Habras asi valel põhiteesil

Miks peab üks kasvaval riigieelarvelisel toel tegutsev eramuuseum end laiendama lähiajaloo niššides, mis on mujal juba suurelt ja hästi kaetud?

KAAREL TARAND

Kõik õnnelikud muuseumid on üksteisega sarnased, iga õnnetu muuseum on isemoodi õnnetu. Mis teeb muuseumi Eestis õnnelikuks? Kindlasti eluga pääsemine muuseumireformist, sest see on nüüd ju nii pikaks ajaks, vähemasti järgmise muuseumireformini, mis võidakse küll poliitiliseltki jutuks võtta, kuid mille realiseerumist ei usu rääkijad isegi. Uue, spetsiaalselt muuseumi vajaduste järgi projekteeritud uue hoone valmimine, samuti uue püsinäituse loomine – nii muuseumi keha kui ka sisu ehitamisel ei koonerdata, paremas töökeskkonnas paraneb töötajate enesetunne. Ka tublimate kultuuriministrite hangitud palgatõus kergitab tõusuveena kõiki muuseume (ehkki mitte sugugi kõigi muuseumides töötavate inimeste sissetulekuid). Õnnelikuks teeb oma püsiva ja aegumatu teema olemasolu. Ja muidugi kaasneb iga uuenduse ja arendusega ka külastajate hulga kasv (vähemasti ajutine) ning sellele toetub tuntus ja tähtsus.

Nagu statistikast teada, on iseseisvuse taastamise ajast muuseumid Eestis aina populaarsemad külastuskohad. 1990ndate alguse 800 000st külastusest on viimastel aastatel jõutud üle 3,5 miljoni külastuseni ehk ühe inimpõlvega on hakatud muuseumis käima aastas neli korda rohkem. See kasv on olnud ka täiesti sõltumatu üleilmsetest kõikumistest majanduses ja julgeolekus. Trendi tulevikku pikendades võiks optimist eeldada, et ka järgmise 25 aasta jooksul neljakordistub külastajate voog ning aastal 2045 astub Eesti muuseumidest aastas läbi ligi 15 miljonit inimest. Kui neist ka kolmandik on välismaalased (nagu praegu hinnanguliselt on), tähendab see, et iga Eesti elanik käiks muuseumis vähemalt 8 korda aastas ning veedaks seal kokku minimaalselt kaks toekat tööpäeva, kandes muuseumide kassasse ühtlasi raha koguses, mis võimaldaks muuseumidele täieliku isemajandamise riigieelarvelise toeta.

Selline ootus peaks küll igale mõistlikule rehkendajale utoopiana tunduma ja lähiaastad näitavad, kas muuseumide külastatavuse tipp on juba seljataga või suudetakse saavutatud taset aina rohkem ressursse kasutades mõnda aega hoida. Kui see ka veel praegu karjuvalt välja ei paista, on Eesti muuseumid (ja laiemalt kogu kultuurielu) jõudnud klassikalise ühisvara tragöödia keerisesse, nagu seda Inglismaa saarte ühisomandis talukarjamaade näitel juba paarisaja aasta eest kirjeldas William Foster Lloyd. Ühiskarjamaa kasutajana oli iga talumees oma erakasu suurendamiseks huvitatud karjamaale lisalooma toomisest, summaarselt viis see aga piiratud ressursi ülekasutamiseni, nii et kõigi lehmad jäid nälga. Eesti muuseumide karjamaaks ja rohulibledeks on kahanev või arvult paigal tammuv elanikkond, kellelt muuseumid aina uut ja vägevamat pakkudes kogu tarbimisvõime lõpuni välja lüpsavad. Nad ei saa ka teisiti, sest külastajad on pikaajalise riikliku kultuuripoliitika vaates muuseumi olemasolu põhiline, kui mitte ainus õigustus.

Kuna kasvul on piirid, pole ka õnnetused kaugel, kuigi nende juured pole mitte tänases demograafilises olukorras, vaid muuseumide ajaloost kaasa saadud päritolus ning seda nii seisuslikus ja varanduslikus kui ka elukõlbuliku keskkonnaniši mõttes. Kuidas muuseumiüldsus end ka ei püüaks veenda selles, et elujõu kindlustab koostöö, tihedam võrgustamine ja laitmatum tööjaotus, suunab vabaturumajanduslik elukeskkond muuseumid paratamatult teravneva konkurentsi rööbastele, kus kindel eelis on vanematel ja suurematel ehk neil, kellel on rohkem asju. Vanus loeb, sest kindlustab võimaluse näidata end rahvuskultuuri selgroolülina, mitte pelga edeva tätoveeringuna nahal. Selgroog peab olema, muu võib, aga ei pruugi. Vanus loeb, sest kes varem alustas, sel on suuremad ja ainulaadsemad kogud. Ehkki arheoloogid võivad nii mõnegi vana asja maast veel välja kaevata, ei ole realistlik eeldada, et muuseumide kogud saaksid põhiliselt kasvada muistsete etnograafiliste esemete, ajalooliste ürikute või vanade meistrite seni tundmata kunstiteoste arvelt. Uusi asju asja- ja infoküllasel ajastul koguvad aga kõik, tõsi, valikuliselt ja teemapõhiselt ning enam-vähem kokku lepitud üleriigilise kogumispoliitika piirides.

Noorema muuseumi õlekõrreks olukorras, kus vanadele kogude, konserveerimise või teaduse vallas konkurentsi pakkuda ei suudeta, on 2013. aastal muuseumiseadusesse kirjutatud ülesanne pakkuda elamusi. Seaduse varasemas redaktsioonis aastast 1996 oli muuseumi olemasolu õigustuseks ka meelelahutamine, kuid et see riivas kõrgkultuuri pühadust, siis asendati see kehtivas seaduses elamuste pakkumisega. Elamuste pakkumine on ikka midagi hoopis õilsamat kui katsed inimese meel mõistusest ära lahutada.

Kõik see öeldud, pean nentima, et olen ilmselt täiesti vale inimene hindama ja arvustama endise okupatsioonide muuseumi, nüüdse Vabamu uut püsinäitust. Mulle, nagu neile paljudele, kes paari aasta tagusest diskussioonist okupatsioonide muuseumi brändiuuenduse küsimuses osa võtsid, jäi juba siis arusaamatuks, miks on seda vaja teha ja miks peab üks kasvaval riigieelarvelisel toel tegutsev eramuuseum end laiendama lähiajaloo niššides, mis on mujal juba suurelt ja hästi kaetud. Ja arusaamatu on see mulle tänase päevani.

Kui mõnes Eesti muuseumis tehakse uus püsiekspositsioon, siis üldjoontes tehakse see ju hästi. On ideid, on tehnoloogiat, on oskamist ning tulemus on kuraatorite ja kujundajate kompromissina mõnd tehnilist tõrget kõrvale jättes terviklik, arusaadav, informeeriv ja emotsionaalne, aga mitte tingimata originaalne ega täienda teistes muuseumides esitatut. Veel olulisem: kui püsinäitusesse ei ole kätketud arengu- ja muutumisvõimet, seisab muuseumi ees õige pea, kohe uut januneva publiku esimese armastuse jahtumise järel küsimus, mida edasi teha.

Vabamu puhul peab nentima, et kuigi praegune lahendus võimaldas vääramatu lõpu saabumist ehk mõneks aastaks edasi lükata, ei ole tulevik roosiline. Muuseumi asukoht on küll näiliselt kesklinnas, kuid jääb turistide põhitrassidest siiski sellevõrra kõrvale, et nende katkematule voole tulevikus loota ei saa. Ja omad – käivad korra ära ja kogu lugu, sest tagasitulekuks puudub põhjus. Lähiajalugu valgustavatel konkurentidel on võimalused hoopis teisest klassist: nad saavad pidevalt uurida ja tulemuste alusel sama pidevalt pakkuda uusi vahetuvaid näitusi. Vabamul aga ruumilise laienemise variant praeguses asukohas puudub ja keegi ei pane seda ka uue hoone ehitamise järjekorda. Muud on dünaamilised ja saavad ühiskonna uudishimu muutustele kiirelt reageerida või uute teemadega neid huvisid ise suunata. Kui kogu maja on püsinäitus, mida saab teha korra 15 aasta tagant, siis on see tee unustusse.

Vabamu näitus hõlmab ajaliselt Eesti lähiajalugu viimase sõja algusest praeguseni. See on okupatsioonide muuseumi senise perioodiga võrreldes kõva laiendus, mis oli oma elu pikendamiseks vältimatu. Hoolimata sellest, et ka ekspositsiooniala laiendati, jääb see perioodi selgitamiseks ikka kitsaks ning kui juhtub nii, et Eesti vabadusaeg muudkui jätkub ja jätkub, ei ole kuskilt võtta uusi ruume kajastamaks olukorda, kus eestlased on vabadusega harjunud, seda endastmõistetavaks peavad ega viitsi sellest iga päev rääkida.

Vabamu näituse ideoloogiline telg ongi minu meelest ebatõene vabaduse hapruse tees. Sammukese sügavamale astudes peaks niisiis ütlema, et inimkonna „valgustusprojektil“ rajanevad saavutused viimase kolme sajandi jooksul on midagi kergesti kaotsi minevat ning kui vabadusest, ühest valgustusaja revolutsioonilise loosungi põhimõistest, pidevalt ei räägi, siis vajub inimkond kiiresti tagasi barbaarsesse seisundisse, kus vabadused on vähestel ja orjus või muidu õigusetu seisund enamusel. Faktid kõnelevad aga vastupidist. Kord pudelist välja lastud, on vabadus globaalselt tõendanud oma tohutut elujõudu ja püsivust. Vabaduse ruumi on järjest lisandunud endisi õigusteta rühmi, nagu orjad, naised, kõikvõimalikud vähemused, kelle õigused ja vabadused on tänapäeva maailmas seadustega kinnistatud ja endastmõistetavad. See kehtib ka Eesti kohta, kus nii suht- kui ka absoluutarvus elab rohkem vabu inimesi kui kunagi varem. Ja avaliku poliitika fookus püsib kindlalt nende järeleaitamisel, kes mingil sünnipärasel või oludest tingitud põhjusel oma vabadusi teistega võrdsel määral veel realiseerida ei saa. Kus see vabaduse haprus siin avaldub? Nii nagu me ei muretse korrutustabeli hapruse pärast, pole meil põhjust iga päev ka vabaduse kadumise üle muretseda. Väita, et kui meie ei valva päevast päeva põhiseaduse preambulis kirjapandu järele, läheb see ootamatult kaotsi, on ühe muuseumi kohta natuke liiga ambitsioonikas.

Kui aga väita realistlikult, et vabadus on XXI sajandi indiviidi, inimkonna liikme normaalne olukord, mis riigikorralduse vaikesätetes kindlalt fikseeritud, siis kaob pinnas alt suuremalt osalt Vabamus lähiajaloost jutustatavalt emotsionaalselt loolt, mis realiseeritud valdavalt võttestikuga, mida kasutati lähiajaloo seletamiseks ka kahe aasta eest valminud Eesti Rahva Muuseumi püsinäitusel .

Audiogiidi vahendusel lõputuna näivaid esseistlikke mõlgutusi on keskmisel muuseumikülastajal niikuinii keeruline tähelepanelikult jälgida, sest silme ees on kogu aeg midagi, mis tähelepanu hajutab, vilgub ja ahvatleb. Seetõttu ei julge ma kindlalt öelda, kas ma kõigest õigesti aru sain. Seda reljeefsemalt aga mõjusid mõned hoolega kuulatud lõigud, millega ma kuidagi nõustuda ei saa. Esiteks see piirideta relativism, mis kõlab: „Ükski samm pole lõpuni õige ega lõpuni vale. See ongi vabadus!“. Ja sellega minu meelest vastuolus väide: „Me otsime vabadust iga päev“. Mis mõte on üldse otsingutes pingutada, kui kõik sammud on omamoodi ja automaatselt õiged?

Samuti keeldun ma alla kirjutamast Nõukogude okupatsiooni olmet tutvustavas näituseosas esitatud väitele, mille kohaselt reetis absoluutselt igaüks okupatsiooni ajal vabaduse, tehes ellujäämiseks okupantidega mingis ulatuses koostööd. Mul on olnud rõõm ja au tunda kümneid ja kümneid inimesi, kes eestlastele närusel perioodil ei kaotanud sentigi väärikusest, ei teinud kompromisse tõe ega põhiväärtustega. Ega reetnud vabadust, sest see on ikkagi inimese sees, mitte inimestevahelistes tehingutes – ja seetõttu mittemüüdav kraam. Ja mis sees, see kindel, kui jätta kõrvale sisemiselt/hingeliselt habras ehk ebastabiilne vähemus ühiskonnast. Kui enamus oleks olnud ja oleks habras, siis ei oleks me tänasesse helgesse päeva kuidagi jõudnud. Seega, tolstoilikult kokku võttes seisneb Vabamu täiesti omamoodi õnnetus (mida seni veel õnnelikud tegijad kindlasti eitavad) selles, et vales kohas ja tulevikuperspektiivi arvestamata räägitakse küll emotsionaalselt, kuid siiski ebatõest lugu, mis petab küll ehk ära välismaalase, kuid mida aeg edasi, seda vähem haakub sisemiselt kindla ja tugeva kohaliku veendumustega.