Häguste servadega mahtuvus

Andreas W

Kaplinski kirjeldab lihtsaid ja igapäevaseid asju nii, et need hakkavad midagi muud tähendama

Jaan Kaplinski, ISALE. Varrak, 2004. 328 lk.

See siin ei ole seisukohavõtt. Ma olen juba selles vanuses, kus ma tajun pidevalt aja platoode undamist oma mälu backstage?il. Asjad, millest ma vana Jaani raamatust loen, ei ole siin lihtsalt mingid väiksemad või suuremad sündmused. Nende kõigi tagant on tunda samasugust tühja ruumi undamist, paratamatuse langemist unede ja olemasolemise peale, nii nagu üks mees, kellele meeldib mõelda, seda mitmete kümnete aastate jooksul on näinud, ja nii nagu ta sellest aru on saanud. Õigupoolest on see vana Jaani jutt oma isaga ja ma ei laseks ennast eriti segada sellest, et sellel jutul on juhuslikult raamatu vorm. Kuidas ma saaksin arvustada teise mehe juttu tema isaga. Kas ma oma isaga olen piisavalt palju rääkida jõudnud? Vaevalt küll.

Seega, ma lasen ainult selle voolu endast läbi, selle kirjapandud seisundite tasase pulseerimise, ja reflekteerin. Õigupoolest ma ei tea, kas seda, mis niimoodi pähe tuleb, on üldse mõtet välja öelda. Kirjanduslike vastavuste ja tingitud reageerimismooduste hästi kätteõpitud masinavärk ei sisalda pooli asjugi, mida peaks kasutama, et vastata adekvaatselt. Vaja oleks võibolla vaikust, sõnatut õues seismist just siis, kui öökull mööda lendab, või siis kuumas suvises Lõuna-Eesti järves öösel selili loksumist, silmad lahti, ja ootamist, kas kusagilt kostab praksatus.

Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole romantik, see ei ole ihalus mingi toreda seisundi või kogemuse järele. Lihtsalt ma olen päris kindel, et see raamat tahab ebareeglipärast vastust, ta tahab, et temast arusaamiseks mindaks tema rütmidesse, et võetaks omaks tema sisemine loogika. Ka vana Jaan ei ole romantik, ja ta ütleb ise, et talle üldse ei meeldi ka poeetide seltskonnas. Ta mõtleb seda tõsiselt. Tal on ilmselgelt igasugustest üldkokkulepitud vormidest juba nii ükskõik, et ta hakkab unustama nende olemasolu. Ega ta ei rõhuta seda, ta laseb sellel tundel oma sõnade tagant välja ilmuda.

Ma olen tegelikult valmis uskuma, et erinevate inimeste kirjutatud ühed ja samad sõnad on erinevad. Vana Jaan on varemalt tihtipeale kirjeldanud kohutavalt lihtsaid ja igapäevaseid asju nii, et need on hakanud nagu midagi muud tähendama. Järgijate seltskond, kes sedasama on teinud, pole saavutanud muud kui hunnikute kaupa mittemidagitähendavat mõttetut teksti.

?Jalgrataste talveunes? kirjutas vana Jaan: ?kuu tõuseb metsa kohale/nii suur ja ümarik? (vähemalt ma mäletan, nagu ta oleks nii kirjutanud). Siin raamatus ta ütleb, ta olevat kakkusid joonistanud koos lastega, ikka kakk ja suur kuu pildi peal. Palju pilte, siis kui kakud olid väiksed ja istusid aias puude otsas ja ainult vahtisid, eriti ei lennanud. Need kõik on nii lihtsad asjad ja nii lihtsad sõnad, et nad võiksid väga kergesti õõnsaks muutuda. Aga nad jäävad hoopis pähe kinni ja ei lähe sealt üleüldse enam välja. See on sellepärast nii, et vanal Jaanil ei ole olnud vist mingit püüdu teha kirjandust, kui ta niimoodi lihtsalt on öelnud midagi. Ta vaatab ja räägib, mida näeb, tema lihtsus ei ole poos. Paljudel, häirivalt paljudel teistel juhtudel see on seda. Mis lõppkokkuvõttes tähendabki, et vana Jaani lihtsus lõikab mulle sisse, aga seesama mudel enamikul teistel juhtudel paneb mind ebamugavustundega irooniliselt muigama.

Vana Jaani isale kirjutatud raamat tuli minu juurde nii, et see tulemine on osa raamatust ja ka osa sellest, kuidas ma teda lugesin. Läks kiireks tema kättesaamisega ja Berk Vaher, kellele ma helistasin, et äkki temal on, ütles, et nüüd sa mees oled küll hädas, sest ma olen Tallinnas, ja Aare Pilv, kellel ka on, on ka Tallinnas. Ja et ilmselt oleks sul praegu lihtsam kohtuda Kaplinski isaga, kui raamatuga temast. Aga ta ütles veel, et helista Lemmile, et temal kindlasti on, ja mina ütlesin, et veider, et ma ise selle peale ei tulnud.

Kui ma lõpuks raamatu kätte sain Lemmitu naise Marge käest, sellesama maja trepil, mis on raamatu kaane peal, ja selle lahti tegin, siis esimene asi, mida ma nägin, oli Kaplinskite-Toometite perekonnapilt Mutiku trepil, lk 156. Lõpuks ma istusin ikka sellesama, kaanel oleva maja õuel autos, kulunud kivilõvid vaatasid trepi pealt ja igasuguseid imelikke seoseid tuli meelde. Näiteks, et mul on olnud maausuliste sõprade ja hiljem rollimängijatest sõprade tõttu kogu aeg mingi riivav kokkupuude vana Jaani poegadega. Kunagi ma vaidlesin teravalt vastu Laurise minu arvates liiga verisele maausukäsitlusele (võibolla ma sain temast valesti aru?). Ma kohtun Lemmituga aegajalt sõprade seltskonnas. Laurise naist Kerstit näen ma tihti tema tööga seoses, ja ma olen vedanud halvasti käivat Maarjat öösel jalgratta pakiraamil külast koju. Vana Jaani endaga pole ma rohkem kui paar korda juhuslikult juttu ajanud, aga tema raamatud on minuga kogu aeg kõnelenud. Nii et seda pilti vaadates seal majatrepil oli mul tunne, et raamat on kuidagi tihenenud ja osa temast on välja voolanud ja reaalsuse peale laiali laotunud, nii et ei olegi päris selge, kus on raamatu või reaalsuse piirid.

Noh, tõde, sellest kõigest oleks millegi ütlemiseks, isegi, kui see oleks ainult vaikus, ikkagi pisut vähe. Raamatu enda kõne seisukohast on need ainult detailid. Aga need detailid tulevad ikka ja jälle esile, neid saab üha rohkem ja rohkem. Näiteks, kui sarnased on Lauris, Lemmit, vana Jaan ja vanaisa Jerzy. Või kuidas Maarja on noore Tiiaga hämmastavalt sarnane (jah, kuidas küll? pildid lk 156 ja 164). Või kui ilus on Nora (lk 85). Just need mikrokirjeldused, need fragmendid moodustavad selle isale kirjutatud raamatu karkassi, selle, kuidas rääkiva mehe mõte liigub ja kuidas ta ise on liikunud. Ja mis kirjandusest me siin enam räägime. See raamat pani mind varasemast veelgi enam veenduma, et eesti kirjanduse kõige olulisema osa on teinud kirjandusest eemal seisvad inimesed. Sellised, keda kirjanik olemine pole kunagi suurtkorda huvitanud, kes on tahtnud lihtsalt aias kõpitseda või füüsikat teha või karu lasta või multifilme üles joonistada või niisama teistel juhet kokku ajada. (Te ju tunnete ära, keda ma nimetasin? Või ei?).

Vanal Jaanil on olnud aega asjadest aru saada, lasta nende sisu enda jaoks nähtavale tulla. See ei ole õnnelikuks tegev asi. Ta ütleb: ?Minu maailm, minu aegilm on läbi ja selles uues ilusas ilmas, new brave worldis ei ole minul midagi teha. Nii ma ei teagi, miks veel elan, kas lootusest mingile imele või lihtsalt kohusetundest? (lk 232). Please, ärme hakkame siin rääkima depressiivsetest meeleoludest ja väsimusest ja pettumusest. See raskus on mõtlemisega paratamatult kaasnev tulemus. Ennekõike tuleks hoiduda sellesse raamatusse ennast sisse lugemast, kuigi kohati väga tahaks. See on vana Jaani jutt isaga, ja tuleks olla tähelepanelik, et sõnadest aru saada. Need ei pruugi tähendada päriselt seda, mis meile tundub, et nad tähendavad.

?Kui rääkisin hägustest mõistetest, oli mõistmatust muidugi eriti palju. Fuzzy concept ei tähenda lihtsalt segast, sigasoga mõistet, vaid mõistet, mis ei ole määratletud definitsiooniga, teda teistest mõistetest eristades-piiritledes, vaid ?prototüüpiliselt?. Selline mõiste ei moodusta semantilises ruumis täpselt määratud piiridega piirkonda, vaid näidete kaudu selgelt määratud keskmega, kuid häguste äärtega ala. Pärast keegi imestas, kuidas inimene, kes pooldab fuzzynessi, räägib nii selgelt? (lk 255).

Jah, kas sellest on siis nii raske aru saada? Selge ju, et kui sa tahad midagi täpselt öelda, siis tuleb tihtipeale kasutada plastilisi mõisteid, mõisteid, millel on määratletud tuum ja mis oma äärealad määratlevad ise, sõltuvalt keskkonnast, kuhu nad satuvad. Ja sama selge on, et seda pole üleüldse lihtne logotsentrilise maailma õigeusklikele inimestele selgeks teha. Nii et ma vist saan aru (vähemalt mingil määral), kuivõrd võib just keel olla see, mis mõtlejat väsitab. Ja et miks vana Jaan ütleb, et tema aegilm on läbi. Ta seisab väga rahulikult vastu mõtlematajätmise dominante. Ta on rahumeelne mees. Aga kõrvale astuda ta küll ei kavatse. Ja ikka ja jälle tõuseb sellest tüli.

Õigupoolest on kogu see kiri isale üks hägusmõiste. Tema tuum on lihtne ja selge iseenesekirjeldus ja perekonnalugu. Aga selle ümber levib ebaselge, raskesti defineeruv tunne, lööklaine nähtamatu osa, mille mahtuvust ei saa ära haarata. See libiseb käest sügavalt läbitunnetatud ja täiesti inkommunikatiivsesse personaalsesse pimedusse. Seda võib ainult aimata. Selle kohta ei saa midagi öelda.

See kõik on ennekõike mahtuvuse küsimus. Inimliku mahtuvuse, kui soovite.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming