Haritlaskonna kodanikujulguse kaardistaja

Indrek J?

“Ja veel: loole lõpupunkti paneku ajal hakkas põlema Niguliste kirik. Märkasin seda siiski tund hiljem (kell 1.30), kui torn taeva all üleni leegitses ja peagi upakile vajus. Kole vaatepilt oli.” “Kiri ei põle ära”, lk 214. A. Tarandi päeviku lõppsõna. erakogu

 Andres Tarand, KIRI EI PÕLE ÄRA. PÄEVARAAMAT 1980 –… Tallinn 2005. 288 lk.

Andres Tarand on oma päevaraamatute publikatsiooni seadnud üsna täpselt “40 kirja” 25. aastapäevaks. Neile, kellele nõukogude aja sündmustikus orienteerumine ei ole enam enesestmõistetav, tuletan meelde, et tegemist on neljakümne kultuuritegelase ja teadlase allkirjastatud avaliku pöördumisega 1980. aasta sügisel. “40 kirja” ajendiks olid kuu varem Tallinnas spontaanselt puhkenud kooliõpilaste rahutused, põhjuseks aga Nõukogude Eesti võimurite aina süvenev venestamispoliitika. Nõukogude ajakirjanduses kirja muidugi kunagi ei avaldatud, kuid selle paljundatud eksemplarid levisid massiliselt rahva hulgas ja kirja sisu sai teatavaks praktiliselt igaühele.

Tarandi päevaraamatud täiendavad mitmeti 1990. aastal ilmunud Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi “40 kirja lugu”, mis püüdles suurema ühiskondliku üldistuse poole. Tarandi raamat vaatleb seda lugu rohkem ühe isiku perspektiivist ja rohujuure tasandilt. Päevikuid on Tarand enda kinnitusel vaid minimaalselt keeleliselt kohendanud ja lisanud juurde napid kommentaarid. Lugemisel selgub, et tegu ei olegi päevikutega selle sõna traditsioonilises mõttes. Pigem on need omal ajal kirja pandud kokkuvõtlikud ja arutlevad tähelepanekud “40 kirja” koostamise ja selle järelmite kohta, mis oma laadilt tublisti hälbivad tavaliselt lakoonilisest ja päevasündmuste esitamisele keskenduvast päevikužanrist. Päevaraamatud moodustavad kokku kaheksa peatükki, millele Tarand on juurde kirjutanud veel kaks pikemat epiloogi. Ta on samuti teinud arhiivitööd, mis varasema “40 kirja loo” koostamisel ei olnud veel võimalik, lisades päevikutele juurde mitmeid leide EKP ja prokuratuuri toimikutest.

“40 kirjale” allakirjutamine või sellest mitmetel ettekäänetel keeldumine oli eesti tippintelligentsile omamoodi lakmustest ning selle dokumenteerimine on Tarandi päevaraamatute kõige väärtuslikum ja ühtlasi nauditavam osa. Autorit ei saa just süüdistada liigses pieteeditundes isikute ja nende hoiakute ja reaktsioonide nimetamisel. See on tõeline Klartext, kus mõnikord on jäädvustatud isegi kehakeel, nagu Heinz Valgu katse juhuslikul kohtumisel linnatänaval Tarandist mööda hiilida, misjärel oli küsimatagi selge, et Valgust allakirjutajat ei ole.

Tarandi päevaraamatutest joonistuvad välja eesti haritlaskonna kodanikujulguse piirid ning kompromissitamise ja korrumpeerumise astmed. Kirja autorid allkirjade kogumisel kellelegi eriti peale ei pressinud, otsus tuli langetada, nagu Tarand oma päevikus peenelt sõnastab, “vastavalt südametunnistusele ning käsiloleva eluperioodi taotlustele”. Niinimetatud stagnaajal, mil laagrisse saatmine ähvardas ainult avalikke dissidente, olid peamiseks mõjutamis- ja hirmutamisvahendiks välismaareisi ärakeelamine, korterist ilmajäämine või halvimal juhul töökoha kaotus. Kuid ka sellest piisas, et mitmed väljapaistvad kultuuriisiksused – sageli mitte ilma kõhkluste ja hingepiinadeta – allakirjutamisest loobusid. Niisugust alalhoidlikkust võis ja võib ka praegu õigustada õilsate motiividega: ei tahetud “löögi alla seada” õppetooli, uurimissuunda, laulukoori, botaanikaaeda jmt, kuid paraku läheb selline argumentatsioon sageli märkamatult üle iseenda karjeristlike ambitsioonide kaitsmiseks.

Nõukogude Eesti kultuurielu Venemaaga võrreldes mõneti vabamad raamtingimused võisid isegi soodustada eesti haritlaskonna tippude kompromissivalmidust ja dissidentlikust liikumisest hoolikat eemalehoidumist. Natuke kurb on siiski nentida, et Eesti loomeinimeste ja teadlaste hulgas puudusid sellised vägilaskujud nagu Aleksandr Solženitsõn ja Andrei Sahharov. Oma ajas julge, kuid ikkagi suhteliselt ettevaatliku sõnastusega “40 kiri” jäi eesti haritlaskonna kõige mõjukamaks okupatsioonirežiimi-vastaseks väljaastumiseks. Sealjuures ei kirjutanud sellele enamasti alla oma loomingulise tuntuse ja kõrge ühiskondliku positsiooni tõttu rohkem kaitstud N Liidu rahvakunstnikud, teenelised kirjanikud ja akadeemikud, mis andis Karl Vainole hea ettekäände kvalifitseerida allakirjutanud põlglikult teise järgu intelligentideks.

Tarandi raamatus ei esine “40 kirja” autorite vaenajana mitte üksnes KGB, kelle agent-provokaatori kohati lausa karikatuurseid tegemisi seal põhjalikumalt kirjeldatakse, vaid eelkõige prokuratuur (selle uurija Rein Jaubi isikus) ning muud parteilised ja ametkondlikud instantsid. Viimastel oli juurdluse ja “profülakteerimise” läbiviimisel kandvamgi roll. Kõike seda on õpetlik lugeda, sest tänapäeva ühiskondlikus teadvuses seostuvad nõukogudeaegsed repressioonid valdavalt KGBga. Tegelikult segab KGB nii-öelda kurjuse keskuse rolli asetamine nõukogude mineviku ja selle mitmesuguste võimuasutuste tegevuse asjalikku ja emotsioonideta uurimist, sellest hoopis rääkimata, et endised partei-, kohtu- ja prokuratuuritöötajad on võinud end tunda praeguses Eesti Vabariigis üsna mugavalt.

Tarand kirjutab põhjalikult Tallinna botaanikaaias “40 kirja” järel valitsenud närvilisest õhustikust ja ametkondlikest surveavaldustest, mis lõppesid tema madalamale töökohale üleviimisega. Teaduste akadeemiast jääb nende päevikulehekülgede lugemisel mulje kui alalhoidlikust ja Nõukogude võimuritele vägagi kuulekast institutsioonist. Parimal juhul jäid eesti akadeemikud “40 kirja” ajal neutraalseks, halvemal juhul aitasid aga aktiivselt kaasa sanktsioonide rakendamisele teaduste akadeemia süsteemis töötanud kirja autorite puhul. Teaduste akadeemiat kaitseb siiani teadusenimbus, mistõttu ebamugavaid küsimusi eesti tippteadlaskonna tegevuse ja poliitiliste hoiakute kohta nõukogude ajal tavaliselt ei esitata. Taasloodud Eesti Vabariigi algusaastatel toimis nõukoguliku taustaga kohtunike ja akadeemikute vahel suurepärane ringkäendus, mille tulemusena leidis Tallinna linnakohus 1992. aastal Sirje Kiini, Rein Ruutsoo ja Andres Tarandi isegi süüdi olevat Jaan Rebase “laimamises”, sest linnakohtu meelest valiti Jaan Rebane Juri Lotmani asemel akadeemikuks igati õiguspäraselt.

Tarandi päevikutes on akadeemikutest vendadest Karl ja Jaan Rebasest korduvalt juttu. Toodud materjalist aimub isegi mingit Rebaste ja Tarandite suguvõsa ajaloolist vastasseisu, mis kulges mööda puna-valget rindejoont. Epiloogis mainib Tarand, et Jaan Rebane tegi enne oma surma koguni arhiivitööd, et selgitada välja “kompromaati” Helmut Tarandi minevikust. Andres Tarand publitseerib nüüd ise vastava väljavõtte isa KGB juurdlustoimikust, milles on mainitud, et Helmut Tarand oli 1944. aasta 26. novembrist NKGB salajane kaastööline. Tekstist on tunda, et see seik valmistab päevaraamatute autorile teatavaid hingepiinu. Kuid siin ei peaks hakkama mingeid keerulisi skeeme välja mõtlema. Jõhkra survemeetodiga värbamine oli Stalini ajal üldlevinud ning oli väga tavaline, et kui niimoodi värvatud agent julgeolekumeestega sisulist koostööd ei teinud, siis ta mõne aja pärast vahistati. Nagu juhtus ka Helmut Tarandiga, kes saadeti koos paljude teiste ajaloomuuseumi töötajatega 1945. aastal vangilaagrisse. Tarandi päevaraamatutes on tunda seda nõukogude ajale üldiselt omast kahtlustuste atmosfääri, mis oli seda ängistavam, et tihtipeale ei võinud olla kindel, kas nuhikahtlustustega ei tehta hoopis korralikule inimesele ülekohut. Enam-vähem lõpliku vastuse neile painavatele küsimustele võiks leida vaid julgeolekukomitee toimikutest. Paraku on suurem osa KGB operatiivtoimikuist kas Venemaale viidud või hävitatud. See on kahtlemata KGB-laste viimane kuritegu eesti rahva vastu, sest nii on paljud küsimused ja kahtlustused jäänud tänapäevani vastuseta. Ka “40 kirja” autorite salajase jälitamise kohta võib vähesel määral informatsiooni leida vaid Eestisse jäänud KGB väljasõidutoimikutest. Jaan Kaplinski ja Arvo Valtoni osas on seda hiljaaegu teinud Valdur Ohmann (vt Tuna 2005, nr 3, lk. 96 – 104). Paljude allakirjutanute puhul ei hakatud isegi mingit väljasõidutoimikut vormistama, piisas märkest kartoteegikaardil, et tegemist on “40 kirjale” allkirja andnud isikuga, kelle välismaasõidu taotlusest tuleb teatada otse julgeolekukomitee aseesimehele V. E. Porõvkinile. Edasist võib igaüks ise ette kujutada.

Andres Tarand tahtis oma väljasõidutoimikuga 1996. aastal riigiarhiivis tutvuda, kuid siis ta toimikut lugeda ei saanud. Tarand oletab, et “keegi oli selle toimiku hinnanud vääriliseks viia ära oma laia kodumaa südamesse koos 60% muude Eestis olnud väljasõidutoimikutega”. See oletus on ekslik mitmeski mõttes. Esiteks ei viidud KGB toimikute hierarhias suhteliselt tühiseid väljasõidutoimikuid üldse Venemaale, vaid need selekteeriti välja ja läksid kaduma siin Eestis KGB ülevõtmise ajal 1991. aasta sügisel. Õnneks moodustab kadumaläinud toimikute osakaal vaid suhteliselt vähese osa väljasõidutoimikute üldarvust. Teiseks selgus kontrollimisel, et Andres Tarandi ja tema perekonnaliikmete väljasõidutoimik on riigiarhiivis täiesti olemas, mis põhjustel seda varem ei leitud, jääb mulle arusaamatuks. Kõrgendatud ootusi see toimik küll ei õigusta, kuid üht-teist huvitavat seal siiski leidub. Palju jääb siiski varjatuks. Näiteks salapärasest KGB ohvitserist Anatoli Mihhailovitšist, kellega Tarand Palace’i hotellis kohtus, pole seal sõnagi, kuid on ilmne KGB “positiivne” huvi tema vastu sel ajal, sest 1977. aasta novembris on sugenenud väljasõidutoimikusse märge, et Tarandit võib lubada tööalasele komandeeringule Soome “operatiivsetel kaalutlustel”. “40 kirja” järel muutus suhtumine muidugi järsult. Toimikus on kirjas, et “A. H. Tarand on üks laimava ja natsionalistliku sisuga nn. “40 kirja” koostamise ja levitamise initsiaatoritest”. Pärast “profülaktiliste meetmete läbiviimist” avati tema kohta operatiivtöötlustoimik “Bioloog”, mis hiljem muudeti natuke vähem karmiks operatiivvaatlustoimikuks (vastavalt delo operativnoi razrabotki ja delo operativnogo nabljudenija). Operatiivkontrolli toimik “Otprõsk” oli avatud ka tema poja Indrek Tarandi kohta “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest suulises vormis”. Hiljem KGB-laste hoiak jällegi leebus. 1986. aastal anti operatiivtoimik “Bioloog” arhiivi. ENSV KGB 5. osakonna ohvitserid P. Kuningas, L. Lehtmets ja E. Selgal fikseerisid sama aasta 21. aprillil, et välisluure osakonna agentide Morjak ja Lekanor ning arhiiviagendi Vello andmetel on Tarand viimastel aastatel oma käitumist muutnud ning “vaenulikkuse ilminguid” pole enam täheldatud. KGB oli isegi valmis lubama Tarandit Eesti Geograafia Seltsi delegatsiooni koosseisus Soome, kuhu pidi reisima ka agent Morjak, kuid hiljem see reis ikkagi ei teostunud.

KGB toimikute osas sellega edasise uurimistöö võimalused enam-vähem piirduvadki. Sellest on muidugi kahju, kuid me võime end lohutada teadmisega, et Tarandi muhedas ja samas kargelt asjalikus stiilis päevaraamatud on igal juhul tunduvalt nauditavam lektüür kui julgeolekumeeste kantseliit. Päevaraamatute lugemise lõpetamisel tekkis mõte, et äkki on Andres Tarand teinud märkmeid ka hilisematel murrangulistel aastatel. Kui see nii on, siis võiks ta millalgi lugejateni tuua needki.