Hauaröövlid ja aardekütid

Mauri Kiudsoo

Muinasmälestiste säilimise tagab ainult kodanike seaduskuulekus, mida Eestis veel paraku napib.

 

On kolm vaala, millele toetub tänapäeva rahvusvaheline kuritegevus: uimastid, „elava kaubaga” kauplemine ning kulla ja arheoloogiamälestiste salakaubavedu… Võitlus nendega on erakordselt keeruline ja perspektiivitu: igal kolmel juhul puutume kokku sissetöötatud ja läbimõeldud organisatsioonilise tegevusega, kus asjaarmastajatel pole midagi peale hakata.

(Interpoli vastutav töötaja ajakirja Life

korrespondendile 1967. aastal)

 

Tõepoolest, pole midagi uut siin päikese all. Arvatavasti on enamik meist kuulnud vaaraodele püstitatud hiigelpüramiidide kurvast saatusest muistses Egiptuses. Niisamuti ehk ka Uue Maailma inkade hauakambritest, mille hispaania konkistadoorid XVI sajandil süstemaatiliselt paljaks röövisid. See kõik on aga üksnes jäämäe tipp, sest tõendeid hauarüüstamise kohta võib kohata pea kõikide tsivilisatsioonide ja rahvaste juures. Võigas komme on vähemasti Euroopas saanud alguse juba sügaval pronksiajal. Kuna igivanade uskumuste kohaselt kujutas surnule kaasa pandud varandus endast otsest investeeringut hauatagusesse ellu, on inimesed juba aastatuhandeid murdnud pead selle üle, kuidas kaitsta matusepaiku võimalike vandaalide eest. Sageli on jõutud ka ülimalt originaalsete ja kavalate lahendusteni. Näiteks kui 410. aastal m.a.j suri Kalaabrias (Itaalias) läänegootide kuningas Alarich I, kaevati tema hauakamber otse jõe põhja, kusjuures enne tõkestati jõgi ajutise paisuga. Asetanud hauda valitseja kuldse kirstu koos arvukate aaretega, purustasid goodid seejärel kiiresti paisu ning jõgi voolas tagasi oma endisesse sängi. Veel samal ööl surmati ka enamik matuselistest, kellele oli teada juhi haua asupaik.

Eesti ei kujuta endast võrreldes muu maailmaga loomulikult mingit erandit. Arheoloogiliste kaevamiste käigus talletatud materjalid osutavad ka meil juba sajandite/aastatuhandete eest toimunud haudade röövimisele kui levinud nähtusele. Selliseid ilminguid on fikseeritud näiteks Jõelähtme kiriku lähedal Rebala lastekangrutel, Maidla (Raplamaa) ja Pada laibakalmistutel. Padas välitöid juhatanud arheoloog Toomas Tamla on jõudnud järeldusele, et rikkalike panustega matuseid on seal rüüstatud juba kalmistu kasutamise perioodil, s.t millalgi XII-XIII sajandi vahetuse paiku. Erinevalt tänapäevasest hauaröövlist ei pruukinud tolleaegset matuse rüvetajat kannustada aga ilmtingimata üksnes saamahimu ja kasuahnus, vaid sellel võisid olla ka meie eest varjatud põhjused, näiteks soov surnut või tema hinge sel viisil äkki kuidagimoodi kahjustada. Arvatavasti on ka meil muinasajal mõeldud võimalike hauarüüstajate peale. Surnule hauda kaasa pandud relvad ja ehted on väga sageli olnud juba rikutud. Ehk soovisid meie esivanemad seeläbi säilitada igavest hauarahu.

 

Metallidetektoristid

Aeg on edasi läinud ning XXI sajandil on aareteotsijatel/hauaröövlitel kasutada lisaks omaenese jõule ja nutikusele veel tehnilised abivahendid, esmajoones metallidetektorid. Moodsad aparaadid ei suuda mitte ainult maapõues olevat metalli üles leida, vaid eristavad ka musta metalli värvilisest. Samuti saab nende abil kindlaks teha avastatud objekti paiknemissügavuse ning kuju. Kuigi esimesed teated metallidetektorite kasutamise kohta arheoloogiamälestiste rüüstamisel on Eestis teada juba 1970. aastatest, on just viimasel aastakümnel märgatavalt sagenenud röövkallaletungid Eesti muinasobjektidele. Igal kevadel ja sügisel võib pärast maaharimist kohata põldudel ringi liikumas detektoritega varustatud inimesi, kes püüavad oma kohalolekut igati varjata. Selliste õnneküttide koguarvu on väga raske määrata, kuid tõenäoliselt on neid paarisaja ringis. Kuna selle aparatuuri kasutamine pole Eestis, vastupidiselt näiteks Rootsile seadusega keelatud, ei tohi kõiki detektoriste nimetada kurjategijateks, seda kindlasti mitte. Nende seas on ausaid ning Eesti minevikupärandit austavaid kodanikke, kes jäävad oma tegemistes rangelt (loe: teadlikult) seaduste piiridesse.

Teadmatusest aga võivad nemadki nii mõnigi kord seadustega pahuksisse minna. Kuigi Eesti seadused iseenesest ei keela metalliotsijaga mööda põlde käia, on muinsuskaitseseaduses siiski ühemõtteliselt sätestatud, et kultuuriväärtusega leid on kaitse all selle avastamise hetkest alates. Kuidas arheoloogilise eseme leidja peab aga konkreetselt käituma, see on kirjas muinsuskaitseseaduse paragrahvis 32: „Leidja on kohustatud säilitama leiukoha muutumatul kujul ning leiust viivitamata teatama muinsuskaitseametile või valla- ja linnavalitsusele. Leitud asi tuleb kuni muinsuskaitseametile üleandmiseni jätta leiukohta. Leitud asja võib leiukohast eemaldada ainult juhul, kui tekib oht asja säilimisele. Seda ei tohi puhastamise, haljastamise, murdmise või muul teel rikkuda ega selle üksikuid osi üksteisest eemaldada.”

Kui detektorist eksib nende muinsuskaitseseaduse sätete vastu, siis on tegemist automaatselt seaduserikkujaga(!). Seadused aga kehtivad võrdselt meie kõigi jaoks ning nende mittetundmine ei vabasta inimest vastutusest. Viimasel ajal võib siiski nn seadusekuulekate detektoristide hulgas märgata teatud konsolideerumist, mis on seotud nende hobi varjutavate kurjategijate aktiivsuse kasvuga.

 

Mustad arheoloogid

Detektoristide hulgas eristubki selgelt grupp õnnekütte, kes mahuvad ühise nimetaja alla: mustad arheoloogid. Tegemist on teadlikult Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi rikkuvate metallidetektoristidega, kelle peamisteks sihtmärkideks on kultuurimälestiste riiklikku registrisse kantud muistsed matmispaigad, linnused, ohverdamiskohad, külaasemed jne. Neid võib nimetada ka otsesõnu riigi vara riisujateks, kuna vastavad objektid on tunnistatud mälestisteks muinsuskaitseseaduse § 12 lõike 1 ja Eesti Vabariigi kultuuriministri määruste alusel. Kultuurimälestist saab riiklikust mälestiste registrist kustutada üksnes kultuuriministri määrusega muinsuskaitseameti ettepanekul. Arheoloogiamälestiste nimistu koos täpsete piiride ja kaitsevöönditega on avalikkusele kättesaadav riigi muinsuskaitseameti koduleheküljel. Mälestisteks tunnistamise faktid on kirjas aga Riigi Teataja lisades.

Mustade arheoloogide kõrgendatud tähelepanu all on eelkõige muistsed asulakohad, kust on juba varemalt päevavalgele tulnud viikingiaegseid hõbeaardeid või münte. Isehakanud arheoloogide näol on tegemist meie ajaloo füüsiliste hävitajatega, kes juhinduvad oma tegevuses üksnes kasuahnusest. Neil on ainult üks eesmärk: leida väärtuslikke muinasesemeid ning need kuskil võimalikult kallilt maha müüa. Tulemuseks on Eesti ajaloo seisukohalt ülioluliste ja -väärtuslike ajalooallikate haihtumine Lääne-Euroopa oksjoniturgudel. Kuigi kultuurimälestiste süstemaatiline riisumine on täheldatav üle kogu Eesti, on just Tallinna ümbrus (muistne Rävala ja Harju) see piirkond, mis on viimastel aastatel kõige rohkem räsida saanud. Julgen väita, et enamik sealsetest kaitsealustest asulakohtadest on mustade arheoloogide poolt metallidetektoritega „üle kontrollitud”. Kuigi olukord pole eriti palju parem ka Lääne-, Pärnu- ja Tartumaal, tõmbab Harjumaa röövarheolooge ligi oma viikingiaegsete aarete ülisuure hulga ja tiheduse tõttu. Võrreldes muude Läänemere maadega kujutas Eesti endast XI sajandi teisel poolel ja XII sajandi alguses tõelist erandit. Kui mujal Põhjamaades XI sajandi keskpaigast saadik mündiaarete moodustumine pidurdub, lakates XII sajandi alguseks hoopis, siis Eesti kogukamad mündiaarded pärinevad just sellest perioodist. Kusjuures Eestist on neid teada isegi rohkem kui kõikidelt teistelt Läänemere-äärsetelt maadelt sel ajal kokku. XII sajandi esimese poole aardeid väljaspool tänapäeva Harjumaa piire Põhja-Euroopas õigupoolest ei tuntagi. Üks leid on avastatud Virumaalt, paar tükki Ojamaalt, kuid see on ka kõik. Ühesõnaga, hilisviikingiaegsetesse Eesti aardeleidudesse kuuluvad mündid on valdavalt unikaalsed (Saksamaa) vermingud, mille eest on nii mõnigi Euroopa kollektsionäär valmis välja käima utoopilisi summasid. Reaalne võimalus oma rahva ajaloo arvel kasu lõigata on Eestis siiski vaid üksikutel inimestel. Nimelt on aardekütid tihedalt seotud mõne vanavarakaupmehega, kes on kas siis ise või veel kellegi kolmanda isiku vahendusel ametis Eesti kultuuriväärtuste ebaseadusliku ja organiseeritud väljaveoga. Tavainimesel, kes mündid antiigiärisse viib, tõmmatakse aga nahk üle kõrvade.

Kuigi röövkallaletungid meie kaitsealustele objektidele sagenesid märgatavalt millenniumi-vahetuse paiku, sai just 2005. aastast arheoloogidele ja muinsuskaitsjatele „viimane piisk karikas”. Kui seni olid vargad tegutsenud varjatult ning informatsioon nende seadusevastaste toimingute kohta jõudis muinsuskaitsjateni tavaliselt hilinemisega, siis nüüd tuldi riiki röövima suisa arheoloogiliste välitööde ajal. 2005. aasta kevadel toimus arheoloogide ja muinsuskaitsjate ühine ekspeditsioon Harjumaale Rae valda Salu külla (ajalooline Ubina küla), millega loodeti lokaliseerida ühe hilisviikingiaegse aarde täpne asukoht ning leiusituatsioon. Arheoloogiliste kaevamiste esimesele tööpäevale järgnenud ööl või õigemini varahommikul „külastasid” aarde leiukohta aga mustad arheoloogid, kaevates kümneid ja kümneid auke nii uurimisalana tähistatud kaevandisse kui ka sellest väljapoole jäävale kaitsealusele territooriumile. Edaspidiste üllatuste vältimiseks organiseeriti meessoost arheoloogidest ja kaitseliidu Tallinna ja Harju maleva vabatahtlikest ööpäevaringsed valvemeeskonnad. Praeguseks on Ubina aarde leiukohalt varastatud ja Saksamaale mündioksjonile paisatud hõberahad tänu politsei efektiivsele tegutsemisele jõudnud tagasi Eestisse. Kurikaelte vahelejäämine on andnud aga põhjust alustada esimest omataolist kohtuprotsessi Eestis. Tingituna Ubina hõbeaarde päästekaevamisi varjutanud röövist oleme edaspidi seesuguste ekspeditsioonide puhul rakendanud juba eos kõrgendatud turvameetmeid. Kaitseliidu Tallinna malev, vastu tulles muinsuskaitseameti palvele, on varustanud arheoloogid spetsiaalsete erivahenditega. Arheoloogilise kaevandi ja selle lähipiirkonna turvamiseks on kasutatud aga kaitseliitlastest vabatahtlike abi.

 

Halvimad halvimate seas – hauaröövlid

Osa isehakanud muinasteadlasi tegeleb aga hoopis hullema harrastusega kui aardeleidude seadusevastane väljakaevamine. Materiaalsest kasust ajendatud hauarüüstamisele kui sellisele ei saa olla mitte mingisugust vabandavat seletust ega õigustust ning sellise tegevusega seotud detektoristid on ära teeninud kogu Eesti ühiskonna avaliku ja karmi hukkamõistu.

2000. aastal sattus arheoloog Mati Mandel Läänemaal Martna vallas Kirna kalmel hauaröövlite värsketele jälgedele. Muistist teaduslikult uurida kavatsenud muinasteadlasele avanes kohapeal masendav pilt: “Kirna kalme nägi välja nii, nagu oleks sealt üle käinud hiigelmutid. Väikesele liivaseljandikule oli kaevatud kolm ruutmeetrist ja paarkümmend väiksemat auku”. Kõige suurema augu puhastamisel selgus, et hauaröövlid olid labidaga purustanud ühe pealuu, kusjuures rindkereluud olid täielikult segamini pööratud. Metallesemed olid aga isehakanud arheoloogid endaga kaasa võtnud.

2005. aasta 28. juunil külastasin arheoloogilise inspektsiooni käigus Hüüru jõe paremal kaldal Kodasema külas paiknevat kunagise Peetri kabeli asukohta, ajendiks seal varem tegutsenud mustade arheoloogide eriline jultumus. Kohalikult elanikult kuulsin järgmist: „Umbes kaks aastat tagasi sõitsid džiibiga kohale end arheoloogidena tutvustanud kaks meest. Üks nendest oli õlgadeni ulatuvate tumedate juuste ja habemega, teine aga pikemat kasvu ning prillidega. Mehed müttasid seal 3-4 päeva, kusjuures kaevati ruutmeeter päevas. Viibisin ka ise kaevetööde ajal vahetevahel kohal, sest pidasin kaht härrasmeest tõsimeeli arheoloogideks. Mehed andsid mulle sealt leitud tinanööpide eest veel 500 krooni.” Röövkaevajate põhjalikust „tinanööpidejahist” andsid tunnistust ka kabeli üles kistud põrandaplaatide tükid. Lisaks pälvisid tähelepanu rohked inimluude katked, mis osutasid kabeli ümber paiknevale maahaudadega kalmistule. Segamini pööratud luustike fragmendid annavad Peetri kabeli asukohal marodööritsenud isikute tegevusele eriliselt võika varjundi.

Mustade arheoloogide seas kohtab detektoriste, kelle nahaalsus ei tunne piire. Kohalikele elanikele tutvustatakse endid tavaliselt kas arheoloogide või muuseumitöötajatena, kellel on olemas kõik muinasteaduslikeks uuringuteks vajalikud load. Kui inimesed sellise seletusega lepivad, on tulemuseks segipööratud kultuurimälestis ja selle lähiümbrus. Kuna mingeid konkreetseid pabereid ega dokumente isehakanud arheoloogidel ette näidata pole, siis tuleb õnneks ette ka juhuseid, mil petised on hirmust koerte ees muististelt kibekiiresti põgenenud.

 

Leiutasu ja karistus

Muinsuskaitseseaduse § 30 lõige 2 järgi kuulub kultuuriväärtusega leid riigile. Inimeste seas on levinud aga ekslik arvamus, et riik konfiskeerib muinasleiu avastajale tasu maksmata. Tegelikult sätestab muinsuskaitseseaduse § 33 korra, mille alusel on muistse aarde või eseme leidjal õigus saada tasu leitud asja pooles väärtuses. Seda on aga kümneid kordi rohkem kui varanduse avastaja suudaks ja oskaks välja kaubelda mõnelt antiigiärimehelt. Näiteks 2003. aastal jõudis Eesti ajaloomuuseumi Võrumaalt Kirumpää linnuse lähedalt leitud haruldane valgevase ja hõbedaga kaunistatud kirves XII-XIII sajandist, mille avastaja sai leiutasuks 20 000 krooni. 2007. aasta detsembris otsustati aga määrata Kaarma vallast avastatud Põhjasõja-aegse aardeleiu eest kogunisti poole miljoni krooni suurune summa.

Aarde väärtuse määravad kindlaks vastava ala spetsialistid ja muinsuskaitseameti juures tegutseva muinsuskaitsenõukogu arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu. Selleks otstarbeks eraldatakse muinsuskaitseametile igal aastal riigieelarvest raha. Lisaks muinsusväärtusele võetakse arvesse ka leidja suhtumist aardesse. Aarde avastaja peab kindlasti meeles pidama seda, et mida terviklikumalt jõuab muinasvara muuseumisse ja mida täpsem on teave selle avastamiskohast ning -oludest, seda suurem on varanduse väärtus ning leiutasu.

Mis puudutab aga võimalikku karistuse suurust, siis on muinsuskaitseseaduse § 48 järgi mälestise rikkumise või hävitamise eest nähtud ette rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 krooni. Kuigi üksikisiku jaoks ei ole tegemist kaugeltki tühise summaga, ei morjenda see kuigivõrd „ärimehi”, kes ainuüksi mõne üksiku viikingiaegse mündi eest juba „tekkinud kulud katavad”. Olukorda aitaks kindlasti parandada karistusseadustiku tuntav karmistamine. Näiteks Suurbritannias, kus metallidetektorite kasutamine on küll iseenesest lubatud, rakendatakse mälestistelt või nende kaitsevööndist tabatud „arheoloogide” puhul karmi käe poliitikat: kiirmenetlus koos ülisuure rahatrahviga. Kuni aga puudub tõhus kontrollimehhanism, ei anna karmi karistuspoliitika sisseseadmine ja/või metallidetektorite ärakeelamine veel soovitud tulemusi.

 

Meedia

Mustade arheoloogide teemal on ajakirjanduses sõna võtnud juba mitmed arheoloogid. Kindlasti on neist kirjutistest ka kasu olnud, kuid isehakanud muinasteadlased on neile vastanud omakorda räigete solvavate repliikide ja kirjutistega Interneti-foorumites ning kodulehtedel. Parim kaitse olevat teadupärast ju rünnak. Laiemale avalikkusele püütakse jätta muljet, et nn mustade arheoloogide vastane laimukampaania on üksnes vanema põlvkonna arheoloogide kinnisidee. Internetis levitatud ja enesele tuhka pähe raputavate kirjutiste hulgas ei puudu ka igasugused kriminogeense alatooniga lausvaled à la rahapajad kaovad Eesti muuseumidest jms – ja see desinformatsioon pole jäänud päris mõjuta. Selle tunnistuseks on kas või fakt, et osa meediast on mõningatel puhkudel toetanud otseselt hauarüüstajate eesmärki – mustata muinsuskaitsetöötajaid ning arheolooge. Näiteks ETV 2005. aasta saates „Pealtnägija” „jäi kõlama tonaalsus, millega on raske leppida: kuri muinsuskaitse teeb meie ausatele ja heausklikele Indiana Jonesidele liiga, ei taha nendega arvestada või annab lausa kohtu alla. Milles peitub asja tuum, selleni saate autorid kahjuks ei jõudnud” (vt täpsemalt Valter Lang, Muinsuskaitsjad ja muinsuskütid. – Eesti Päevaleht 24. V 2005).

 

 

 

Arheoloog vs. metallidetektorist

Jätame hetkeks kõrvale hauarüvetajate seltskonna, kes moodustab vaid ühe ja halvima osa detektoritega maastikul „jahti pidavatest” tegelastest ning kellega koostöö on juba eos välistatud. Ühtlasi eeldame (naiivselt!), et kõik detektoritega maa seest leitud kultuuriväärtused jõuavad lõpuks siiski muuseumidesse, see tähendab sinna, kuhu need Eesti seaduste järgi üksnes saavadki kuuluda. Samuti tuleb küsida, mis on selles siis halba, kui inimesed asju otsivad ja leiavad ning lõpuks ka riigile üle annavad. Arheolooge on ju teadupärast vähe ning nad ei suuda ilmaski ise kõiki muinasvarasid üles leida. Mis üldse eristab seadusekuulekat metallidetektoristi diplomeeritud muinasteadlasest? Miks ei saa ega tohi delegeerida muinasteadlaste ülesandeid ega õigusi detektoristidele?

Esiteks pole arheoloogia eesmärgiks vastupidiselt XIX sajandile enam muistsete esemete otsimine. Arheoloogia nagu iga teinegi teadus on vahepealse aja jooksul tunduvalt edasi arenenud ja võtnud enda kanda hoopis laiemad ülesanded, kui seda kujutati ette rohkem kui saja aasta eest. Arheoloogiast on saanud täppisteadus, kus kasutusel üha rohkem ka loodusteaduste uuemaid saavutusi. Lisaks pole tänapäeva muinasteadlaste eesmärgiks enam objekt kui tervik täielikult läbi kaevata. Midagi peab jääma ometigi ka tulevastele põlvedele, kellel on kindlasti veelgi paremad võimalused meie esivanemate eluolu uurimiseks. Uuringute märksõnadeks on saanud „minimaalsus” ja „professionaalsus”.

Arheoloogilistel kaevamistel on suuresti just päästetööde iseloom, ajendiks kaitsealusele objektile kavandatavad ehitised, trassid vmt. Tegelikult tähendab ka igasugune arheoloogiline kaevamine ju muistse objekti jäädavat hävitamist. Kuid muinasteadlasel on kohustus esitada pärast välitööde lõppu nõuetekohaselt vormistatud aruanne, mis hõlmab muu hulgas ka kaevamistel välja tulnud konstruktsioonide, elutegevuskihtide, sissekaevete, lammutustasandite jm ülimalt detailsete fikseerimis- ning mõõdistustööde tulemusi. Ühesõnaga: kõik see, mis arheoloog “hävitab”, talletub tegelikult arhiivides plaanide, fotode, diagrammide, süsinikproovide näol.

Detektoristil puudub aga enamasti vähimgi erialane väljaõpe, mida saab Eestis omandada üksnes Tartu või Tallinna ülikoolis, ning isehakanud muinasteadlased ei suuda kõige paremagi tahtmise juures probleemile teaduslikult läheneda. Ma ei väida, et metallidetektoriste ei saa üleüldse rakendada arheoloogia teenistusse. Saab küll, kuid seda üksnes range järelevalve all, mida teostaks sellisel juhul ülikoolis erialase väljaõppe saanud arheoloog, kellele on muinsuskaitseamet väljastanud vastava loa.

Mustade arheoloogide puhul peab lisaks diletantlikkusele arvestama veel saamahimust ajendatud soovi mündid jm hinnaline leiumaterjal võimalikult kiiresti ja kasulikult maha müüa. Illegaalsete aardeküttide ning hauarüvetajate vastu korduvalt sõna võtnud muinasuurija Mati Mandel on arheoloogiamälestistel ringi uitavaid metallidetektoriste võrrelnud väga tabavalt ajalooürikuid närivate rottidega. Nagu rott kahjustab dokumente arhiivides, nii hävitab detektorist arheoloogiamälestist, lõhkudes muistse matmispaiga, linnuse, asulakoha kultuurkihti. Erilist kahju kannatavad seejuures põletusmatustega kalmeväljad, mille teaduslik uurimine pole pärast detektoristide külastuskäiku enam võimalik. Ajaloo jaoks pole suurim kaotus mitte niivõrd esemete kaotsiminek, vaid eelkõige just leiukonteksti kui sellise barbaarne hävitamine. Muinasesemed kaotavad ilma leiukontekstita suurema osa oma ajaloolisest väärtusest. Vähemasti kesk- ning uusaegsete müntide puhul on meil ju valdavalt tegemist masstoodanguga, mis ilma taustinformatsioonita on kultuuriloolisest vaatevinklist tähtsusetu. Mitte asjata ei sätesta muinsuskaitseseadus nõuet jätta leid leiukohta. Konkreetne säte pole seadusesse pandud inimeste kiusamiseks, vaid on ülivajalik leiu teadusliku informatsiooni säilitamise seisukohalt. Selle taustal tundub igati arusaadav ka muinsuskaitsjate karm suhtumine leidjatesse, kes on eseme (esemed) leiukohast teadlikult eemaldanud, puhastanud, konserveerinud, jätnud endale „paremad palad” ning soovivad seejuures saada veel Eesti riigi käest kopsaka leiutasu.

 

Ärgem laskem oma ajalugu hävitada!Muinasteadlaste ja muinsuskaitsjate seisukohalt on mustade arheoloogide näol tegemist tõelise nuhtlusega, kellega toime tulla on aasta-aastalt järjest raskem. Olles kolleegide vahendusel kursis veelgi masendavama olukorraga Venemaal, Valgevenes ja Lätis, pole vist vaja olla eriline hiromant, et ennustada ka meie arheoloogiamälestiste kurba tulevikku.

Toimivast kodanikuühiskonnast, mis tunneks muret Eestis kehtivate seaduste täitmise pärast, on meie riigis veel vajaka. Ühest arheoloogiamälestiste inspektorist igas maakonnas jääb paraku väheks. Ametnik võib olla nii energiline ja liikuv kui tahes, tema ülesandeks jääb tavaliselt ikkagi üksnes barbaarse kuriteo registreerimine. Olgu siis tegemist rüvetatud kalmistu, segipööratud asulakoha või ohvriallikaga.

Seaduse järgi lasub tegelikult ka kohalikel omavalitsustel kohustus nende territooriumile jäävatel kultuurimälestistel silm peal hoida. Muinsuskaitseseaduse 9. paragrahvi kohaselt peab valla- või linnavalitsus kontrollima, kas mälestistega seotud töid tegevatel isikutel (sh arheoloogiaobjektidele ja nende kaitsealadele augu kaevajatel) on kehtestatud korras väljastatud uurimis- ja tegevusload. Samuti on kohalikul omavalitsusel kohustus viivitamatult teavitada muinsuskaitseametit muinsuskaitseseaduses sätestatud seaduse rikkumise juhtudest, mälestisi kahjustavatest muutustest jms. Tuletan siinkohal meelde, et vastavalt seadustele on mälestiste alal ja kaitsevööndis ilma muinsuskaitseameti loata keelatud absoluutselt igasugused mullatööd (sh ka aukude kaevamine). Õigus mullatöid teha on ainult vastava litsentsiga arheoloogil.

Kuid võitlus aardeküttide/hauarüvetajate vastu oleks nii või teisiti perspektiivitu ja mõistetud luhtuma, kui sellele ei paneks õlga alla iga kodanik oma seaduskuuleka käitumisega. Üksnes üheskoos saame oma muinasmälestisi röövlite vastu tulemuslikult kaitsta. Veel ei ole hilja! Hoidkem silmad lahti ning teavitagem kuritööst ametnikke, inspektoreid ja kordnikke. Iga labidatäiega haihtub igavikku üks osa meie esivanemate tuhandeid aastaid kestnud elust ja tegemistest siin Läänemere idakaldal. Ärgem laskem Eesti ajalool hävida!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming