asukohamaa lojaalsed kodanikud ja head maksumaksjad, ka kultuuriliselt tihti assimileerunud, abiellunud on juut enamasti ikka juudiga. Massid põlgavad eemalehoidjaid alati, süüdistades neid enda paremaks pidamises. Levinas on väga delikaatse dilemma ees. Ühelt poolt ta tahab rõhutada juudi kogemuse unikaalsust ning head eeskuju, teiselt poolt ei taha ta kuidagi, et juute seepärast veel rohkem vihkama hakatakse. Ta üritab põhjendada, miks juutlus ei tähenda rassismi (lk 84-85), väites, et juut olla pole kingitus, vaid eelkõige kohustus nõuda endalt rohkem kui teistelt. See oleks siis ligilähedaselt samast paradigmast kui rüütlid, d?entelmenid ja üldse ?paremad? läbi ajaloo. Aga kas ?õige? olemine peab ikka täielikult välistama sellest ise teadlik olemise? Kas ?õige? olija ei või pisutki heameelt tunda, et ta ?õige? on? Vastasel korral oleks ?õige? olemine jobukeste pärusmaa, lunaatiline seisund. ?Iisrael on tõesti olnud truu Iisraeli ideele ja tundnud endal moraalset vastutust ja kohustust, mille täitmist ta kelleltki teiselt ei nõua, aga mis hoiavad üleval maailma? (45) ja ?Aga moraalsuse ilmutus, mis toob esile inimühiskonna, toob esile ka väljavalituse paiga, mis niisuguses universaalses inimühiskonnas kuulub ilmutuse vastuvõtjatele? (44.) Mulle jääb natuke segaseks.

 

Karje

 

Kuigi mitte sageli ja otse, ometi kostab Levinase ridade vahelt tummi karjeid, allasurutud meeleheitlik ?miks??. Miks on pidanud see rahvas nii kannatama? Ja siin jõuame mu meelest millegi väga oluliseni. Levinas toob ju väga arupäraselt esile, miks juutlus on inimsuse ajaloos positiivne. Ma ju põhjendan teile kõik, näib ta ahastades küsivat. Ja samas jääb mulje, et ta ei tule selle peale, et just mõistusel rajanev tarkus, kriitiline vaatlusoskus ja intelligentsus on see, mis inimkonna ühte osa juutluse puhul vihale ajavadki.

Ta kirjutab ise: ?See, mille kaasaegne sotsioloogia on avastanud Austraalia ja Aafrika loogikaeelses mõttemaailmas, on muutumas kõige eelistatumaks religioosseks kogemuseks?. (95) Võime siinkohal religiooni julgesti väga avaras tähenduses võtta, peaaegu kollektiivse psühholoogiana.

Juudilik tarkus ajab raevu eelkõige kaht sorti inimesi. Ühelt poolt pööblit, kes niikuinii ei salli endast vaimselt kõrgemat, välja arvatud juhul, kui see tema suunas piitsa ei viibuta. Alandlik ja hea tarkus tekitab pööblis lootuse, et tegemist on nõrgaga, kelle malbus on tingitud argusest, ja see inspireerib katsetama tema kägistamisega.

Teiseks vihastab mõistuspärasus ka peenendunud isiksusi, kelle hinges mängivad suurt osa alateadvuslikud motiivid ja tumedad tungid. Nad vastustavad judaismi kuivavõitu, kriitilist vaimu kogu oma olemusega. ?Kriitika? on nende sõnastikus üldse sõimusõna. Levinas on tõestanud. Aga kas maailm vajab ja tahab tõestamist? Ega vist. Ta tahab ahvatlemist, meelitatamist, usku. Tõestamise asemel imet, salapära ja autoriteeti. Inimkond on ikka alles suguharulõkke ümber karglev hõimukari, mis sellest, et on õppinud tehniliste vahenditega ruumi ja aega ületama.

Juudi asja edendamisele globaalses perspektiivis tuleks kasuks, kui vahelduseks halamisele ja näpuga selja taha viibutamisele rohkem näidata põhjusi, miks juudid jäävad kindlasti jalgu või põiki kurku irratsionaalsetele, tunnete primaati kuulutavatele liikumistele ja mõttevooludele. Judaismis on liiga vähe üleloomulikkust, liiga vähe usku.

 

 

Enam rabiinlikku traditsiooni

 

Alati kui loen mõne juudi filosoofi või esseisti tekste, popsatab siin-seal esile mõni tore mõistukõne või kirjakoha seletus. Nagu ere lind rikkast laanest. Need on kuulsad kommentaarid talmudist, mis on sama oluline või veel olulisemgi kui toora ise. Need seletused võluvad sügavuse ja lihtsusega. Jah, rabiinlikku kirjavara oleks vaja rohkem tunda. Tuleks seda eestigi keelde tõlkida. Levinas küll rõhutab sageli ja küllap õigusega heebrea keele oskamise vajadust, et täpselt mõista, millest on räägitud Vanas Testamendis ja talmudis. Aga ma arvan, et selle taha ei tohiks siiski asi pidama jääda. Nii nagu mõne teisegi tüviteksti tõlkimisel tuleb vahendajatel lihtsalt rohkem vaeva näha ja sõnu kulutada, et asi ära seletada.

Nagu öeldud, Levinas parafraseerib, nüansseerib ja moduleerib oma põhilisi teemasid. Kuna ta teeb seda  poeetiliselt ja nauditava plastilisusega, siis võtab iseäranis raamatu esimese kolmandiku lugemine heas mõttes keeletuks. Hiljem pinge paratamatult natuke langeb. Igatahes ootan kannatamatusega Levinase järgmist eestindust, mis kuuldavasti peaks olema tulekul.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht