Head tekstid olgu rahvuskultuuri vabavara

Kaarel Tarand

Aaviku sünd oli loterii peavõit, mille kordumist ei saa planeerida.  

Tasapisi hakkab arutelu, millist keelt kasutades Eestis teadust või üldse kõrgkultuuri teha, rahulikku ja asjalikku voolusängi suunduma. Mõttetu venestumine või inglistumine keeles vajab muidugi vastuseismist, aga millegi poolt tuleb ka olla.

Professor Jaan Sootak näiteks on poolt (Sirp 11. XI). Rektor Jaak Aaviksoo (EPL 30. XI) samuti. Mõlemad näevad, et eesti keele arendamiseks on vältimatu mitmekülgne ja kõrgetasemeline võõrkeelte oskus. “Väikerahva vähegi haritud esindaja kolme keele oskus peaks olema iseenesestmõistetav ja ülikooliharidusega inimeselt võiksime eeldada nelja keele oskust,” seab Aaviksoo miinimumprogrammiks. “Võõrkeelteoskus aitab meil arendada Eesti teadust ja seeläbi ka eesti teaduskeelt,” rõhutab Sootak.Omamoodi sekundeerib neile ka Peeter Olesk värskes Loomingus, kui seab enesele ja rahvuskaaslastele keelenõudeid: “Nii või teisiti peab minu keel olema võrreldes senisega parem. Ta peab: 1) sisaldama uut sõnavara, 2) olema morfoloogiliselt reeglipärane ja 3) ortograafiliselt modernne ning 4) toimima tehnoloogiliselt polüstilistilisena ehk arusaadavana nii kõnes kui kirjas paberil ja arvutiekraanil ning seda nii omasugustele kui ka keeleliselt võõrastele.”

 

Kool pole kõiges süüdi

 

Niisiis, püüdlema peab parema ja rikkama keele poole, aga see on võimalik ainult siis, kui keele arendajad-uuendajad (ja mitte ainult nemad) valdavad laitmatult ka kõiki tähtsamaid (või levinumaid) võõrkeeli. Seal kõrgemal, kus küpsetakse haritlasteks ja tehakse teadust ehk ülikoolides, suunatakse etteheitev pilk alamate kooliastmete poole: miks te saadate meile nii ema- kui võõrkeelte alal poolkeelseid? Meie ei jõua ju neid tegematajätmisi meile antud napi aja ja rahaga ära tasandada! Üldistus saab ilmselt käia ainult keskmise kooli keskmise lõpetaja keskmise keeleoskuse kohta ja mitte tippkooli tippude kohta. Keegi ei tohiks sellest üldistusest solvuda, vähemasti enne, kui on oma kooli taset selle keskmisega kõrvutanud. Kui ta tunneb end keskmisest paremana, siis järelikult etteheide ei käi tema kohta (mis aga ei tähenda, et ei saaks paremini).

Igal juhul tuleb etteheiteid tehes arvestada üldhariduskooli piiratud võimalustega, millest õnneks viimasel ajal seoses kooli õppekavade uuendamisega ka palju juttu on. “Kui tahate paremat keeleoskust, siis andke rohkem ainetunde,” on relvitustav vastuväide. Parem keeleoskus tähendab seetõttu automaatselt suuremaid lünki teadmistes mõnel muul alal. Mul ei ole kindlat vastust küsimusele, kas eesti või võõrkeele tunde kooli õppekavas on küllalt, liiga vähe või liiga palju. Ma kahtlen siiski, kas ikka peab gümnaasiumiastmes kõigile kolmandat võõrkeelt õpetama. Kui gümnaasiumi ainus mõte on olla ülikooli eelkool, siis jah. Kui gümnaasiumi lõpetaja jaoks on kõik muud teed peale edasiõppimise kõrgkoolis ummikteed, siis jookseb ta ju oma kolme võõrkeelega (millest viimases, C-keeles ainult algtase) ka Aaviksoo pandud lati alt läbi. Aga kui gümnaasiumiharidus peaks olema piisav oma väikese ettevõtte rajamiseks – sellise, mis kohe ei kõrbe –, kas siis selle juhtimiseks on ikka rohkemat vaja kui “kolme kohalikku”, millest üks teatavasti tänapäeval on kindlasti eesti keel? Kui gümnaasiumiharidus annab 19aastasele küllaldase ettevalmistuse iseseisvaks eluks mitte niivõrd rohkete võõrkeelte kujul, vaid pigem oskusena iseseisvalt teavet hankida, oskusena ise juurde õppida – ka siis peaks kahest võõrkeelest küllalt olema. Seda aga ainult tingimusel, et eestikeelset värsket informatsiooni, mida hankida, on küllaldaselt käeulatuses.

 

Ilusate juttude riigitellimus

 

Hetkeks tagasi pöördudes Oleski pakutud nõuete juurde on kohane küsida, et heakene küll, uusi sõnu tuleb osata, aga kust need tulevad. Kes neid meile teeb? Ise võib ju üht-teist luua, aga arvestatavat osa jääme ka edaspidi laenama-mugandama. Kui võõrkeelte õpetamise üks eesmärke on luua tugev põhi eesti keele uudissõnade ja -terminite loomiseks, siis tuleb paraku moodustada võõrkeelte pingerida. Praegu käib asi õppekava reeglite järgi nii, et iga kool ise koos lapsevanematega valib võõrkeelte järjekorra. Endistviisi valitakse juba B-keeleks üsna laialdaselt vene keelt. Kui ma aasta tagasi kirjutasin, et see on perspektiivitu valik (EPL 22. X 2004), sain publikult kõvasti sarjata. Aga ma küsin ikka uuesti – kas vene keele õpetamisel nii suures mahus ikka on mõtet eelöeldu kontekstis? Kas Venemaal ja vene keelega tehakse midagi sellist, mis meile eesti keele arendamisel abiks oleks? Kas laensõnade tee Londonist, Pariisist, Berliinist ja Helsingist Eestisse ikka peab Moskva kaudu käima või oleme võimelised kõiki neid hädavajalikke buterbrod’e ja šlagbaum’e ka otse üle võtma, ilma vene keele hindamatut vahendust kasutamata?

Ja ikkagi, isegi kui kogu rahvas valdab laitmatult kõiki olulisemaid võõrkeeli, pole tagatud see, et neid oskusi eesti keele arengu heaks ka kasutatakse. Võib jääda lootma heale õnnele – mine tea, ehk ongi uus Aavik juba sündinud. Aga võib-olla ei ole? Selle päris-Aaviku, Johannese teke pea täpselt 125 aastat tagasi oli loterii peavõit, mille kordumist ei saa planeerida. Kasiinos rikastumisest turvalisem tee on ikka visa töö. Aaviku-taolise keeleliidri taastulemine oleks abiks küll, kuid tingimusel, et on olemas ka publiku valmisolek. Nõudlus, nagu turul öeldakse. Sada aastat tagasi vajas Eesti kasvav haritlaskond rohkem ja rikkamat keelt ning Aavik oli andekas seda nõudlust rahuldama.

Kuidas nüüd nõudlust tekitada? Kas turustiihiale ses osas üldse loota saab? Eesti riik teab, et ei saa, vastasel juhul ju ei oleks Eesti Keele Instituut riigi teadusasutuse staatuses. Aga instituut on oma võimaluste piires siiski pakkumise poole kehastus (nagu ka eesti keele õppetoolid ülikoolides). Kõige suurem nõudlus on ikka seal, kus tekib kõige rohkem tekste. Võib erilise kahtluseta öelda, et kõige rohkem tekste eesti keeles luuakse otse Internetti. Seega, Internetis vajatakse ka kõige enam keeleabi. Ja abi mitte ainult neile tarkadele, kes juba küsivad abi, vaid ka ulatuslikku ennetustööd.

Viimast saab tekitada mitte turuhoobade abil (ostja puudub), vaid riikliku sunni jõul, mille viisakamad nimetused on riigitellimus ja riigihange. Mida tellida, mida hankida? Eks ikka seda, et võimalikult suur osa heas eesti keeles kirjutatavatest tekstidest kohe vabaks kasutamiseks Internetti jõuaksid. Kui selliseid tekste on võrgus küllaldaselt, siis hakkab neis kasutatav keel ka lugejatele ja teistele kirjutajatele külge. Mitte kõigile ja mitte kohe, aga tasapisi ikka. Heade tekstide võrkuilmumist on turg ja kommertshuvid tänaseni pigem takistanud kui soodustanud. Ma ei arvagi, et midagi peaks tasuta saama, aga ma ei näe probleemi selles, kui valitsus maksuraha eest tõesti tekstide levipiirangud maha ostab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming