Haljas linn: Rohelisest linnast

Ignar Fjuk

Foto: egni muuga

Ei kujutagi ette, milline peaks olema see jõu ja vägivalla määr, mis sunniks meid loobuma linnahaljastusest, kõrvale heitma kütkestava rohelise linna idee. Lihtsaim seletus sellele, mis seob meid rohelise linnaga, peitub ilmselt meie päritolus, juurtes, aastatuhandete tagant tänasesse ulatuvas metsa- ja loodusrahva mentaliteedis, mis kujundab jätkuvalt meie identiteeti ja seeläbi käitumisharjumusi. Teatud tinglikkusega võiks linlase roheluselembust seletada muidugi ka hapnikuvajadusega, mida toodab haljasmass, keskkonnateadlikkusega või rohelise mõtteviisiga üldse, mis nagu muudki ühiskonnas levivad moodsad hoiakud ja poliitilised tõved on rahvusvahelist päritolu ja seetõttu pigem moepõhise kui sisulise tähendusega. Ilma et seda ise märkaksime, võib nende järgitavus ja mõju taanduda või teiseneda.

Rohelise linnapoliitika sisuline õigustus tuleneb tegelikult aga ikkagi linna kui keerulise ja sünteetilise fenomeni olemusest, kultuurilisest tähendusest, linna jagamatusest. Ehkki linlase jaoks on see vaatenurk oluline ja küllap ka loogilisem kui mis tahes metsarahva ja keskkonnakaitse alane retoorika ühtekokku, ei tähenda see paraku veel seda, et igapäevases linnaplaneerimises kuuluks haljastusele samaväärne koht kui arhitektuurile, transpordile, tehnovõrkudele või logistikaga seotud probleemistikule. Näib, et atraktiivse, kaasaegse ja mõtestatud avaliku ruumi loojana on haljastus jäetud vaeslapse ossa. Seetõttu küsimegi: kas see on alati olnud nii ja kui kaua veel?

Tänapäevase linnaplaneerimise juured ulatuvad paarisaja aasta tagusesse aega, kui tänavad ja väljakud, mida ilmestasid puiesteed ja mis vaheldusid parkidega, said linnaplaneerijale samavõrd oluliseks nagu kirjanikule sõna või kunstnikule värvid. Saadi aru, et haljastus ei loo üksnes meeleolu, lisavärvi ega korrigeeri arhitekti vigu, vaid et haljastus korraldab, organiseerib ja mõtestab terviklikku linnaruumi, erinemata oma ülesannetelt seetõttu kuigivõrd tänavaseina markeerivast fassaadist või kvartalit moodustavast ehitiste kogumist. Saadi aru, et eesrindlik haljastusprojekt on mis tahes linnaplaneerimisülesande eduka lahendamise vältimatu eeldus.

Ent nii nagu ehitustehniline ja kultuuriline areng ning esteetiliste tõekspidamiste muutused on alati väljendunud arhitektuuris ja linnaehituses, nii on ka maastikuarhitektuuri ja linnahaljastuse põhimõtted vähemalt mujal maailmas teinud läbi kardinaalseid muutusi. Ehk teisisõnu, nii nagu erinevad ratastele ehitatud hobuvanker, Zaporožets või Mercedes, nii peaksid ajas erinema ka maastikulised projektlahendused, olgugi et materjal, mida kasutatakse, on ikka puu, põõsas ja hekk, asfalt, pink või betoon.

Paraku näib, et haljastusega seotud distsipliinid on Eestis minetamas nii eesmärgistatud kultuurilist tähendust kui jäetud kõrvale arhitektuuri ja linnaehituse dispuutidest, otsekui ei kuulukski need avaliku ruumi ja elukeskkonna kvaliteeti mõjutavate valdkondade hulka. Põhjamaade pärli, Tallinna vanalinna südamesse, Harju tänava äärde kavandatakse haljasala, ent linlane ei tea, kes seda projekteerib või milline see tuleb. Samas eeldaks ülesande mastaapsus ja asukoht hoolikat analüüsi, avatud diskussiooni ja vähemalt kutsutud osalistega projektivõistlust. Tallinna vanalinna kujundamisse on alati olnud kaasatud parimad arhitektid ja ehitusmeistrid, vanalinna väärtus ei põhine mitte niivõrd daatumite muljetavaldaval skolastikal, vaid mitmekesisusel, teostuse kvaliteedil ja eelkõige muidugi eesrindlikel ideedel. Milles siis on küsimus?

Ilmselt algas haljastuse kui ühe olulise linnaehitusliku komponendi urbanistlikust tervikpildist iseseisvumine ja sellele järgnenud devalveerumine üheaegselt vabaplaneeringulise ideoloogia kui ainuvõimaliku planeerimismeetodi võidukäiguga, haljastuse lähteülesanne taandus samasuguseks manipulatsiooniks puu, põõsa või muruseemne ühikutega, nagu seda olid konveierilt tulnud ja linnamaastikku pillutatud tüüpelamud, koolid ja lasteaiad. Nii nagu minetas oma tähenduse linnaruum ja linnaplaneeringust sai eelkõige teatud arvu elamispinna ruutmeetreid ja anonüümseid majakarpe sisaldav hingetu eikellegimaa, nii lakkas ka haljastus järgimast neid ülesandeid, mida see distsipliin oli täitnud aastasadu.

Mõistagi on asjade sellises käigus olnud oma süü ka arhitektidel. Samas tuleb tunnistada, et kui 1980. aastatel leidis Eesti linnaehituses aset teatud renessanss ja tervenemine, siis linnahaljastust ja sellega seotud valdkondi see paraku ei puudutanud. Linnahaljastuseks peetakse tänagi eelkõige kosmeetilise iseloomuga ülesannet, mille iseloomu määrab tublide kärnerite kompetents ja töökorraldus. Eesmärgistatum haljastusalane tegevus piirdub aga peamiselt ajalooliste rekonstruktsioonide ja taastamistöödega, mis ettevõtmistena on muutumas “eesmärk pühendab abinõu” printsiibil priiskavateks ja üldist keskkonnahoidu ignoreerivateks, kellelegi ilmselt suurt tulu toovateks ja elitaristlikeks. Vähemalt minus tekitab hämmingut Kadrioru pargi alumises aias kavandatav sadade kui mitte tuhandete üsnagi elujõuliste puude hävitamise kava. Aia algupärane barokne kujundus ei tohiks õigustada lageraiet, seda enam, et ümberkaudne linnakeskkond on kardinaalselt muutunud. Kadrioru park ei ole juba ammu niivõrd baroksest kilgist kantud idee, vaid ajas muutunud, oma olemuselt teisenenud elav organism, mille meelevaldne allutamine ajaekskurssidele peaks olema taunitav. Küll ootab nimetatud ala juba aastakümneid asjatundlikku saneerimist ja heakorrastamist.

Kui loetleda viimase paarikümne aasta linnahaljastuse-alaseid diskussioone, sündmusi ja saavutusi, siis meenuvad eelkõige loodushoiust ja -kaitsest kantud aktsioonid või siis need, kus kasutati loodust kui malakat, vahendit kellegi või millegi tõkestamiseks, arengu peatamiseks. Ilmekamad näited oleksid hõlmikpuu versus ooperiteater või Harju tänava haljasala versus vanalinna kinnistute hoonestamine – reaktiivsed, mitte konstruktiivsed ja loovad aktsioonid, kus avalikkust oleks mobiliseeritud millegi uue (olgu siis kas või moodsa haljastuskava) poolt, mitte aga vastu. Mõned seda laadi aktsioonid on õnnestunud, mõned mitte, mõned on olnud minu meelest õigustatud, mõned mitte. Hea, et päevakorrast õnnestus maha võtta nii Kaarli puiestee kui Komandandi aia küllaltki elujõulise kõrghaljastuse asendamiskava – üksnes puude haigeks diagnoosimisest lähtudes peaksime kogu linna vanema haljastuse likvideerima! Samas näitab Vabaduse väljaku äärsete pärnade asendamise ebaõnnestumine, kuivõrd haprad ja nõudlikud on noored istikud, millel puudub kaasaegse linnaelu kogemus ja mis eelistavad seetõttu lõpmatutele piinadele kiiret surma.

Tallinnas nagu enamikus teisteski Eesti linnades jäid rajamata XX sajandi viimaste aastakümnete arhitektuuriesteetikast lähtuvad pargid – novaatorlikud, hubased, elujõulised. Kas ei oleks aeg mõelda lahti, milline peaks õigupoolest olema XXI sajandi park, ja alustada ettevalmistustöödega? Kadrioru vaieldavale rekonstrueerimisele kavandatud sajad miljonid kroonid võiks kulutada pigem uute, kaasaegsete, XXI sajandi parkide rajamiseks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming