Hedonistlik nagu pop isegi

Valle-Sten Maiste

Miks Marju Kuut Rein Rannapi lugu lauldes on Kahule erutav nagu Žižeki visioon armastusest?  

Tõnis Kahu, Viis+sõnad. 40 eesti parimat poplugu, isiklik. Eesti Ekspressi kirjastus, 2006. 160 lk.

 

Tõnis Kahu raamatust jäi mulle pettumusetunne. Olin oodanud sedavõrd teistsugust raamatut. Meie, postsovettide arusaam pop- ja üldse moodsast kultuurist on lünklik. Ei oska me seda imponeerivalt mõtestada ega vajadusel küllaldast kriitilisust ilmutada. Me pole harjunud popkultuuri lugema ja sageli ei tule selle pealegi, et moodsa kultuuri pealispinna all üldse midagi lugeda oleks. Ma ei mõtle, et plikad peaksid juba esimese peedi aegu suutma läbi näha, et Sven Lõhmus püüab haarata nende vanemate raha, mitte ei hooli kujuneva noorsoo südametest ja mõtetest. Seda, et pop nii üheselt, nagu kujutles õnnis Alo Mattiisen, kes klohmis tiinekate prime time’il teles Modern Talkingut, ei toimi, ilmestab Kahu kahtluseta. Modern Talkingutest ja Demis Roussostest võivad saada tähenduslikud osad hoopis mitmekihilisemas kontekstis, kui lubab eeldada nimetatud loojate kapatsiteet. Ent küsimus polegi tiinekais. Meil vuhiseb Osolin hommikul televisiooni, ütleb, et maksad, me viime su sõnumi kohale, ja inimesed saavad aru: nii need bisnis, poliitika ja demokraatia toimivad ja saatejuhid naeratavad õnnelikult. Avalik-õiguslik TV. See iseloomustab meie lugemisoskust vahu ja sümbolite maailmas. 

Kahu on neid mehi, kes jagab moodsa kultuuri toimimist kadestamisväärselt. Aga ta on selle lugemisoskuse teel juba niivõrd kaugetes ja sügavates rägastikes ära käinud, et “rauk on muutunud lapsemeelseks”, et teinud taas midagi lihtsat, naiivset ja sentimentaalset. Seda muidugi omal tasandil, nii et kõik mõtlemise keerukused on naiivsuse taga olemas. Kuid popkultuuri lugemise klassikat tundmata ei saa lugeja Kahu raamatu sügavustest lihtsalt aru. Kahu raamat saab võimsaks lugeja jaoks, kellel see alfabeet on omandatud, lihtsamalt keerukamale liikudes, eriliste vahelejäteteta. Muidu võib Kahu raamatu kohta vabalt öelda, et kimp mõttetuid impressioone mõttetutest lauludest. Autori valikus rohkem lemmikuid leidvad lugejad tajuvad muidugi suuremat osadust ja äratundmisrõõmu, sest muusikapalu on Kahu esitlenud ju huvitavalt. Kuid seda, et oleks võinud selle raamatu ka ise kirjutada, arvab küllap ka empaatiline lugeja. Popmuusikat kuulavad ju kõik ja igaühel on selle kohta mingeid mõtteid.

 Kui Kahu võttis aja maha, et kirjutada raamat popmuusikast, siis lootsin sellest midagi väga ambitsioonikat, õpetlikku ja distsiplineeritut. Ootasin Alo Mattiiseni haardega üritust, ainult et  mitmetasandilisemat, salakavalamat, ambivalentsemat, läbinägelikumat. “Viis+sõnad” on aga lodev ja hedonistlik nagu pop isegi. Loomulikult ei oodanud ma Kahult aastaarve ja bändiliikmete loetelusid nagu Ojakääru või Anne Ermi legendaarseis raamatuis. Positivismiparadigmas on meil ka popmuusikast juba sügaval stagnas edukalt kirjutatud, selleks pole vaja Kahu.

Ma ei oodanud muidugi ka, et ometi kord tõestatakse teoreetiliselt, miks Röövel Ööbik on objektiivselt parem kui Singer Vinger ning mõistusliku aluse toel saavad minugi süda ja kõrvadki häälestatud õiges suunas. Ma ei oodanud Kahult ka eriliselt juhatust mõne uue pala juurde, mis võiks meeldima hakata. Eesti muusikat on üldiselt ju kuuldud. Seda, et ma Kahu jaoks lootusetult loll muusikakuulaja olen, sain ma aru juba 1990. aastate alguses, kui Eestit külastasid mu ammused lemmikud Motorhead ja Fish ning Kahu kirjutas, et esimese näol on tegu muusikalise toormaterjaliga ning Fishi kohta veel halvemini. Ma ei solvunud. Oma muusikamaitse lootusetusest sain teadlikuks juba kaheksakümnendatel, kui mina räuskasin endiselt, J.M.K.E huulil, ning kõik vahtisid kaasatundvalt: kas sa, õnnetu, siis Smithsi ei ole kuulanud ja Cure’ist, Sonic Youthist ja Violent Femmesist midagi ei tea?

Ootasin, et Kahu paneks teooriad popkultuuri taga selgekujuliselt tööle. Ta on seda ju teinudki kogu oma kriitikutegevuse jooksul.  Nüüd eeldasin, et senised hektilised arvamused kirjutatakse süvenenult ja distsiplineeritult läbi, et subjektiivsusele ja hetkeassotsiatsioonidele antakse mingi vundament ja pakutakse mingidki üldistused või vähemasti tüpoloogiad nii muusika esteetika kui moraali osas. Ootasin midagi vähemalt samasugust, nagu Kahu hiilgavad Vikerkaare esseed, eriti “Nietzsche pärand rockkultuuris”(1999, nr 10). 

Kahus kohtuvadki ju tegelikult kaks raskesti ühildatavat ambitsiooni. Nietzschelik intuitiivne ja instinkte kuulatada sooviv muusikas elamise ja olemise püüd ning teoreetiline ambitsioon selle üle mõistuspäraselt reflekteerida. Suur osa eesti popmuusikast kirjutajaid on viimasel üsna enesestmõistetavalt minna lasknud. Toetudes Nietzsche “Tragöödia sünnile”, näeb Kahu muusika võimalusena instinktiivse, loomuliku ja dionüüsilise vabaduse äratundmist vastandina sellele, et muusika ajab mingit õigluse ja moraali asja, otsib ajaloo põhialuseid ja püüab neile tugineda. Benjaminlik demokraatlik rock on täitnud end kõikvõimalike ideoloogiliste konstruktsioonidega ja see on muutnud muusika metafüüsiliseks, dionüüsoslikku vaimu ja elujõu allikaid pärssivaks.

“Viis+sõnad” on kirjutatud justkui spontaanselt ja dionüüsiliselt, kui pealispinda kaeda. Kuid kõik ei ole nii lihtne. Melomaanile piisab, kui kirjeldada “õiget” muusikat. Mõni melomaan saab aru, et muusika “õigsus” pole objektiivne, vaid kontekstist sõltuv struktuuriefekt, kuid ei vaevu ega jaksa siiski struktuure ja kontekste kirjeldada ja lahata. Enamik melomaane lähtub “õigsuse” määramisel lihtsalt harjumusest, autoriteetidest ja moest. Kahu aga teab ja mõistab liigagi hästi, et tähendus ja kultuuriline toime ei ole noodi ega heli küljes kinni, vaid seal ümber on kultuurid ja kontekstid.

Nende avamist ma Kahult ootasin. Et võetaks ühelt poolt kõigile tuntud eesti muusika (eestlane ostvat ja kuulavat eelkõige kodumaist muusikat) ja teiselt poolt näidataks, kuidas popkultuuri muusika ummistub metafüüsilisse taaka, jookseb kinni ja muutub kõmisevaks, pateetiliselt õõnsaks, tühjaks, fundamentalistlikuks, naiivseks, rumalaks jne. Ja vastupidi, näidataks, kuidas teised suunad ja teed on sellest taagast vabad.

Sellega pole Kahu raamatus viitsinud pead murda. Et heroiline rock ja muu seesugune on ummiktee ja surnud punkt, edastatakse liigagi tihti aksioomina. Sama vähe saab aru, miks üks või teine muusikapala omab resonantsi kõige moodsamate teooriate poolt ülistatud subliimsusega. Miks Marju Kuut ikkagi Rein Rannapi lugu lauldes on Kahule erutav nagu Žižeki visioon armastusest ja Maarja sama laulu esitades või Consiliumi viimane hitt “Sulen silmad” ei ole seda mitte?

Ma ei taha vaielda konkreetse muusikalise maitse üle. Isikliku 40 parema loo hulka kaaluksin Kahu valikust ehk Mr Lawrence’i lugu “Call Your Name”. Kuid see pole tähtis. Ei saa olulist osa muusikast kõrvale visata kerglase enesestmõistetavuse saatel, et need on ju heroilised monstrumid you know. Isegi kui need, keda Kahu süüdistab ummiktees, nt närbuvas mehkeldamises moraali ja õigluse suurte kategooriatega, on saanud õiglase süüdistuse, on asi nüanssides ja detailides. Detailid pärinevad erinevatest aja- ja (sub)kultuurikihis­tustest, on eri ajastute, bändide, publikute, meediumide, mänedžeride poolt niisuguseks lihvimatuks taagaks muudetud, mille näiteks dinosaurus-rock on endasse haakinud. Kui mingid nn head, ebamonstrumlikult kerged, dionüüsoslikud bändid teevad midagi teisiti, siis seda, et nad ei vali mitte imagoloogiliselt absoluutselt õigeid elemente, vaid suhteliselt õigeid elemente. Nad suhestuvad eristuvalt just nendesamade heroiliste monstrumitega. Selleks, et mõista, miks mingi bänd lahterdub monstrumite hulka ja mingi teine esindab dionüüsoslikku kergust, tuleb iga vastava loo või bändi iga detail kriitiliselt ja konkreetselt läbi mõelda ja kirjeldada. Seda ei saa teha tunde järgi ja intuitiivselt.

Võtame Kahu nägemuse Singer Vingerist. Kahu läheb ilma ühegi kõhkluseta bändi enda poolt juba aastakümnetetaguse vinüülplaadi kaanest peale paljudel  plaadiümbristel levitatud desinformatiivse müüdi õnge, nagu oleks tegu  bändiga, mis laulis nõukogudevastaseid protestilaule, kus diktatuur oma nõmeduse pidi ära tundma. Ja siis tegi Singer Vinger Kahu arvates kogemata ühe ambivalentse, subjekti sügavasse sisemusse ulatuvat kaost ja kaootilisust väljendava loo “Sängselgsilm”, millega kaldus diktatuuri arvel ironiseerimisest ja mustvalgest võitlusest parema maailma nimel korraks eneselegi üllatuseks ja teadmata geniaalselt kõrvale. Niisugust juttu saab rääkida ainult inimene, kes pole seda bändi kunagi kuulanud. Ometi arvatakse, et Vinger on kõigil eestlastel rahvalauluna peas.

Päratrusti perioodil, kus tehti veel ka cover’eid, oli Singer Vingeri seltskonnal tõesti ka heroilist naiivset võitlust. Kuid ka seda võitlust peeti inimese näruse maisuse, mitte diktatuuriga. Lood nagu “Defitsiit”, “Elu ja armastus on prügimäel”, “Korter Lillekülas” on siinkohal iseloomulikud. Pisut hilisematest paar lugu nagu “Makulatuur” ja “Massikommunikatsioon” kannavad tõesti ka diktatuuripilget. Kaheksakümnendate keskel sünnib ehk veel üksikuid mööndustega selgepiirilisi maailmaparanduslugusid (“Raha”). Kogu ülejäänud Vingeri repertuaar on üks ajatu ja ambivalentne, kaugeltki mitte mustvalge subjektiivsuse sisepööris. Ainult ignorant saab Kahu kombel arvata, et Vinger nägi kõikjal punalippu, aga komistas juhuslikult ka inimkosmose sügavikesse. Pea kogu repertuaar (“Kalkar”, “Born To be Mild”, “Mina pean sambat”, “Teadagi”, “Kõik mööda”, “Ei midagi erilist”, “Vastandite võitlus”, “Läbi elu”, “Leo või Lea”, ettevalmistavalt juba varased “Ära jahtu”, “Usun ei usu”, “Kas võib või ei või” jt) ajab mingit kohati lausa davidlynchilikku subjekti teemat ja seda palju mitmedimensioonilisemalt kui Kahu poolt selles osas esile tõstetud “Sängselgsilm”.

Vingeri laulude subjekt on huvitavam ja salapärasem kui hulk kirjandusteoseid, mida meil arvukate kirjandusuurijate poolt innukalt uuritakse. Kuid see on keerukas ja pole detailides kedagi huvitanud. Bändil ei jäänud üle muud, kui forsseerida oma sõnum ise alul lihtsakoeliseks sovetlikuks võõrandumiseks ja hiljem lihtsalt joomasteks rahvalauludeks. Kui Vingeri peenekoeline sõnum oleks jäänud ilma sellise rohmaka soustita, poleks neist keegi aru saanud. Eestis poleks sellise intellektuaalpungi autentseks edenemiseks kardetavasti niikuinii publikut jagunud.  Kuid kriitika ei aidanud seda bändi üldse ja nii tast joodikute tantsuansambel sai. Meil lihtsalt ei osata popkultuuri mõtestada, ei tulda selle pealegi, et selliseid asju ka mõtestada võiks.

Ma ei vaidle Kahuga üldiselt intuitsiooni osas. Chalice on muidugi rafineeritum kui mu lemmik Jim Arrow või mõni, kes Kahu raamatust üldse on välja jäänud. Ometi on muusika intuitsiooniga lahterdamine ja  juhuassotsiatsioonidele ehituv hektiline vaatlemine kahtlane. Samapalju kui jääb detailides arvamata, mis osas ummikteed on ummikteed, võetakse uduselt omaks ka n-ö lahedad teed. Ilma konkreetse ja detailse kontekstita ja vastandusteta jääb küsitavaks, miks Žižeki ja Barthes’i toredad mõtted sobivad just Marju Kuudi ja Chalice’i ning mitte Jaak Joala või Seelikuküttidega. Miks ma ei peaks kahtlustama, et sama suvaliselt ja umbluud pidi, eelarvamustele andudes ja detailidesse süvenemata, nagu Kahu on käsitlenud Singer Vingerit, on tema ja teistegi muusikast kirjutajate peas antud hinnang Ultima Thulele, Metro Luminalile, Belkale, Saatpalule, kellele tahes?  

Ma siiski üldjoontes ei kahtle, et Kahu assotsiatsioonid ja muusikakogemine on üldjoontes kaua ja põhjalikult läbi kaalutud. Ometi on kahju, et Kahu, kes meil väga ainulaadselt on võimeline mõistma poppi distsiplineeritult, esteetilises ja sotsioloogilises dimensioonis, seostes ja sügavuti, on kirjutanud siiski raamatu, millest paistab välja vaid juhusliku arvamisena mõjuv ja ebakriitiliselt esitatud, lakoonilisse formaati pressitud pealispind. See laseb karta, et suvaline tunde järgi arvamine ei kao meie popikriitikast niipea. Eelmainitud puudustele vaatamata on tegu siiski muusikast vähegi huvituva inimese jaoks igati põneva raamatuga. Ka kõige parema raamatuga, mida ma eesti levimuusikast kunagi olen lugenud. Kahu on eesti muusikakriitik, keda igal juhul peab lugema. Tema peas on sügavuti haaravad esteetilised ja sotsioloogilised põhjendused siiski olemas, kuigi Kahu kirjutab kahetsusväärselt tihti formaadis, kus need piisavalt esile ei tule. Kahjuks on sellises formaadis ka kõnealune raamat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht