Helin kongressilt

MART MERI

Soome-ugri rahvaste asualakaart võtab Venemaa föderaalvõimu ametnikud võpatama, viimase rahvaloenduse tulemused seevastu andestavalt ohkama. Soome-ugri rahvaste maailmakongressi tahaksid nad aga endast eemale peletada kui tüütu kärbse magamistoas. Kongress on aga midagi enamat kui kärbes. Tallinna kongressile kogunes üle kuuesaja inimese ning tavapärase kolme ametliku päeva asemel kestis see päeva võrra kauem. Lisapäev pole pisiasi, sest suveõhtused jutuajamised on ausamad ja loomulikumad kui koosoleku juhataja nõudliku kella pealesurutud takt. Ent lisaks suhtlemisvõimaluse andmisele on kongressil ka rangem, reeglistatud pool, mille rakendamisest sünnib lõppdokument, kongressi sõnum. See sünnib mõistagi ? ja õnneks! ? sõnasõjas ning hinnang tulemusele antakse ühe või teise sõna esinemise või puudumise põhjal. Nende sõnade taga on paljude luust ja lihast inimeste lootused ja hirmud, pettumus ja üllatus, äratamine või uinutamine, mõnikord ka edevus või kahjurõõm. Sõnade taga on inimeste lootused ja hirmud, mis koonduvad rahvaste lootusteks ja hirmudeks.

Tallinna kongressi lõpptekstis ei mainita rahvaste enesemääramisõigust nagu Budapestis 1996, mil lootus Jeltsini-aegse Venemaa demokratiseerumisele oli suurem. Ei mainita otsesõnu venestamist, kuigi ettekannetes seda sõna ei peljatud, õhtuvestlustest kõnelemata. Kuid selgelt on kirjas, et inimõiguste ning põlisrahvaste õiguste kaitse ei ole ühe või teise riigi siseküsimus, vaid see on rahvusvahelise avalikkuse küsimus, mida ka tuleb käsitleda rahvusvahelistest õiguslikest standarditest lähtudes. Selgelt deklareeris kongress oma vastuseisu sellisele süvenevale hariduspoliitikale, mis lubab oma põlisterritooriumil pidada emakeelseid tunde vaid kord või paar nädalas. Rahvusliku hariduse küsimused, emakeeleõpetuse mahu suurendamine kuni emakeelse põhikooli saavutamiseni omaenda kodumaal, samuti rahvuskeelse meedia kättesaadavuse laiendamine on Venemaa soomeugrilaste lähiaja võtmeküsimused, mille lahendamisel saab toetuda rikkalikule rahvusvahelisele kogemusele ja ka rahvusvahelisele abile. Kahtlemata taandub asi lõpuks poliitilise tahte olemasolule või selle puudumisele ? ja küsimus on selle kujundamises või tekitamises. Siin rajas kongress oma lootused Soomele, Ungarile ja Eestile, kolmele Euroopa Liidu soome-ugri riigile, kellel kokku on 44 esindajat Euroopa Parlamendis. Paraku ? koostöö, infovahetus, nõupidamised, deklaratsioonid on kõik vahendid, mis ei anna vastust põhiküsimusele.

Põhiküsimus on rahva tahe olla rahvas. Kas on seda tahet üle kriitilise massi või alla selle? Venemaa on kavandamas praegu radikaalset haldusterritoriaalset reformi, mis vähendaks haldusüksuste arvu 89-lt 28-le ja kaotaks enamuse etnilisel alusel moodustatud piirkondi. Permikomid ongi juba kevadel oma autonoomse ringkonna kaotanud ja nagu korduvalt kongressile nõudlikul häälel teatati, toimus see ?demokraatlikult, rahvahääletuse teel?, kuigi permikomid olid ainukesed soomeugrilased, kes moodustasid oma territooriumil enamuse. 2002. aasta rahvaloendus näitab soomeugrilaste arvu kohati drastilist vähenemist, mis on vähemalt osaliselt seletatav üksnes apaatsusega, motivatsiooni kadumisega olla oma rahva liige, sest mugavam ja ohutum on olla keegi teine. Ükski kongress sellist uinumist ei katkesta. Seda saab teha vaid helin kõrvus, pidev ja valjenev helin, mida kutsutakse ka rahvustundeks, emakeelsuseks, iseolemiseks. Seda, kas soome-ugri rahvaste IV maailmakongress Tallinnas aastal 2004 suutis kellukese valjemalt helisema panna, näitab paljude inimeste lähiaastate igapäevane töö.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming