Hea ja halb religioon

Urmas Petti

Armstrongi käsitluses on judaism ja islam pisut paremad religioonid kui kristlus. Karen Armstrong, Jumala ajalugu. Tõlkinud Arno Madalik. Varrak, 2007. 446 lk.

Kuuldavasti läks „Jumala ajalugu” ingliskeelses maailmas väga hästi kaubaks. Aga Karen Armstrongi jaoks ei ole see äri nagu tavaliselt. Asi on isiklik, tema kogemused religiooniga on vahetud ning see annab tekstile omamoodi veenvuse ja paneb ka lugeja kaasa elama. Autor on siiski seitse aastat oma parimast noorusajast veetnud nunnana, konvendist lahkunud teadmisega, et on igasuguse jumalaga lõpparve teinud, üritanud läbi lüüa kirjandusteaduses, kannatanud aastaid diagnoosimata epilepsia all ning viimaks oma raja leidnud ikkagi just religioonidest (ja oma elukäigust) kirjutades. Raske on mitte tunda sümpaatiat hea sulega autori vastu, keda on pilgatud ja vihatud (runaway nun), kuid kes nüüd tituleerib end kerge irooniaga freelance monotheist’iks ning väidab end austusega suhtuvat kõigisse kolme Aabrahami religiooni: ei pea üht teisest paremaks ega arva ühelgi neist olevat tõe monopoli. Kindlasti sobiks see teos gümnaasiumi religiooniõpetuse soovitatava lisalektüüri hulka.

„Teoloogia jätab sageli igava ja abstraktse mulje, kuid Jumala ajalugu on olnud kirglik ja pingestatud,” ütleb autor (lk 20). Tõepoolest pole tegemist teaduskirjandusega, kuigi sama ebaõiglane oleks „Jumala ajalugu” ühte patta panna menukitega, mille teemaks Egiptuse püramiidide saladused, Püha Graali otsingud, vabamüürlaste vandenõu või tulnukrassi maailmavalitsemine. Arvukad nimed, faktid ja väited on toetatud viidetega kirjandusele, paraku enamasti küll üksnes ingliskeelsele. Tänapäevane judaistika, piibliteadused ja islamistika, rääkimata muistse Mesopotaamia kultuuride uurimisest, on äärmiselt spetsiifilised teadusvaldkonnad, mis nõuavad aastakümneid pühendumist ning eelkõige filoloogilist pädevust, et töötada alliktekstidega. See pädevus Karen Armstrongil paraku puudub. Autor pole ka vaevunud selgitama kriteeriume, mille alusel ta üht või teist eriteadlaste esitatud hüpoteesi on eelistanud. Kõik, kes ajalooga tegelenud, teavad, et mida kaugemale minevikus tagasi minna, seda vähem on võimalik esineda kategooriliste väidetega. Seepärast on „Jumala ajaloo” esimene peatükk Iisraeli usundi arenemisest eelnevatest religioossetest kujutlustest suuresti ise müüt ning kogu teos sobib hästi illustreerima metodoloogilist põhimõtet, et pole olemas fakti lahus tõlgendusest.

Näiteks kommenteerib Armstrong Augustinuse pärispatuõpetust: „Augustinus jättis meile raske pärandi. Religioon, mis õpetab inimesi nägema oma inimlikkust krooniliselt vigasena, võib nad enesest võõrandada. See võõrandumine ei ole kusagil ilmsem kui seksuaalsuse mahategemises üldiselt ja eriti naiste puhul.” (lk 138). Vastab tõele, et lääne kirikus omaks võetud pärispatuõpetus pärineb suuresti Augustinuselt. Võib aga kahelda selles, et see õpetus omakorda on patoloogilise misantroopia või irratsionaalse naistevihkamise tulemus. Augustinust huvitas terve elu jooksul kurjuse päritolu küsimus. Esimese vastuse leidis ta Mani õpetusest: maailmas valitseb kaks vastandlikku personifitseeritud printsiipi, Hea ja Kuri. Kui Augustinus hülgas selle vaate mütoloogilisuse tõttu, tuli asemele neoplatooniline arusaam, et kurjusel puudub olu, see on üksnes headuse puudumine (privatio boni), kaugus headusest. Kristlaseks saanud Augustinus täpsustab, et kurjuse päriskoduks on inimese vaba tahe, tema võime Jumalale kui headuse allikale vastu hakata. Apostel Pauluse lektüür sundis teda viimaks aga eitama säärast vaba tahet, inimese kangelaslikku võimet Jumala vastu mässata. Seega on kurjus ehk patt päritud esimeselt inimeselt Aadamalt (kuigi see pärinemine pole deterministlikult bioloogiline, vaid ka tahteline) ja küsimuseks saab hoopis, kust pärineb headus, mille olemasolu kirikuisa sugugi ei eita. Patuõpetust täiendab armuõpetus: kõik hea inimeses on teenimatu and Jumalalt. Inimene pole sugugi lootusetult rikutud ega pea ennast oimetuks vaevama taevase heakskiidu väljateenimiseks. Ka XVI sajandi reformaatorid pidasid seda õpetust ülimalt vabastavaks ning Luther on selle kuulutanud „artikliks, millel seisab või langeb kirik” (articulus stantis et cadentis ecclesiae).

Ent need üksikasjad pole tõenäoliselt olulised. Karen Armstrong tahab oma raamatuga tegelikult öelda, et religioon võib olla hea või halb, nagu on olemas hea või halb kokandus, kirjandus või seks. Ajaloos on tehtud palju halba religiooni. Halba religiooni iseloomustab Armstrongi meelest antropomorfne jumalakujutlus, mille puhul omandab Jumal aegamööda inimestele kõige tüüpilisemad iseloomujooned, muutub riiakaks, ksenofoobseks ja sallimatuks. Hea religioon, täpsemalt hea monoteism, on säärane, mis kõneleb müstikute keeles Jumalast kui „eimiskist”, millestki, mis ei eksisteeri ühelgi meile tuttaval ja arusaadaval moel. Head religiooni kannab määratlematu pühaduse tunne ning selline religioon võiks olla vastuvõetav, isegi tervendav, ka tänapäevases sekulaarses ning osaliselt orientatsiooni kaotanud kultuuris. Just seepärast näib Armstrongi käsitluses, et judaism ja islam on pisut paremad religioonid kui kristlus ning idakristlus omakorda parem kui läänekristlus. Viimane on kõige halvem religioon, mis saab ilmsiks tema agressiivsuses. See vaateviis ise tundub küll väga läänekristlik. Pühade raamatute ajaloolis-kriitiline tõlgendamine, seega ka arusaam jumalakujutluste teisenemisest ajaloos, kogu võrdlev religioonilugu on ju läänelikust teoloogiast välja kasvanud. See on valgustuse mõju, mida ei kohta ei judaismis, islamis ega idakristluses. Samuti on läänelik arusaam, nagu oleksid religioonid oma loomult kas vägivaldsed või vägivallatud. Ajalooga saab pigem tõestada, et kõigis suuremates religioonides on olnud nii militaristlikke kui patsifistlikke episoode. Näib, et iga religiooni mütoloogiat annab kasutada kas agressiivse või rahumeelse ideoloogia väljatöötamiseks. Sama kehtib ka sekulaarse või lausa ateistliku mütoloogia puhul, mis peaks olema üsna arusaadav tänapäeval, mil oleleb üsna vastandlikke arusaamu näiteks sellest, kuidas levitada demokraatiat ning üleilmset rahu.

Esmatutvuseks kolme suurema monoteistliku religiooni ajaloo haaramatu paljususega võib „Jumala ajalugu” siiski soovitada, seda enam, et teos on üldiselt ladusalt tõlgitud. Väiksemad küsitavused terminoloogia eestindamisel saab andeks anda, enamasti need ei häiri. Kuigi mõni lugeja ei tarvitse aru saada, et näiteks „moraavlaste sekti” (lk 321) taga varjab ennast meiegi ajaloos hästi tuntud hernhuutlaste vennastekogudus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming