Haruldane ilus ja tavaline kole

Tõnu Õnnepalu

  Ilu ajalugu. Koostanud Umberto Eco. Tõlkinud Maarja Kangro, toimetanud Haljand Udam. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006. 439 lk. Inetuse ajalugu. Koostanud Umberto Eco. Tõlkinud Ülle Udam. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008. 455 lk. Kas küsimus ilust ja selle olemusest pole muutunud õieti tühjaks, kui mitte tühiseks? Näib, et kui see kedagi veel huvitab, siis ainult kahes äärmises mõttes: kas väga teoreetiliselt või väga praktiliselt. Ühelt poolt kunsti- ja filosoofiaajaloolased, kes võrdlevad iluarusaamu „Platonist Pollockini” (ja edasi), nii nagu seda teeb ka Umberto Eco. Teiselt poolt nii-öelda praktiline ilu: ilusalongid, ilulõikused, disain, kodukujundus, reklaam, kus tegelikult rakendatakse  ka kõike seda muistset ja vähem muistset teadmist – raha teenimiseks, ilma ülearu diskuteerimata. „Ilutööstus”, „ilutooted” – prantsuse keeles kutsutakse nõnda kosmeetikat, milline sõna on üks näiteid muistsete aegade kajast tänapäeva arusaamises: ’kosmeetika’ tuleb ju kreeka sõnast ’kosmos’ (’kord’, millest omakorda ’maailm’), osutades kreeklaste arusaamale ilust kui korrastatusest, sümmeetriast, harmooniast. 

 

Ja ons meie arusaamine sestsaadik tõesti muutunud? Selle küsimuse nimelt Eco püstitab, olemata mõistagi esimene ja jõudmata ka mingite kindlate järeldusteni. Üks iluvaldkonna teadmisi, millest ta muide mööda vaatab, on viimaste aastakümnete psühholoogide (ja geneetikute) positiivsed ilu-uuringud, kus näiteks on püütud välja selgitada, kas on mingid inimnäo omadused, mis tunduvad kõigile ilusad, või ütleme, meeldivad, või siis veel  täpsemalt: ihaldusväärsed, seksapiilsed. Kas evolutsiooni käigus on kujunenud välja mingid objektiivsed välised tunnused, mille järgi inimesed oma partnereid valivad? Uuringud on näidanud, vähemalt nii väidavad uurijad, et tõepoolest on. Näiteks näojoonte sümmeetrilisus, lõua proportsioonid vms. Niisiis, ilu võib küll olla vaataja silmades, aga need silmad näevad seda, vähemalt teatud kontekstis, ikka ühtviisi, hoolimata moest või esteetilistest  arusaamadest.

Aga kas seksapiil on ilu? Kui katsealused, kes valisid välja „meeldivaid” või „atraktiivseid” nägusid, peaksid otsustama, millised neist on „ilusad”, otsustaksid nad tõenäoliselt mõnevõrra teisiti. Üks asi on see, mida on kombekas, moodne, hea pidada ilusaks, teine asi on see, mis meeldib. Võib muidugi olla, et hästi kasvatatud inimene on kombeka täiesti interioriseerinud, nii et muud ilu tema jaoks polegi. See on siiski vaid täiesti teoreetiline võimalus.

Nii või teisiti, küsimus ilusast ja inetust – kui see juba on tõstetud – on alati olnud moraalne küsimus. Eesti keeles on see hästi selge: ilus ja inetu tegu ehk hea ja halb tegu. Kuid see on ilu üks ots. Teine ots on eesti keeles nähtav ilu-sõna vanas tähenduses, mis oli teatavasti ‘lõbu’ või ‘mõnu’. Ilus on kiiduväärne ja ilus on mõnus. Aga nagu me teame, kõik mõnus pole  kiiduväärne, ja siit need vaidlused algavadki.

Kuid ilus pole ainult mõnus või kiiduväärne, vaid ka väärtuslik, hinnaline, haruldane, kättesaamatu. Tõeline ilu, nagu me samuti teame, on see, mida ainult vähesed kas siis mõista või osta suudavad. Teised vaadaku vesise suuga pealt. Üldlevinud on ju näiteks arusaam, et kaunis kuulub pigem minevikku, muuseumi ja vanalinnakvartalitesse, ja uued asjad, mida me kõik tegelikult elus tarbime, on enamasti  rämps. Kui nad pole just väga kallid.

„Põrgupõhja uues Vanapaganas” on koht, kus tütar Maia virutab vana mõrase kausi puruks, sest ta ei või seda enam näha (sest noor Ants on ta maha jätnud). Ta tuleb jõuka talu parematest oludest, kus on palju uusi asju. Põrgupõhjal on ainult vanad ja pragulised. Tänapäeva teadlik kodukujundaja, kui ta ainult sellise vana mõrase savikausi kätte saaks, sätiks selle oma moodsa köögi disainis aukohale.  Mitte selleks, et panna sinna kartuleid või putru nagu Juula (mis siis, et kauss suppi ja piima enam ei pea), vaid lihtsalt sellepärast, et see on ilus! Vanasti elasid inimesed põhiliselt vanades majades vanade asjade keskel. Uus oli ilus. Nüüd me elame põhiliselt uutes majades uute (äravisatavate) asjade keskel ja vana on ilus (see ei puuduta küll niivõrd inimesi: vanu inimesi on meie ümber suhteliselt rohkem kui kunagi varem, nad ei kujuta endast enam ka  haruldusväärtust).

Niisamuti on lugu kunstiraamatutega. Veel paarkümmend aastat tagasi oleksid seesugused kunstialbumid nagu „Ilu ajalugu” ja „Inetuse ajalugu” tundunud hinnaliste ja kaunitena juba oma trükikvaliteedi, paberi sileduse ja värvide „tõepärasuse” tõttu. Nüüd on selliseid iluraamatuid Viru keskuse Rahva Raamatus täis terve korrus. Neid on tehtud tõesti kõigest! Küll Toscana köögist, küll benediktiini kloostritest, küll aiakujundusest, koeratõugudest, meresügavustest, kubismist. Neid on liiga palju. Tegelikult on meie ümber inimloodud ilu üldse liiga palju. Sellepärast see ei tundugi enam teab mis ilus. „Ilu ajaloo” ja „Inetuse ajaloo” normaalne saatus oleks kaduda tuhandete teiste kunstija kinkeraamatute massi. Need ei vääriks meie pilku, kui poleks seda nime: Umberto Eco. Jah, nime maagia, nime ilu! Proustil on üks selline koht, kus minategelane noore poisina kohtab  kirikus esmakordselt Guermantes’i krahvinnat, kelle imetabase, ajalugu ja suursugusust õhkuvat nime ta juba ammu on hardalt palvelnud. Tal võtab tükk aega, enne kui ta suudab leppida, et see pika nina ja punaste põskedega harilikult riides naine ongi suur Madame de Guermantes. Aga kui ta on oma teadvuse kord sundinud seda tunnistama, hakkabki ta nägema selle naise pikas ninas ja punastes põskedes midagi suursugust. Nii meie pilk muutub.  Ja samamoodi teeb Umberto Eco nimi – isegi kui me ei usu sellesse nii hardalt kui Prousti minategelane uskus Guermantes’i nimesse – ühed järjekordsed, kunstiraamatud, kus taas neid vanu tuntud maale reprodutseeritud meie jaoks avamisväärseteks.

Ja kui oleme need avanud, mis me siis teeme, loeme läbi? See on juba problemaatiline. Mida üldse tähendab sellise raamatu „läbilugemine”? Mäletan, kuidas mind kunagi hämmastas  ühe noore daami märkus, et õhtupoolikul ta oli kodus ja „luges” moežurnaale. Minu arusaamist mööda saab neid ajakirju, mida ta mainis, kas „lehitseda” või siis „vaadata”. Aga tema luges. Ja ma taipasin, et lugeski. Nii nagu on ilu ja ilu, on lugemine ja lugemine.

Umberto Eco raamatud on ilmselt mõeldud rohkem selleks teist liiki lugemiseks. Eco on teadagi erudiit, entsüklopedist. Ja kummaski teoses ei hoia ta oma teadmiste küünalt  meie eest vaka all. Ometi, kui nende läbilugemine osutub raskeks, siis mitte selle pärast, et jutt oleks liiga tark või keeruline. See pole ka liiga lihtne. Aga see saab kogu aeg otsa. Vaevalt jõuad ühest asjast lugema hakata, kui peatükk on läbi. Oleks nagu millestki midagi teada saanud, aga millest ja mida, see läheb järgmist juppi lugedes meelest ära. Ja nii ikka ja jälle.

„Ilu ajalugu” iseenesest on muidugi tõeliselt camp pealkiri, kui kasutada seda Eco enda „Inetuse ajaloos” esile tõstetud omaaegset, nüüd juba ununema kippuvat moesõna. Camp teatavastki on, kui katsuda lühidalt öelda, teatava irooniaga ülevaks muudetud kitš. Kitš jällegi … Kuid pole mõtet hakata siin eritlema neid ilusa ja inetu termineid, millega Eco ise oma raamatutes elegantselt hakkama saab. Keda huvitab, kuidas manerism suhtub barokki või mis vahekorras oli neoklassikaline, romantiline ja dekadentlik ilukäsitlus, see saab  oma teadmistepagasit sündsalt täiendada, kui loeb Eco vahetekste. Nimetan neid nii, sest põhiliselt, vähemalt muljeliselt, koosnevad need raamatud ikkagi piltidest. Eelkõige on nad mõeldud vaatamiseks. Ja siis natuke lugemiseks. Selline moodne ja väärikas igavuseveetja. Mitte et ta suudaks igavust peletada, aga kas ongi vaja? Igavuseski on oma ilu.

„Ilu ajaloo” pildigalerii on võrdlemisi traditsiooniline, ikka needsamad krestomaatilised  tööd, mille iga endast lugupidav kunstiajalugu ära toob. „Inetuse ajalugu” on selles mõttes huvitavam raamat, et kunstitööd, mida ta esitab, pole enamasti nii tuntud. Ometi jääb üldine mulje neist kahest justkui vastandlikust köitest hämmastavalt sarnane. Ma ei tea, kas see on nüüd autor, formaat või ajalooline esitusviis, aga viimane igatahes: „antiigist tänapäevani” ritta pandud kunstiteoste reproduktsioonid, esindagu nad siis ilu või inetust,  loovad ikka mingi ühe üldmulje. Jah, selline see Kunsti areng on! Me oleme sedavõrd harjunud seda niimoodi ette kujutama, et teisiti enam ei oskaks, isegi kui prooviksime.

Muide, on üks pilt, mis mitte ainult et esineb kummaski raamatus, vaid mille kohta on inetuse-köites lisaks toodud ka kaks hilisemat „moonutust” või tsitaati. See on Millet’ „Angelus” või „Õhtupalve”. Teate küll, kaks vaest, mees ja naine, käru, hargi ja korviga mingil  lõputul, tundub, et porisel põllul, mida kuldab ebamaine õhtuvalgus. Tõepoolest on sellel pildil peaaegu täiuslikult koos ilu ja inetus, ja mitte nii, et miski seal on ilus ja miski inetu, vaid pilt ise võib kord-korralt tunduda eemaletõukav ja lummav.

Kuid Eco ilu- ja inetuseraamat pole siiski vaid kunstiajaloo albumid. Ka kirjanduse. Nimelt pole illustratsioonid ainult pildilised. Iga ajastut, iga Umberto Eco ideed sellest näitlikustab ka kimbuke tekste: katkeid traktaatidest, poeemidest, romaanidest, terveid luuletusi. Autorite valik on üldiselt traditsiooniline nagu piltidegi puhul, pluss mõned (meile) vähem tuntud (itaalia) nimed. Neid tekste on palju, ikka mõnisada. Tõeline antoloogia! „Poeedid ja filosoofid ilust / inetusest”. Aga mida teha antoloogiatega? Nüüdki paneb nende tähtsate ja tähendusrikaste tekstide tühine kogutähendus teatud haledusega mõtlema sellele  tohutule toimetuslikule väljaotsimis- ja tõlketööle, mis eestikeelse väljaande ettevalmistajad on pidanud ära tegema. Kuid eks ilu nõuagi ohvreid.

Aga ilu „ise” – on ta kunstis õieti eesmärk või alati pigem vahend? Mida enam rääkida ilust kui ilust, seda tühjemaks, et mitte öelda tühisemaks ta muutub. Aga alati on midagi ilu taga. Just mineviku kunstitööd, mille ümber pole enam need loonud elu ja inimesi, näivad  meile nii kergesti „lihtsalt kaunitena”, nii-öelda puhta ilu ainukordsete väljendustena, mida me miljonilistes tiraažides kõiksugu iluraamatute kaante vahel välja anda võime, millegagi riskimata. See on nii-öelda patenteeritud ilu, peaaegu ilma kõrvaltähendusteta. Aga kas omal ajal, just nende teoste omal ajal, polnud siiski peamine just see kõrvaltähendus ja ilu pigem vahend selle saavutamiseks? Kõik see kaunis on oma kaasaegsetele midagi tähendanud,  mida ta meile enam ei tähenda. See tähendus on alati olnud pigem moraalset laadi. Ma ei räägi siin sellest, et omaaegne kunst ei ole kaasaegsetele, kes on harjunud veel eelmise kunstimoega, üldse alati ilus tundunud. Või et jälle teistpidi, nii mõnigi ajalooline stiil, milles me nüüd oleme taas õppinud nägema kaunist, on järgmistele tulijatele, kelle jaoks see oli just „eelmine”, moest läinud kunst, tundunud nimelt inetu (nagu gootika valgustusajastul  või praegu kaheksakümnendate postmodernistlik arhitektuur). Aga kas asi on üldse meie ilutundes, või hoopis selles, et too moest läinud ilu kehastab mingeid moest läinud ideid, tõekspidamisi, hoiakuid, väärtusi?

Ilu pole kuidagi süütu. Ilu pole „ilus”, vaid tihtipeale päris kole (nagu osutab ka too inetuseraamat, mis õieti on lihtsalt Ilu 2). Süütu pole ei too vaistlik ilutunne, mis on kujunenud evolutsiooni käigus ja suunab meeste ja naiste vastastikust tõmmet, mida valitsev iluprintsiip pole muud kui tervete ja omakorda atraktiivsete järglaste printsiip. See verejanuline Armastus, millest nii illusioonitult kirjutab Baudelaire, ja kõik selle arvutud ohvrid, justkui Ilu eest langenud! Aga mitte vähem ohtlikud pole ka muud, pealtnäha kasupüüdmatud, platoonilised ja eteerilised iluprintsiibid. Need on alati võimuprintsiibid. Õigus öelda, mis on ilus ja mis on kole, on nendel, kelle käes on võim  (kas või moraalne). Nõnda pole võitlus ilu pärast ka kuhugi kadunud, kuigi tundub esialgu nagu ajast ja arust olevat. Ilu ei tähenda selles poliitilises ja moraalses võitluses aga mitte kunagi lihtsalt ilu, vaid alati midagi muud: mõnd väärtust või antiväärtust. Lähem näide poliitilisest iludebatist oli vaidlus Vabadussõja võidu samba üle. Ühtede jaoks kehastab see ilu, teiste jaoks inetust. Kuid tegelikult käib võitlus maailmavaadete, väärtuste, poliitiliste ideede  vahel. Ja õiguse üle otsustada, mis on ilus, see tähendab, õige ja hea.

Kitši ja camp’i peatüki on Eco paigutanud „Inetuse ajalukku”. Sama hästi ja minu arust õieti paremini sobiksid need aga just „Ilu ajalukku”. Kas siis kitš pole just nimelt ilus, ilusamgi kui ilus, lausa imeilus! Kuulutada miski ilu kitšiks on puhas võimuliigutus. „Kõik” teavad, et satsilised kardinad ja päkapikukujukesed on kitš. Aga kas kõik need „jahedad”, karmid,  minimalistlikud interjöörid, mida juba iga trenditeadlik rahamees või -naine oma koju disainida laseb, ei muutu seeläbi mingi juba koolnud ilu automaatseks jäljenduseks, seega omakorda kitšiks? Või kas nii „Ilu ajalugu” kui „Inetuse ajalugu” ei saa mõneski mõttes kitširaamatuteks pidada? Ma usun, et Umberto Eco ise muigaks kavalalt selle küsimuse peale. Muidugi saab! Kõik see vana ja auväärne tuhat korda reprodutseeritud muuseumikunst veel  üks kord kriidipaberil, üheskoos nende luuleja tarkusekillukestega. See on kitš, aga muidugi kõrgemal tasandil, kallihinnaline, haritud, mitte odav ja lihtne.

Mis aga üldse puutub inetusse, või Inetusse, siis näitab Eco iluentsüklopeedia teine köide „Inetuse ajalugu” kujukalt, et inetus pole mingi ilu antipood. Iluga suhtleb ja ilusse suhtub ta ainult üsna kitsal alal. „Inetuse ajalugu” on lihtsalt ülevaade koleda kaunist kujutamisest, veel ühest ilust, marginaalsest ja haruldasemast, aga seda enam. Ilu, nagu viitasime, on alati mõnes mõttes haruldus. Tavalisus tühistab ilu. Inetu või, ütleme parem otse, kole on midagi tohutu palju avaramat kui ilu. Sest kole on kõik, mis üle jääb. See on igapäevasuse vääramatus, tavainimlikkuse julmus, maailma käik ja kord, elu ja surm, kõik. Ilu on vaid harv sädelus, viirastus koleda pinnal. Mis muidugi ei välista, et see helk laieneb hetkiti kõige üle,  muudab kõik ilusaks. Pigem kui vastandid on need inimhinge vahelduvad seisundid – üks haruldane, teine harilik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming