Haapsalu 725

AIDI VALLIK

Haapsalu linna 725. aastapäeva pidustuste kolmeosalises kavas  (18. VI ? 20. VI,7. VII ? 11. VII ja 29. VII ? 1. VIII) on lisaks rahvalikule ka süvakultuuri.  Ülehomme dirigeerib Eesti-Soome sümfooniaorkestrit Anu Tali.  Juuni lõpuni saab Linnagaleriis vaadata Jaan Toomiku uusi maale ning augusti lõpuni Evald Okase muuseumis meistri töid.  Samas toimub 27. VI ? 4. VII klaasipuhumise workshop. Haapsalu genius loci

Siin Haapsalus on alati tuul. Meri kolmes küljes. Kõrged kahisevad kõrkjad. Lillede ja puude lõhn üle terve linna. Piiskopilinnuse varemed. Legend Valgest Daamist. Inimeste peod ja tütarlaste õhtused jalutuskäigud üles-alla piki peatänavat. Merelinnud oma kräuksumise, kiljumise ja kaeblemisega. Talvine vaikus merejääl. Sügisene kõrgele tõusnud vesi. Triipudena rannale uhutud mererohi. Jalajäljed, täis vett. Ja muda. Ja midagi veel.

Siit tahetakse ära. Ja siis tahetakse siia tagasi. Miks? Haapsalu pole mingil juhul väga normaalne väikekodanlik provintsilinnake, kus kõik erinevused upuvad keskpärasuse konnatiiki. Veel tõenäolisemalt ei ole see linn millegi uue, avangardse toetaja ja eestvedaja. Kohati jääb mulje, et see linn ei tea isegi, mis ja miks ta olema peaks. Kord vallutavad muinasaegses rõivas ja relvastuses noormehed kisa ja mõõgakõlina saatel lossivaremed, siis järgnevad paari päeva pärast väga ontlikul kombel kohaliku omavalitsuse valimised. Kord avatakse siin üks suurejoonelisemaid jaamahooneid Euroopas, saja aasta pärast aga rongiliiklus lõpeb. Kord astuvad siit suurde poliitikasse Toomas Vilosius, Andres Ammas või Heiki Kranich, samas võrsub siit globaalprohvet Priskilla, kes astub kirjavahetusse Fidel Castroga, manitsedes diktaatorit jumalakartlikkusele. Siia rajavad isa ja poeg Hunniused ühe oma aja edumeelsema kuurordi ja ainult õige pisut, umbes 500 aastat varem, on siinne toomhärra Heinrich von Bolne piiskop Heinrich III surnuks kägistanud ja tolle keha rüvedal moel danskrisse heitnud. Siit põgeneb 14aastane Ilon Wikland paadiga, et hiljem saada üheks Euroopa tuntumaks lasteraamatukunstnikuks; siin lõpetab oma elu hüljatuses ja õnnetuses oma põlvkonna kunstnikest üheks andekamaks peetud Gunnar Meyer; samas leiavad siit kodurahu Epp-Maria Kokamägi, Liivia Leðkin ja Evald Okas. Siin jäid avaldamata Ernst Enno hilisemad filosoofilised laulud ja siinsamas lavastas ning lahendas Juhan Paju kirjalikult kümneid koomika- ja ulmesugemetega kriminaaljuhtumeid. Seega ? tundub, et Haapsalu linna vaim on pisut hull ja lõhestunud.

Ka ajalises mõttes valitseb siin segadus. Siin on kerge unustada, et elame juba neljandat aastat XXI sajandis. Kus on tappev tempo, kus on kõrghooned, kus tänapäevase elustiili anonüümsus? Ometi saab ka siinses inertses XIX sajandis maksta kaardiga ja ajada oma asju Internetis. Mis sest, et hommikuti ootavad vanainimesed tänavanurgal piimameest ja vähemalt 40aastastele on üksikasjalikult teada umbes poolte linnaelanike perekonnaseis, sissetulek ja elustandard ? ja see maja Endla tänaval, kus üks naisterahvas kevaditi kahe krooni eest ise kasvatatud võõrasemataimi müüb. See on linn, kus seitsmeaastane võib muretult omapead kooli ja pärast veel sõpradega mere äärde kiikuma ja luurekat mängima minna, süüa vanaema aias vaarikaid ja sõita tänava ääres jalgrattaga ? siin on veel võimalik klassikaline lapsepõlv. Suveõhtuti siin veel jalutatakse mere äärde, rätik üle õla, ja kuulatakse kõnniteeäärses rohus saagivaid ritsikaid.

Ja see aja inertsus, püsimine, ?tagasikargamise vägi? ongi vahest Haapsalu kohavaimu kõige iseloomulikum joon. See küll piirab ja ahistab, aga on ka võimalus, mida mujal enam ei pakuta. Paljud on unistanud ajarändudest. Haapsalus on see pooleldi reaalsus: saab elada korraga mitmes ajastus korraga. Võib-olla just seda tuli XIX sajandi lõpul siit otsima Peterburi suurlinnamelust ja moodsa aja kapriisidest tülpinud õukondlane: linnatänavail aeti karja, hüljatult seisvad lossivaremed pakkusid leidmisrõõmu rüütliromantika ihalejaile. Teise ilmasõja ajal jäi Haapsalu valdavalt terveks, mis võimaldaski siinsel XIX sajandi elukeskkonnal peaaegu algsel kujul säilida. Ehk omakorda toda kauget kaunist tsaariaega, rahu ja korra sümbolit, püüdsid siit taasleida heledate mütsidega vene juudid 1960ndail-80ndail? Ja 1990ndail saabusid siia suurte gruppidena soomlased, rootslased ja sakslased ? vahest lootes näha siin tükikest vana turvalist sõja- ja tarbimiseelset Euroopat, kus inimeste elu oli lihtne ja aeglane. Usutavasti leidsid nad kõik, mida olid otsima tulnud, sest paljudele on Haapsalust saanud suvituskoht aastateks ja aastakümneiks.

725 aastaga kujunenud Haapsalu kohavaim näib skisoidne, aga pakub ometi nii kohalikele kui külalistele võimaluse elusana rahus puhata. Ajaloo osana.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming