Haridusest on saanud majanduslike eesmärkide täitja

Katrin Aava

Eestis on hakatud üsna jõuliselt kujundama hariduse sisu PI SA testide kaudu, mille eesmärk on hinnata potentsiaalse tööjõu kvaliteeti. Haridusega taastoodetakse nii kultuurilisi, poliitilisi, majanduslikke kui ka sotsiaalseid suhteid. Seega on oluline teada, millistest sotsiaalsetest uskumustest lähtudes korraldatakse hariduspoliitikat ning milline on selle mõju ühiskonnale. Riigi hariduspoliitika tähendab valikut ning sihtide otsustamist: näiteks kas hariduse eesmärk on valmistada ette tulevane töötaja tööturu ning majanduse arendamise tarbeks, kodanik poliitiliseks eluks ühiskonnas või hoopis rahvusriigi ning -kultuuri taastootmiseks või veel millekski muuks.

Kuna poliitilisi otsuseid mõjutab jõuliselt globaalne kontekst, siis võib eriti väikeriigi tasandil otsustajatele tunduda, et mäng käib niikuinii üle meie pea ning mõistlik on üldiste suundumustega kiiresti kohaneda. Kaasaegne hariduspoliitika on teinud vabaturumajanduse ideoloogia ja uusliberaalse poliitika surve all järeleandmisi: on lähtutud võistluse ja kliendi valikuvabaduse ideedest ning vähendatud riiklikku sekkumist. Nii on viimastel kümnenditel toimunud muutus kodanikuühiskonnast individualismi suunas. Globaalne kapital, tööjõud ning korporatsioonid on toonud rahvusriigi kodakondsuse asemele majandusliku kodakondsuse kontseptsiooni.

Sellised globaalsed institutsioonid mõjutavad aktiivselt ka haridusotsuseid. Meie riiklikku hariduspoliitikat on kujundanud sellised rahvusvahelised organisatsioonid nagu OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) ja Euroopa Liit. Samuti on IMF (Rahvusvaheline Valuutafond), WTO (Maailma Kaubandusorganisatsioon) ja Maailmapank ühtlustanud üldist majandus- ja ühiskonnapoliitilist mõtlemist. Hariduspoliitika abil püüavad rahvusvahelised organisatsioonid suunata majanduslikku ja kultuurilist globaliseerumist. Vahendina kasutatakse liikmesriikide hariduspoliitikat puudutavaid käsitlusi, lepinguid, tegevuskavu, põhimõtteid ja norme, nagu OECD PISA uuringud ning OECD ja ELi elukestva õppe tegevuskavad ja strateegiad.

ELi mõju riikide hariduspoliitikale on aja jooksul märkimisväärselt muutunud. Hariduspoliitikat hakati ELis jõuliselt suunama Lissaboni kohtumise järel 2000. aastast, kuna just haridusel arvati olevat muutustes ning ELi konkurentsivõime tõstmises eriline roll. Euroopa konkurentsivõimet tuli tugevdada, seda eelkõige Aasia ja Ameerikaga võrreldes. Nii on kujunenud haridusest majanduslike eesmärkide täitja. Nimelt on teadmispõhise ühiskonna stsenaariumi järgi hariduse eesmärk ette valmistada kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu konkurentsivõimeliseks majandustegevuseks, toetudes teadus- ja arendustegevusele.

Teadmusühiskonna idee seisneb teadmiste, tootmise ning infotöötluse, tehnoloogia arengu rakendamises konkurentsi teenistusse, kusjuures haridusinstitutsioonide ülesanne on vormida sellist inimkapitali, kes suudaks toetada nimetatud arengut. PISA testide eesmärk omakorda on hinnata potentsiaalse tööjõu kvaliteeti. On ju PISA test OECD ehk Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni uuring. Ning teadmusühiskonna eesmärke silmas pidades on eelisarendatavad täppis-, loodus- ja tehnoloogiavaldkond, tähtsaks peetakse võõrkeelte õpet, funktsionaalset lugemisoskust.

Eestis on hakatud PISA testide kaudu üsna jõuliselt kujundama hariduse sisu. See tähendab ühiskonnas rahvusliku hariduse ümbermõtestamist, kuna rahvusriikide mõju nõrgeneb tugevneva globaalse tarbimisühiskonna mõjul. Kui traditsioonilise rahvusliku haridusega kujundatakse lojaalseid ja patriootlikke kodanikke, kes on emotsionaalselt seotud riiklike sümbolitega, siis tarbijakeskse uusliberaalse haridusideoloogia eesmärk on reageerida tööturu nõudlusele ning teenida globaalmajandust. Kodanikuhariduse eesmärk on aga kujundada aktiivseid kodanikke globaalsel tasandil, selle eesmärk on kindlustada iga inimese kodanikuõigused ning seista demokraatlike väärtuste eest ühiskonnas.

Eestis kui selgelt majandusedule orienteeritud ühiskonnas pole piisavalt tähelepanu pööratud hariduse rollile kodanikuühiskonna arendajana. Konkurentsivõime tõstmisele keskendunud haridus on sedasi kaotamas oma algset humanistlikku ja demokraatlikku sisu. Senist olukorda saavad tänased otsustajad õigustada ka jõujoonte muutumisega maailmas: Euroopa demokraatlik heaoluühiskond pole majanduslikult enam kuigi efektiivne ning globaalses konkurentsis mõjuvõimsad riigid ei ole just kõige demokraatlikumad. Kindlasti pole majanduslikule konkurentsile suunatud hariduspoliitika eesmärk toetada ei rahvuskultuuri ega kodanikuühiskonda.

Seetõttu on oluline aru saada, kuidas muutuvad hariduse funktsioonid, rahvusriikide ajastust globaalse majanduse ja poliitika ajastusse liikumisel, ning arutada selle üle, kuidas suured majandusorganisatsioonid kujundavad globaalselt hariduspoliitikat. Tuleb sõnastada globaalse konkurentsi kõrval Eesti hariduse roll demokraatlike väärtuste ning kodanikuühiskonna arendajana. Iga päevaga järjest aktiivsem demokraatlike väärtuste kaitseks koonduv tänavapoliitika mitmetes riikides on viimase aasta kõnekaim sõnum kehtivale korrale. On ju selge, et aina rahutumaks muutuvas maailmas on mõistlikum ja lõpuks ka majanduslikult kasulikum kaasata inimesed poliitilisse diskussiooni ning otsustamisse kui suruda maha tänavarahutusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming