Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt

MIHKEL KUNNUS

Seda raamatut ajendas kirjutama arusaam, et ühiskondliku arutelu polariseerumine väärtuskonservatiivide ja väärtusliberaalide vaheliseks kaevikusõjaks ei ole Soomele kasulik.

„Sallijaskond versus …“, lk 19.

See esseekogumik on tähelepanuväärne väga mitmes mõttes. Esiteks on seal keskendutud väärtuskonfliktile, mis on meiegi ühiskonnas praegu väga tuline. Teiseks, see käsitlus on oma konkreetsuse tõttu nihkes, avardab vaadet: Soome ühiskond on parasjagu niipalju meie omaga sarnane, et analoogia käivituks, ja parasjagu teistmoodi, et analoogia veidi kummastaks ja kriitiliselt olukorda läbi mõtlema kutsuks. Samuti on Soomes jõutud mitmes aspektis euroopaliku tsivilisatsiooni arenguloogikas kaugemale kui meil ja seega on nende kogemusel teatav prognoosiväärtus. Kolmandaks, see raamat tundub andvat – kuna Soomet liialt ei tunne, ei julge kindlamalt väita – mingis mõttes representatiivse läbilõike sealsest väärtuskonservatiivsemast seltskonnast. Siin kirjutavad inimesed on ikka üsna erinevad, tähendab, nad pole treenitud üheülbaliseks ühtse mõisteväljaga ega ammugi mitte ühesuguse akadeemilise haridusega, mistõttu on teos kohati tavatult isiklik: alati pole pürgitud objektiivsustaotlusega metatasemele, vaid on kõik hinge pealt otse ära räägitud. TLÜ professor Rein Ruutsoo kirjutab: „Aja märkidele omaselt on see esseede kogumik välja kasvanud netikogukondade aruteludest. Sel viisil eostatud raamatud püüdlevad avarama mõistetavuse poole. Sellest johtuvalt põrkame ka lausa provokatiivse reljeefsusega sõnastatud seisukohtadele. Samas teeb poleemilisus, autorite esseistlik keelekasutus ja kohatine kategoorilisus raamatu mitmeti haavatavaks.“¹ „Mitmeti haavatavus“ on väga peenetundeline ja delikaatne sõnapaar selle raamatu puuduste märkimiseks. Kogumik sisaldab aga ka asjalikke ülevaateid Soome olukorrast, parimas mõttes rahvavalgustuslikke refereeringuid (nt Joonas Konstig Jonathan Haidti moraali põhialustest) ja üsna mitmesuguseid ühiskonnakriitilisi ja kultuuripsühholoogilisi analüüse. Eriti just psühholoogilise aspekti jõulisemat sissetoomist pean selles debatis oluliseks, sest kõik, mis puudutab tulevikukujutelmi ja hirme, mis seostuvad teiste rasside ja usunditega, immigratsiooni, ebaõigluse ja muu säärasega, on suuresti psühholoogilised fenomenid, millel on õige lõtv kokkupuude reaalsusega, statistika ja faktidega, ent ometi määravad need paljus inimeste avaliku ja poliitilise käitumise.

Eelneva saab kokku võtta tõdemusse, et kogumik on väga ebaühtlase tasemega, miska poleks kiuslikumal arvustajal kuigi raske valmis visata tsitaatidega põhistatud hävitavat arvustust. Näiteks Timo Vihavaineni neljaleheküljelisel tühimoralismil „Eidelikkuse võidu­käik“ on mingit väärtust vaid antropoloogilise toormena, dokumendina, et on olemas ka nii mõtlevaid inimesi. Kuigi ta defineerib eidelikkuse lausa poliitiliselt korrektselt, tähendab, soo- ja vanuseneutraalselt – „Eidelikkus ei ole seotud vanusega ega isegi mitte sooga, see on vaimne seisund, kus saavad kokku vaimustuse ja ilutaju puudumine ning karjamentaliteet“ (lk 169) –, laskub ta sellise sõnavalikuga samale tasemele radikaalfeministidega, kes teostavad oma kujutelma sotsiaalsest õiglusest muu hulgas sõnaloomega, mis seob inimlikud puudused seksistliku essentsialismiga, täpsemalt siis misandriaga (toksiline maskuliinsus, mansplaining, manspreading jms).

See kogumik ei ole midagi sellist, millele saaks viidata kui autoriteetsele allikale (kuigi sealt võib leida hulganisti viiteid igati autoriteetsetele allikatele), küll aga nõustun täielikult Rein Ruutsoo iseloomustusega, et sellel „ladusalt kirja pandud esseekogumikul on potentsiaali väga tähendusrikaste mõttevahetuste algatamiseks meilgi.

Konservatiivi sõnastik

Suur boonus on „Konservatiivi sõnastik“ raamatu lõpus. Seal antud märksõnade tähendus on määratud nende kasutamise kaudu, miska määratlustena ongi toodud nende sõnade tähendus (väärtuskonservatiividele) üldrahvalikus debatis. Nii algab sõna „fašism“ definitsioon lausega: „Fašism – paremäärmuslusele viitav sõna, mille algupärane sisu on laiendatud tähendama peaaegu kõike“(lk 253). Sõnastiku väärtus tuleneb suuresti sellest, et seal on küllaga märksõnu, mida eesti keeles ja kultuuris pole. Osa on küll täiesti Soome-spetsiifilised, ent sõnastik on sellisena hea heuristiline kaart. Näiteks on seal märksõna „Kõva pauk“, mis tähendab Põlissoomlaste erakonna „maavärinat meenutavat võitu 2011. aasta Eduskunta valimistel“ (lk 261) ja „mittedramatiseerimine“, mis pärineb Tarja Haloneni 2009. aasta uusaastakõnest, kus ta soovitas soomlust mitte dramatiseerida ja „mittedramatiseerimine“ hakkas tähendama Soome rahvusriigi ja -kultuuri halvustamist. Seesuguseid kultuurispetsiifilisi märksõnu, millele meil on rohkem või vähem kauged analoogiad olemas, on selles sõnastikus üksjagu (nt „maailmanuhtleja“, „orjalaevatõrv“, „võlusein“, „bussijänes“ jms).

Kuna sõnastik on koostatud väärtuskonservatiivide positsioonilt, siis peegeldab see ühtlasi nende hirme ja neuroose. Näiteks märksõna „Väärtusliberaalne ülimina“ on varustatud järgmise selgitusega: „1980. aastatel võttis Erkki Lampén kasutusele termini feministlik ülimina. See on feministlikuks peetav sisehääl, mis kontrollib mehe mõtteid, tundeid ja tegevust ning normib kõike seda. Suhetes naistega põlistab feministlik ülimina mehe alaväärsus- ja süütunnet. Argikeeles võib seda kutsuda sisenäägutajaks. Mõiste värske laiendus on väärtusliberaalne ülimina, mis paneb häbenema väärtuskonservatiivseid mõtteid ja tundeid ning väärtuskonservatiivset tegevust. Aeg-ajalt mõjutab väärtusliberaalne ülimina uuskonservatiivi psüühikat. Ta ei söanda enam toetada sõjaveterane, kuna väärtusliberaalne ülimina tembeldab sellise teo esimeseks sammuks fašismi teel“(lk 277).

Eks see ole koht, kus täieliselt kehtib ütlus, et see on tundjale tragöödia ja mõtlejale komöödia. Ei saa salata, et naersin isegi mitmel korral seda kogumikku ja sõnastikku lugedes. Aga näiteks ka kujutluspilt Eero Epneri sõbrast, kes EKRE „kümne käsu“ peale nutma hakkab,² on sama skeemi järgi kas hingelõikavalt liigutav või grotesksuseni koomiline.

Polariseerumise sügavust, mis ühtlasi tähendab mõlemasuunalist radikaliseerumispotentsiaali, näitabki see, et mõlemad pooled tunnevad ennast reaalselt ohustatuna, tunnevad siiralt, et vastaspool on millimeetri kaugusel riiklikult represseerivast ülemvõimust. Üks pool kardab, et tuuakse sisse tohutud kogused immigrante ja kohe-kohe hakkab riik peredelt lapsi ära võtma ja homodele jagama, ja teine pool kardab sama reaalselt, et kohe-kohe rakendub riiklik tsensuur kunstile ja ajakirjandusele, keelatakse abort, suletakse piirid jne. Mõistuslikult võib ju tunduda ebaloogiline, et muna on korraga mõlemas lauaservas ja ähvardab korraga mõlemale poole maha kukkuda, aga psühholoogilise kliima mõttes on see igati seaduspärane. Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki, sest harjumuslik ja tavaline lakkab olemast efektiivne ning see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Üha suuremat mõju saavutav sotsiaalmeedia, mis väga palju muudab kommunikatsiooni ja mälu, on siin veel ekstratõhus barbariseerija, sest oma reaalajalisuse tõttu soodustab see nii-öelda „kiiret mõtlemist“ (Daniel Kahneman) ehk kognitiivset protseduuri, millel pole logos’e ja ratio’ga eriti mingit pistmist.

Kus on meie punarohelised?

Selles kogumikus toodu on õpetlik just oma reljeefsuses. Tendentsid, mida selles on käsitletud, on Soomes üksjagu rohkem välja arenenud. Meil on kõik mahedam, pisem ja lahjem. Meie äärmused on väiksema mõjuga ja rohkem tsentris ning käremeelsemad neistki on pelgalt kehvalt juurduv importkraam, olgu siis Odini või sotsiaalse õigluse sõdalased. See muidugi ei tähenda, et ka psühholoogilised reaktsioonid on lahjemad, ei, ka eestlane tahab oma kodu pagulashordide eest kaitsta, võidelda religioossete fanaatikute ja vahkvihas sallimatutega – ka meie oleme eurooplased!

Pean ütlema, et üldiselt see lahjendatus mulle väga meeldib, Eesti on oma suhtelises tuimuses märksa õdusam. Meil on olnud ainult üks euroopalik mäsu ja seegi kümnekonna aasta eest ja tekitas trauma, mis siiani vaikselt veritseb. Ka see on tore, sest mu arust pole midagi debiilsemat kui protesti märgiks oma kodu segi peksta. Aga ühe nähtuse puudumisest on mul siiralt kahju. Nimelt kogumikus mainitakse sageli selliseid tegelasi nagu punarohelised. Olen ise korduvalt väljendanud mõtet, et tulevik peaks olema punaroheline. Roheliselt mõtleb iga ühiskondlik mõtleja, kel reaalsustaju olemas ja punane toon peaks tulema arusaamisest, et rohelisus peab kindlasti hõlmama tarbimise vähendamist, see on aga tsirkulaarselt seotud majanduslanguse ja-ehk vaesusega ning kõige vähem tigestav ja rahvamasse radikaliseeriv vaesumine on tõenäoliselt punane, sotsiaalsele õiglusele apelleeriv (pooldan kodanikupalka kui kiiret ja kõige rõõmsamat üldise vaesumise meedet). Meie sotsid on aga, jumal paraku, rohelisest mõtteviisist veel väga kaugel, kuigi Ida-Virumaal on need teemad täiesti lahutamatult seotud, ja iseärnis Eestis peaksid rohelised ja punased koopereeruma. Ometi toetavad meie sotsid põlevkivitööstuse subsideerimist, kuigi Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui ELis keskmiselt. 98% neist on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest, mistõttu on Ida-Virumaal sündinud laste oodatav eluiga keskmisest viis aastat lühem, rääkimata selle piirkonna rahvuspõhisest getostumisest. Ja mina ei suuda neile (ega ühelegi teisele poliitilisele jõule) andestada Rail Balticu toetamist: toimiv ökosüsteem on ainus, mis meie järglastele elujõu ja -võimaluse võib tagada, seega on selle kahjustamine kuritöö põhiseaduse vaimu, et mitte öelda elu enese vastu. Ja meie rohelised – hoian neile kõvasti pöialt! – on paraku veel embrüonaalses faasis.

Jääda alati mõõdukaks!

Enim kõrva taha panemist väärivadki selles kogumikus toodud hoiatavad näited, kuidas – ilma igasuguse irooniata – progressiivsed liikumised muutuvad liialduste tõttu tagurlikuks, autoritaarseks, repressiivseks ja ka enda vastandiks. Jällegi, tihti on tegu psühholoogiliste aspektidega. Tuletan siinkohal meelde, et õnne- ja ebaõiglustunne, viha ja hirm on eelkõige psühholoogilised ilmingud, tähendab, mingis mõttes on inimese psühholoogia mõistmine üks olulisemaid asju ühiselu korraldamisel.

Tsiteerin näiteks Tocqueville’i efekti konservatiivide sõnastikust (nii on väljendanud Alexis de Tocqueville ise): „Inimeste viha eesõiguste vastu kasvab sedamööda, kuidas need vähenevad ja muutuvad väiksemaks. Võikski öelda, et demokraatlikud tunded löövad lõkkele just siis, kui demokraatia eest seisjatel on kõige vähem põhjust rahulolematuseks.[—] Kui olud on igas suhtes ebavõrdsed, ei torka ka suur ebavõrdsus silma, ent kui need on peaaegu ühesugused, jahmatab ka väike erinevus. Erinevuse nägemine muutub seda väljakannatamatumaks, mida vähem seda inimeste vahel on. Järelikult on täiesti loomulik, et armastus võrdsuse vastu kasvab pidevalt koos võrdsuse suurenemisega. Võrdsusjanu rahuldades toodetakse seda samal ajal juurde“(lk 272).

Näited liialdamise ja Tocqueville’i efekti kohta on ühed informatiivsemad. Näiteks Marko Hamilo artikkel „Miks homotrummi tagumine ärritab. Vana homopropagandisti meenutus“ on ettevaatlikuks tegevast pealkirjast hoolimata üks asjalikumaid. Hamilo pole oma seisukohti muutnud, ta pooldab jätkuvalt homode õigust registreeritud kooselule – see ongi juba Soomes seadusesse kirjutatud – ja igakülgsele võrdsusele, aga teda ärritab see, et „geid ja lesbid on juba kätte saanud kõik need õigused, millele neil liberaalsete põhimõtete järgi on õigus. Kui hakatakse nõudma midagi rohkemat, rikutakse kellegi õigusi. Sama on kogetud feministide puhul. Kui võrdsus on saavutatud, ei pane vabastusliikumine pille kotti ega lõpeta tarbetu organisatsiooni tegevust. Vastupidi, nüüd alles kõik algab – süües kasvab isu“ (lk 160). Häda, et revolutsionäärid ei lepi kuidagi oma töötuksjäämisega, on muidugi ammu teada. Hamilo viitab ka Sayre’i seadusele, mille järgi mis tahes tüli tundepinge on pöördvõrdeline mängus asjade tähtsusega, ning tsiteerib SDP liiget Mikael Jungerit, kes võrdsustab homopaaride lapsendamisõiguses kahtlejad orjanduse pooldajatega. „Sellised ajaloolise reaalsustaju täielikku puudumist väljendavad lausungid on üks põhjus, miks homopropaganda hakkab ärritama neidki, kellele see probleem üldse korda ei lähe või kes isegi toetavad seaduseuuendust. Kui ühiskondlikus arutelus peetakse vastuvõetavaks sisutühje sõnu, millega nii absurdsel viisil tembeldatakse inimõigustevastasteks kõik eri viisil mõtlevad inimesed, ei ole oodata midagi head“ (lk 161-162).

Tundub, et Tocqueville’i tähelepanek tabab kümnesse, sest ka meie sotsiaalse õigluse sõdurite sõnavara kangus näib kasvavat seda enam, mida võrdsemaks muutuvad olud. Kui kriminaliseeritud homoseksuaalsusega ühiskonnast välja kasvav Tõnu Õnnepalu on segaduses ja hämmelduses, siis vallali kapiustega, ent abiellumisvõimaluseta Risto Kübar tunneb, et Varro Vooglaid tahab teda tappa.³ Ometi luuakse sooneutraalse perekonna ideed realiseerides maailmaajalooline pretsedent, mitte ei tagastata mingeid õigusi, mis alatult röövitud.

Mõneti samalaadne on Heidi Marttila artikkel „Miks ma ei ole feminist“. Kuigi ta võiks omaduste poolest olla lausa stereotüüpne feminist: pigem noor (sünd 1978), naine ja ühiskonnateaduste magister, siis asjalood on ta kodumaal nüüdseks arenenud nii kaugele, et sotsiaalne õiglustunne ei lase tal ennast enam nii määratleda. Eestis pole asi veel nii kaugele arenenud: akadeemilised feminismikonverentsid, mida ma võimalusel ikka külastan, on õige asjalikud ja peaaegu sotsiaalse mõjuta (palju üldse on kuuldud ajakirjast Ariadne Lõng?) nurgas nokitsemised ning suurema sotsiaalse mõjupotentsiaaliga ühismeedia liikumised (näiteks ajakirjanduseski populariseeritud Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda“) kipuvad oma radikaalsuse ja hegemooniataotlusega end ise täis tegema, sest istuvad oma aksiomaatilisel ohvristaatusel nagu suveräänitroonil, lõug uhkelt püsti, üleolev-põlglik pilk silmis, ja muudkui mõistavad kohut, kellel on vale särk seljas, kes teeb valet nalja, kelle tekste ei peaks toimetajad enam avaldama (olgu öeldud, et kuulun nende hulka), kes tuleb naelutada häbiposti jne.

Võrdsetest õigustest on asi ammu väga kaugele veerenud. Rootsis on aga lausa feministlik partei Feministisk Initiativ (FI) ja Soomes Naisasialiitto Unioni ning need ajavad „ulatuslikumat positiivse diskrimineerimise poliitikat, lähtudes seisukohast, et naine on ohver ning et mees ja üldiselt patriarhaat on naiste õiguste jalge alla tallaja. Eesmärgina ei taotleta naiste ja meeste võrdseid võimalusi, vaid lõpptulemust, mis peab olema poliitiliselt korrektne feministidele meeldival viisil. Soomes on näiteks börsiettevõtete juhtkondades praegu naisi 25-30 protsenti, kuid feministidele on see tohutu probleem, mille nad tahaksid lahendada seadusandlike vahenditega“ (lk 147). Kergus, millega autoritaarseteks relativistideks arenenud väärtusliberaalid taotlevad riigi sekkumist, ongi see, mis väärtuskonservatiive väga ärritab. Marko Hamilo on sellele protsessile pühendanud terve essee „Kuidas väärtusliberalismist sai autoritaarne relativism“.

Heidi Marttila kirjutab: „Ameerika filosoof ja ennast võrdsusfeministiks nimetav Christina Hoff Sommers kutsub seda FI ja sõprade esindatud suunda gender-feminismiks ja ohvrifeminismiks. Sommersi sõnul viivad ohvrifeministide meestevihkamine ja faktide moonutamine põhja alt kõigelt sellelt healt, mille eest võrdsusfeministid, equity feminists on omal ajal tööd teinud. Seades naised vaid süütute ohvrite ja rõhutud õnnetukeste rolli, ei ole nad süüdi mitte meeste alusetus needmises, vaid ka naiste alahindamises: naistel nagu puuduks eripära ning võime ja soov teha oma valikuid ja olla ise oma õnne sepp.

Pisut karikeerides võib öelda, et ohvrifeminist on õnnelik alles siis, kui kõik maailmas – ülesanded, ametid, staatused, varandused ja jõuvahekorrad – on meeste ja naiste vahel võrdselt ära jagatud, olenemata sellest, mida keegi elult tahab. Võrdsuse saavutamist mõõdetakse numbriliselt: riigis on võrdsust seda rohkem, mida lähemal on kõik näitajad meeste ja naiste tööjaotusele seisuga 50 : 50“ (lk 148).

Samuti on Marttilale ülimalt vastukarva selline suhtumine, et väärtuslikuks peetakse eelkõige „sugupoolesisest normist kõrvale kaldunud erinevust“ (stereotüübi praktiline purustamine, eks) ja eriti selle suhtumise avaldumist laste kasvatuses: „Feministi unelmatelapsed on vallatu ja enesekindel tüdruk, kes tahab mängida röövlit ja politseid, ja õrnahingeline poiss, kes tingimata tahab saada roosat talvekombinesooni. Printsessi mängivat tüdrukut feministist ema veidi häbeneb ja mõtleb, mis on läinud valesti. Autodega mängivale poisile ostab ta poliitkorrektse mustanahalise nukubeebi ja soovib, et poiss selle eest hoolitsema hakkaks. Ajal, mil rõhutatakse erinevuste rikastavat mõju, pole niisugune mõtteviis mitte ainult ebaloogiline, vaid halvimal juhul hukatuslik nii tüdrukutele kui poistele. Sugu on oluline osa inimese identiteedist ja seepärast võib soo eitamine tekitada suurt kahju omailmelise isiksuse arengule“ (lk 151). Ütleksin, et Heidi Marttila on klassikaline liberaal, sümpaatne mõõdukas väärtuskonservatiiv nagu enamik kogumiku autoreid. Nad toovad ka päris palju konkreetseid hoiatavalt õpetlikke näiteid (mõistagi Soomest, vahel ka Rootsist). Nende tehtud vigu meie kordama ehk ei peaks.

Loe ja mõtle kaasa!

Kogumikus vastustatakse ka teiste moekate tendentsidega liialdamist, millest üks on seesama erinevus-rikastab-mentaliteet, mida meilgi on üritatud propageerida. Jukka Aakula näitab artiklites „Hea ühiskonna alus on usaldus“ ja „Identiteet, signaliseerimine ja ühiskonna polariseerumine“ mitmetele sotsioloogidele,⁴ majandusteadlastele, bioloogidele ja psühholoogidele toetudes, et liigsel mitmekesisusel on kahjustav mõju grupiidentiteedile ja eelkõige sidususele ja usaldusele, aga tõhusat ühiskonda iseloomustab just nimelt kodanikevaheline usaldus ja sellest tulenev sotsiaalne kapital (see on ka põhjus, miks tekivad multikultuurilises ühiskonnas spontaanselt rahvuse- ja usundipõhised jms kogukonnad).

Teemasid, mida käsitletakse, on muidugi rohkem, näiteks see, miks rahvusülest identiteeti on nii raske luua, miks au-kultuurist tulijaile on suur häbi olla riigi ülalpeetav (ja häbi transformeerub väga kergelt vägivallaks), kuidas ja miks kaasnes seksuaalrevolutsiooniga lähisuhtevägivalla tõus (aastatel 1920–1929 oli Helsingis 94% tapetutest mehed, 2003–2012 vaid 64%), kuidas poliitilise korrektsusega liialdamine asendab teadmise tahtmisega, kust pärineb komme pidada igasugust võimu vägivaldseks rõhumiseks, kuidas hävitab varanduslik kihistumine sotsiaalse sidususe (väärtuskonservatiiv ja väärtusliberaal on muidu majandusmõõtmest lahutatud mõisted), kuidas mingi väite (nt kliima soojenemine) muutumine grupiidentiteedi osaks lahutab selle tõeväärtusest ja nii edasi ja nii edasi. See raamat on kaugel täiusest, siin on palju koomilist ja tobedatki, aga samuti on see tõesti „elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil“.

1 Rein Ruutsoo, Soome sõltumatu haritlaskonna manifest. – Postimees 8. IX 2017.

2 Eero Epner, Kurjuse normaliseerumine. – Postimees 8. IX 2017.

3 Risto Kübar, „Ei ebanormaalsusele“ ehk kuidas Varro Vooglaid mind tappa tahab. – Postimees 6. X 2014.

4 Muu hulgas viitab ta Robert Putnami raamatule „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ (Hermes, 2008). Vt selle arvustust: Triinu Pakk, Kas vastuvoolu edasi? – Sirp 8. VIII 2008.