Heinrich Stahl ja vana hea Rootsi aeg

Toomas Schvak

XVII sajandi ajalugu, sealhulgas kiriku- ja raamatulugu, mis oli kaua aega jäänud muude põnevate perioodide uurimise kõrval veidi vaeslapse rolli, on viimasel kümnendil, eriti selle teises pooles, üha enam teaduslikku huvi äratanud. Üks XVII sajandi kiriku- ja kirjakultuuri viljakamaid uurijaid on rahvusraamatukogu vanemteadur Piret Lotman, keda on iseäranis paelunud pastor Heinrich Stahli (surnud 1657) tegevus. Esimese tõsisema teadusartikli avaldas Lotman Stahli kohta juba 1995. aastal. Nüüd võime käes hoida tema esimest Stahlile pühendatud monograafiat, mis põhineb osaliselt 2010. aastal Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitstud doktoritööl „Heinrich Stahli looming oma ajastu ideoloogilises kontekstis”. Nelja aasta taguse väitekirjaga võrreldes on uurimust täiendatud uute allikatega, see on saanud uue vormi ja struktuuri. Kuigi tegemist on teadusliku teosega, on see ladusalt loetav tekst, mis on arusaadav isegi Rootsi aega ebapiisavalt tundvale inimesele.

Saksa keele mõju

Raamatus on neli osa. Sissejuhatuses antakse põhjalik ülevaade Heinrich Stahli käsitlemisest senises teaduskirjanduses, uurimuse allikatest ja struktuurist. Raamatu mahukaim osa on teine, Stahli eluloo peatükk. See jaguneb kaheks suureks alapeatükiks, kus tutvustatakse vastavalt tema Eestimaa ja Ingerimaa eluperioodi. Kolmandas osas selgitab Lotman Stahli kirjanduslikku pärandit, selle juuri ja tähtsust. Neljas peatükk sisaldab olulisemaid järeldusi.

Stahli pole mainimata jäetud üheski Eesti ajaloo koondteoses. Nii näiteks on Seppo Zetterberg oma „Eesti ajaloos” pühendanud Heinrich Stahlile pool lehekülge, millist mahtu pole väärinud ükski teine toonane kirjamees. Ometi saab Stahl siingi lõpphinnangu vaid keelekasutuse põhjal: „Tema lause­ehitus ja grammatika oli saksa keele sarnane – seega eesti rahvakeelest kaugel – ja tema teostest edastus säärane saksa-eesti segakeel lugejaskonnale ehk kohalikele pastoreile”.1 Eelmisel aastal ilmunud koondteoses „Eesti ajalugu III” on Heinrich Stahlist ja tema loomingust juttu veel põhjalikumalt, kuid hinnang on taas antud vaid tema eesti keele grammatikale – pehmem kui Zetterbergi teoses, kuid siiski kriitiline. Stahli eesti keel oli „väga tugevate saksa keele mõjudega … oma grammatikas esitas ta mitu saksa ja ladina keele eeskujul kokku pandud grammatilist konstruktsiooni, mis on eesti keelele võõrad”.2 Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas peaksime ikka Stahli tegevusele hinnangu andma vaid tema kasutatud kirjaviisi ja koostatud grammatika põhjal.

Ükski koondteos ei ole üldjuhul originaalse uurimistöö tulemus, vaid tugineb valdavalt varasemale teaduskirjandusele. Tänapäeva uurijatest on Piret Lotmani kõrval Heinrich Stahliga kõige põhjalikumalt tegelenud Liivi Aarma, Leino Pahtma, Külli Habicht, Raimo Raag ja Kristiina Ross, viimased kolm eelkõige keeleteaduse aspektist. Lotman, kes on õppinud nii ajalugu, raamatukogundust kui ka usuteadust, on kirjutanud aga multidistsiplinaarse, kirikuloolise rõhuasetusega teose, mis vaatleb Stahli rolli Eesti- ja Ingerimaa kirikuelu korraldamisel, tema tööd vaimuliku autori ja rahvahariduse edendajana. Stahli eesti keele kirjeldamise ja analüüsiga Lotman süvendatult ei tegele, sest see on ikkagi keeleteaduse valdkond. Pigem on ta üritanud näidata, et Stahl oli mitmekülgne kirikutegelane ja autor, kelle pärand kultuuri- ja kirikuloos on märksa rikkalikum kui üks tagantjärele tarkuse põhjal ebaõnnestunuks hinnatud grammatika. Nii on ta ka Stahli loomingut käsitledes pannud põhilise rõhu seni suhteliselt vähe tähelepanu pälvinud disputatsioonidele ja katekismustele. Seejuures rõhutab Piret Lotman just seda, et autorina ei ole Stahl erakordne looja, vaid tema tähtsus seisneb suuresti oma ajastule tüüpiliste luterlike arusaamade ja ideede väljendamises, sageli ka eesti keeles.

Lotman näitab, et Stahli kirjanduslikku pärandit ei ole võimalik lahutada tema tegevusest vaimulikuna. Saanud filosoofilis-teoloogilise hariduse Saksamaa ülikoolides, peamiselt Rostockis, rakendasid Rootsi kirikuvõimud Eestimaale tagasi pöördunud Stahli aastatel 1627–1633 Järvamaa praostina, 1633–1638 Virumaa praostina ja 1638–1641 Tallinna toompraostina. 1641. aastal edutati ta Ingerimaa superintendendiks ehk sealse kirikuprovintsi juhiks. Kõigil nendel administratiivsetel ametikohtadel oli Stahli ülesandeks riikliku kirikupoliitika elluviimine. Muuhulgas kuulus tema ametikohustuste hulka järelevalve vaimulike tegevuse üle ja kohaliku elanikkonna usuliste teadmiste parandamine. Just vajadus anda veel sajandeid pärast ristiusustamist paganluse kütkeis elavatele eestlastele kristlikku õpetust lihtsas ja arusaadavas vormis tõukas Stahli koostama tema tuntuimat teost, neljaosalist „Käsi- ja koduraamatut”, millest sai eestikeelse katekismuse puudumisel pastorite üks peamisi abivahendeid eestlaste usulisel harimisel. Ka Stahli 1637. aastal koostatud eesti keele grammatika, mille saksapärasuse kriitikat võis lugeda eespool, lähtus vajadusest aidata pastoreid eestikeelsete jutluste pidamisel. Nii oligi selles teoses tema huvi keskmes just suuline eesti keel, õiged rõhud ja hääldus, mitte korrektne ja ühtlustatud ortograafia (lk 180–182).

Eestlaste paganlusest võõrutamise kogemus

Heinrich Stahli vaimulik karjäär tipnes 16aastase teenistusega Ingerimaa superintendendi ametikohal. Seal oli üks tema peamisi ülesandeid õigeusku elanikkonna, eelkõige venelaste, isurite ja vadjalaste pööramine luterlusse. Sellele tööle pühendas Stahl Rootsi võimude soovil ohtralt aega ja energiat ning ta lootis selles ka edu saavutada, rakendades uues ametis Eestimaal omandatud eestlaste paganlusest võõrutamise kogemusi. Ometi kukkus ta selle ülesande täitmisel läbi: ühelt poolt töötas talle vastu Rootsi ametlikult väga leebe religioonipoliitika, mis tunnistas ingerlaste usuvabadust ja lubas nende konverteerimist vaid väga leebete meetmetega, peamiselt veenmise jõul; teiselt poolt ei mõistnud ta seda, et Ingerimaa õigeusklikud olid väga tihedalt oma religioosse traditsiooni ja rituaalidega seotud. Tegu oli sealse elanikkonna identiteedimarkeritega, mille murdmine ei olnud lihtne. Seda iseäranis olukorras, kus õigeusu säilimist Ingerimaal püüdis kõikvõimalike legaalsete ja illegaalsete meetmetega toetada naaberriik Venemaa ning kus superintendendil ja tema kaastöölistel puudus efektiivseks misjoniks vajalik vene keele oskus ja piisav arusaamine õigeusu vaimsusest. Kirjeldused luterliku ja õigeusu maailma põrkumisest Ingerimaal (lk 109–144) on minu arvates raamatu ühed põnevamad ja värvikamad leheküljed, kuigi võimalik, et selle hinnangu andmisel ei ole ma õigeusu ajalugu uuriva kirikuloolasena kõige erapooletum.

Piret Lotman on ära teinud ka tänuväärse töö Stahlile nii kaasajal kui ka hiljem osaks saanud isikliku kriitika kummutamisel või vähemalt pehmendamisel. Lotman näitab, et mitmed ad hominem argumendid Stahli vastu, näiteks süüdistused auahnuses, võimukuses ja karjerismis ei pruukinud üldse kõnelda Stahli halbadest isikuomadustest, vaid lähtusid pigem tema põhimõttekindlusest ja igapäevases töös tekkinud konfliktidest ametiisikute ja institutsioonidega, näiteks kohaliku aadli ja linnavõimudega. Nende esindajatel oli kasulik kujutada kõrget vaimulikku võimalikult negatiivses valguses. Võitlus vaimulike ja aadli vahel kirikuasjade kontrollimiseks ei käinud XVII sajandi keskel mitte ainult Rootsi Läänemere provintsides, vaid ka emamaal endal. Siinse aadli suuremad privileegid tingisid aga Rootsist ägedamaid kokkupõrkeid kirikliku ja ilmaliku võimu vahel, olgu siis küsimuse all kiriklike konsistooriumide moodustamise põhimõtted, pastorite osalemine visitatsioonidel, neile ülalpidamise tagamine või patronaadiõiguse rakendamine.3 Tähelepanuta ei saa ka jätta lihtsat kadedust, mis ikka saadab neid, kes elus edukamad ja läbilöögivõimelisemad. Stahli tegelikest isikuomadustest kõneleb nii mõndagi see, et baltisakslasena ei kartnud ta kirikupoliitikat ellu viies vastuollu minna oma rahvuskaaslastega, eelistades sageli rootslaste või ka eestlaste huve saksa aadli ja kodanluse soovidele.

Uurimuse suur väärtus on lisaks kõigele eespool mainitule ajastu poliitilise ja ideoloogilise konteksti avamine. Raamatu lugeja saab küllaltki põhjaliku pildi Rootsi XVI sajandi lõpu ja XVII sajandi esimese poole kirikupoliitikast, selle seostest Rootsi välis-, sise- ja majanduspoliitikaga, Eesti- ja Ingerimaa luterliku kiriku ajaloost, nende kahe provintsi etnilisest koostisest ja sotsiaalsetest struktuuridest, toonast luterlikku vaimulikku kirjandust mõjutanud impulssidest jpm. Sageli jääb Stahli enda elulugu ajastu sündmuste varju, eriti siis, kui eluloolist ainest peategelase kohta napib. Kuid isegi seal, kus biograafiline materjal on külluslik, saab Stahlist kohati pigem ajastu sümbol, tegelane, kelle tegudes ja loomingus ei väljendu mitte niivõrd üksikisiku kordumatu ainulaadsus, kui just selle ajastu kandvate arusaamade ja veendumuste ustav järgimine ja edasiandmine.

Lõpetuseks tuleb nentida, et Piret Lotmani monograafia Heinrich Stahli elust ja loomingust on põhjalik ja põnev tagasivaade Rootsi Läänemere provintside XVII sajandi esimese poole ajaloole ning selle lugemist võib soovitada igaühele, kes tunneb huvi selle perioodi kultuurielu, kitsamalt aga just kiriku- ja raamatuloo vastu.

1 Seppo Zetterberg, Eesti ajalugu. Tänapäev, Tartu 2009, lk 194.

2 Aivar Põldvee, Kai Tafenau, Vaimuelu Rootsi ajal. Kirjasõna ja raamatukultuur. Rmt: Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. TÜ ajaloo ja arheo­loogia instituut, Tartu 2013, lk 427.

3 Patronaadiõigus tähendas koguduse maa­omaniku õigust valida ja kinnitada kogudusele pastor. Tavaliselt oli kirikupatrooniks kohalik mõisnik, linnades aga raad. Peale koguduste puudutas patronaadi­küsimus ka koole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming