Hälviku palve

VALLE-STEN MAISTE

Vabariigi valitsusele ja siseministrile Kuulun nende hulka, kellele poliitiline slogan ?Vali kord!? eos ebasümpaatne oli. Ei usu, et kõikjale ulatuv seadusandlik korraldatus, inimlike pahede ja nõrkuste kaugeleminev riiklik reguleerimine ning agressiivne politseiline sekkumine viiksid elamisväärsema ühiskonnani. Singapurist ei taha mõeldagi ? olen end Skandinaaviaski küllalt ebamugavalt tundnud. Mäletan aastatetagust nädalat Norras Skienis Ibseni sünnilinnas. Viimase kangelaste-kangelannade pained on kultuurihuvilisele teada. Kuid ühiskondliku moraali osas on seal tänaseks teatud mõttes ehk suhteliselt suuremagi piiratuseni jõutud. Norra loodus on ju kena ja ilm oli suurepärane. Nii sai heast kolleegist reisikaaslasega tihti mõnel mäeveerul või lahesopi ääres varaste hommikutundideni juttu aetud. Kuid linn ise oli juba õhtupoolikul täiesti välja surnud, tublisti enne keskööd löödi kinni viimnegi ?urgas?. Enamikust Eesti linnadest suuremas Skienis ei kuulnud öötundidel ainsatki inimheli, rääkimata sellest, et oleks kedagi kohanud või mõni asutus oleks avatud olnud. Ühel õhtupoolikul kohtasin baaris naist, kes ütles, et niimoodi üksinda baaris istumistki paneb kogukond pahaks, rääkimata sellest, et võiks hommikuni pidu pidada. Täiesti võrreldamatu suvega mõnes Eestimaa paigas, olgu või Skienist mitmeid kümneid kordi väiksemas Räpinas, kus ikka kohtad kedagi kas Peipsi rannas või mõisapargis rääkimata ?tsentrumist?. Pidevalt on simmaneid Ruusal, Võõpsus ja mujal, töötab ööklubi ja kui küllatulnud sõbraga juttu jätkub, saab legaalselt ja odavalt aega viita sõltumata kellaajast.

Küllap esindan ma siin korraliku eurooplase mõistes lootusetult ?parmustunud? mõtteviisi. Ent igaüks, kes Räpinas vähegi pikemalt peatunud, ei saa seda paika kuidagi pidada räuskavate joodikute mekaks. Vastupidi, linnas torkab silma kõigitine heakord ja hubasus. Kardan küll, et niikaua meie poliitilised populistid jamavad ühiskondliku moraali ja lustikultuurialase regulatsiooniga, kuni oleme saavutanud Skandinaavia variserliku nüriduse ja paralahendused. Pole ju meie põhjanaabrid alkoholisõpradest vabanenud, ainult sealne joovastavate jookide tarbimise mood on vabal maal elavale inimesele veider.

See kõik tuli mulle meelde, kui lugesin Tiina Loki lugu Eesti masendavast liikluskultuurist, mis tapab lapsi (PM 21. VIII). Ei usu, et Norra autojuhid, kes siis, kui Skienis jooksmas või jalutamas käisin, juba tükk aega enne jalakäijate teeületuskohale jõudmist erandita ja rahulikult seisma jäid, tegid seda sellepärast, et nad olid Eesti autojuhtidest kainemad. Ühiskond on lihtsalt selline, et tänaval nõrgemaga arvestamine on sama elementaarne kui hammaste pesemine. See on asi, mille ülevõtmist ?korralikest ühiskondadest? ehk tõesti vaja oleks. Ma saan muidugi aru, et olen teatud mõttes hälvik, normaalse valge mehe omalaadne värdvorm, kellele lihtsalt ei meeldi autot juhtida. (Küll ei ole siin tegemist boheemlase klassivihaga. Meie peres on auto, mida maalesõitudeks isegi meeleldi kasutan, aga igapäevast linnas kihutamist pean küll mõttetuks ja nõmedaks.) Kuid hälbele vaatamata ? autode diktatuur on üle piiri läinud. Kas otsustajad ja arvamusliidrid üldse enam jala ja äärelinnades ei käi, et ülbe korrarikkumine liikluses on muutunud elementaarseks normiks. Nõukogude ajal ei liigutud autodega kõnniteel. Slummides on kõnniteedel võimatu leida autovaba kohta. Vaid vähesed sõidavad mikrorajoonis kolmekümnega ja näiteks Mustamäe linnaosavalitsuse vahetus ümbruses on kõik veneaegsed jalakäijate teed autodele avatud. Kuhu ma pean oma laste ja koliga minema, kui on tahtmine perega rattaga sõitma minna?

Ma ei tea kedagi, kes oleks linnas kiiruse ületamise või täiesti ime ? jalakäija selleks ette nähtud kohas mitte üle tee laskmise eest viimastel aastatel trahvi saanud. Sõitke mööda Sõpruse puiesteed ja leidke üks auto, mis sõidaks viiekümnega. Pole ainsatki, mille kiirus kuuekümnegi piiridesse jääks. Hea, kui seitsmekümnega ei sõideta. Pidevalt, alati. Või võtke kaks last käe kõrvale ja jääge Sõpruse, Sütiste ja Vilde tee valgusfoorita ristmikul vöötrajale astumise võimalust ootama. Võib minna viis minutit, aga võib ka kümme. Heal päeval jääb vast kahekümnes auto seisma. See aga ei garanteeri, et ka teisel real sõitja pidurdab. Nii jääd kahe rea vahele. Võib juhtuda, et sulle lastakse signaali. Vöötrajal!

Mõistan, et üldjoontes olen osutanud hälbega inimeste probleemile, sest iga vähegi tõeline normaalne isane sõidab meie arengutaseme juures autoga. Populistlikul poliitikul on lihtne väänata kaikaid ja koormisi napsi- ja lustisõpradele, sest need on hääbuv hulk degenerante. Milline mõistlik inimene meie töökal ja rikastumisjanusel maal enam joob? Kuid laiutav autodiktatuur on ruuliva enamiku soov. Seda reguleerides kõrvetab poliitik karjääri. Ometi, viis minutit kauem linnaliikluses ju tööviljakust ja armastatud kiiret elutempot ju väljakannatamatult ka ei kahanda. Ohus ei ole ka ainult siinkirjutajasugused jobud, vaid meie kõigi lapsed ning ka mõned vältimatult teid ja tänavaid treeninguks kasutama pidavate spordialade esindajad, kes on viimasel ajal sagedasti ohvrirolli sattunud. Enamuse tahe ei pea nõrgemaga arvestamist miskiks.

Korda lubanud valitsus, hr. siseminister, taastage elementaarse liiklusreeglistiku autoriteet. Vaid see võib kasvatada tähelepanu nõrgemate suhtes ja vähendada liiklusohvrite arvu. Või siis julgege avalikult tunnistada, et siin power?it armastavate meeste maal pole neid asjadel enam tähendust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming