Henriku ja Hoeneke personaalküsimus

Andrei Hvostov

„Selartlaste” ja „enamlaste” vastasseisu tagamaadest Me teame XIII sajandi alguses siinkandis juhtunust lõviosas vaid tänu ühele allikale – Henriku Liivimaa kroonikale. On veel mõned pudemed Novgorodi leetopissides, midagi Skandinaavia allikates, ühte-teist vanemas riimkroonikas (VR). Just viimase näide on õpetlik. VRi anonüümseks jäänud autor polnud XIII sajandi alguse ristisõja kaasaegne. Ta toetus suulisele pärimusele, võib-olla ka mõne veel elus olnud äti sõnadele. Ta polnud oma kroonika kirjutamisel Henriku tööga tuttav. VR on tunnismärk sellest, kuidas mäletati XIII sajandi lõpupoole neid sündmusi, mis olid juhtunud paar inimpõlve varem. Mäletati väga kehvalt. Mida me üldse teaksime muistsest vabadusvõitlusest juhul, kui Henriku kroonika oleks keskajal jäljetult kaotsi läinud ja me saaksime vaid toetuda riimkroonikale? Suurt midagi. Paari dateerimata sündmust, mida oleks raske asetada arusaadavasse konteksti. Ja siis? Aga siis poleks Carl Robert Jakobson saanud pidada oma kuulsaid isamaakõnesid nii, nagu ta neid pidas, ja üldse oleks kogu ärkamisaegne retoorika sündinud hoopis muudest argumentidest. Eelmise sajandi 20.-30. aastatel loodud rahvusromantiline portree muistsest eestlasest olnuks võrratult tagasihoidlikum: ei Juhan Luiga tollal ega Mart Helme praegu saanuks kirjutada eestlaste kuningast Lembitust, sest me ei teaks sellenimelise isiku olemasolust (arheoloogilised mälestised nagu Lõhavere linnamägi on paraku anonüümsed). Muidugi poleks meil puhkenud ka kogu seda diskussiooni Anti Selarti toimetatud Eesti ajaloo teise köite ümber.

Niisiis. Igasugu liialduseta võib öelda, et kroonik Henrik on mitte ainult meie esimene kirjamees, ta on ka meie ajaloo isa. Isaga on meil paraku aina häda ja mure. Vanal on puudusi: ta oli munk, katoliiklane, piiskop Alberti tõlk ja tema kroonik. Ta oli ristisõdija.

Ristisõdija Henriku tekst pole neutraalne. See on hinnanguline, võitluslik, kirglik, isegi raevukas. See emotsionaalsus on kandunud üle eesti ajaloolastele. Selle vahega, et Henriku kroonikas plussmärgiliselt kirja pandud sündmus-hinnang omandab eesti ajaloolase sule all negatiivse tähenduse ja vastupidi: kus Henrik näeb pimedust, seal terendab tublirahvuslikule eesti ajaloolasele valgus. Eesti ajaloolane on Henrikuga pidevas diskussioonis, ta vaidleb temaga, kipub teda parandama, paljastab tema vigu, annab talle vahel koolmeisterlikult joonlauaga vastu näppegi.

Muistsele vabadusvõitlusele pühendatud monograafiatest on värskeim ja tänase päevani ületamatuks jäänud professor Sulev Vahtre töö „Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208–1227”. Ta oli ka minu õpetaja. Minu kunagise esseekogumiku „Mõtteline Eesti” esimene osa toetub suuresti sellele tööle, mille esitasin teise kursuse lõpus professorile hindamiseks. Ma loodan, et ta annab mulle sealpoolsuses andeks, aga ma lihtsalt pean tooma mõned näited, kuidas ta meie hulgas, töötades siinpoolsuses, võitles Henrikuga. Näited mainitud monograafiast: lk 55 „Läti Henriku kroonikast võib jääda mulje, nagu olnuks eestlased lootusetud paganad”, lk 58 „Liivlaste osavõtt on üldse küsitav, kuigi Henrik seda juba eelnevaltki on märkinud”, „Henrik, kes ise oli võib-olla kaasas, ei räägi midagi võitlustest Otepää linnuse juures … , mis on üsnagi kummaline”, lk 59 „Henrik tõstab igati esile lätlaste mehisust”, „Kõige suurema vägiteo kirjutab Läti Henrik siiski iseenda arvele”, „Lätlaste ristiusku ülistavaid sõnu on Henrik vast omapoolselt kohendanud ja tugevdanud”, lk 60 „Ebaedu puhul on kroonikul alati vabandused käepärast, olgu siis looduslikud olud või midagi muud”, „Kindlasti polnud eestlaste retk nii edutu, nagu Henrik seda püüab näidata”, lk 61 „L. Mark leiab, et Läti Henrik on seda retke kujutanud täiesti valesti”, lk 62 „Krooniku võiduteated on liialdatud ja vaherahu kehtestas status quo”, lk 62 „kroonik ise oli magdeburglane, kes tõstis niiviisi paljude teiste hulgast välja oma kodukoha mehi või isiklikke tuttavaid”, lk 64 „Kroonik jutustab jällegi suuresõnaliselt saavutatud edust”.

Ma arvan, et näidetest aitab. Tahan harrastusajaloolastest rahvuslastele veel kord rõhutada: Henrikuga vaieldes toetub professionaalne eesti ajaloolane kas omaenda loogilisele tuletuskäigule või – halvemal juhul –sisekaemusele. Ta ei saa toetuda paralleelteadetele. Kõik allikad on juba kasutusele võetud ning seitse korda tühjaks pigistatud. Pole jälgi ka alternatiivsetest, kaduma läinud, kuid kellegi kunagi viidatud tekstidest. Ei Henrik ega VRi autor ütle kusagil, et nad on saanud lehitseda Lehola Lembitu või Turaida Kaupo päevikut. Pole tarvis neid otsida ei maa alt ega vee pealt ega isegi Vatikanist, lootuses, et Modena Guillelmus on need kunagi sinna peitnud. Neid pole olemas. Meil on ainult Henrik ja sellega tuleb leppida.

Henrik annab sündmustele lõpliku hinnangu. Tema kroonika finaal on ülistuslaul piiskopile, tema meestele ning kristlikele sõdalastele nende enneolematute saavutuste eest.

See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud – pöördugem rõõmuga tagasi, riialased! Kuulsuseküllane triumf on teid alati saatmas, Issandal’ kiitus ja au, jumalal’ tähtede peal (XXX, 6). Isa kirg kandub eesti ajaloolastele. Nagu ikka, ei jää pojad isaga nüüdki nõusse.

Loeme Hans Kruusi toimetatud Eesti ajaloo esimest köidet 1936. aastast, toon sellegi finaali lehekülgedelt 375-376: „Ta (muistne vabadusvõitlus) on paljude aastasadade jooksul täitnud eestlaste rinda uhkuse ja eneseusaldusega oma esivanemate kõrgeväärtuseliste omaduste kohta, mille hulgas helgivad eredalt suur vabadusearmastus, kõrge võitlusmoraal, vaprus, visadus, sisemine sirgus. Ta on võimsalt aidanud maharõhutud eesti ühiskonda uuestisünnile ärkamisajal ja on toetavalt aidanud kanda meie rahvusliku üksikisiku ja kogu ühiskonna eneseusaldust kõigil järgnevail aastakümneil. Ta on tõhusalt õhutanud ja julgustanud meie rahva meeli võitluses viimases Eesti Vabadussõjas. Muistse Vabadusvõitluse julgustav ja õhutav mõju on igavene. See püsib niikaua, kui elab ja võitleb eesti rahvas”. See pole akadeemiline ajalooteadus. See on rahvuslik agitatsioon. Aga selle on kirja pannud ei keegi muu kui Hans Kruus ise.

Veel üks meil sügavalt juurdunud komme XIII sajandi alguse sündmustest kirjutades on jagada osalised omadeks-vaenlasteks. Ma pean jälle tsiteerima kunagise õpetaja monograafiast peatükki „Missioon või agressioon?”, kus ta leheküljel 46 sedastab järgmist: „… erinevate suhtumiste tagapõhjaks on üldine ajalooline areng, ajalooteaduse edasiminek, suurte ühiskondlike ja poliitiliste rühmituste huvid ja ideoloogiad. Ristisõja positiivne või negatiivne hindamine on ikka ja jälle sõltunud sellest, kas autor kuulus vallutajate või vallutatute järglaskonda (minu rõhutus – A. H.). See sõltuvus ei ole muidugi absoluutne, erandid aga on omakorda seletatavad oma ajastu olukordadega”.

Nagu loeme, professor Sulev Vahtre ei pidanud ristisõja vs. vabadusvõitluse küsimuses võimalikuks või mainimisväärseks kolmandat võimalust – neutraalsust. Sa kas oled vallutajatega või vallutatutega.

Professor Anti Selart ja tema kolleegid on selle traditsiooni murdnud. Nad ei vaidle ega paranda Henrikut. Nad ei anna hinnanguid. Nad pole kellegi poolt. Justkui õige lähenemine, sest erapoolik teadus lakkab olemast teadus. Ometi ei taheta neid vanast paradigmast välja lasta. Selles mõttes näikse meil kehtivat bolševistlik põhimõte „kes ei ole meie poolt, see on meie vastu”.

Aga Jüriöö ülestõus? Miks ei pööra uue põlve ajaloolased sellele kuulsusrikkale peatükile piisavalt tähelepanu? Peenem märkus kõlab: miks ei mainita Eesti ajaloo teises köites Jüriöö ülestõusule pühendatud lõigus kroonik Hoeneke nime? Süüdistajad näevad selles praaki, vassimist, allikate mahasalgamist. Taas on põhjust võtta riiuliult kunagise õpetaja raamat, seekord professor Sulev Vahtre noorpõlvetööks olnud dissertatsioon „Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348)”.

Hoeneke on see kroonik, tänu kellele jõudis meie ajalooteadvusse jüriööl Harjumaal süüdatud lõke, suure sakste mahalöömise märguanne. Sealt tuletas kirjanik Bornhöhe Tasuja võitlused, mis päädisid verevalamisega Suur-Sõjamäel, sealsamas, kus seisab praegu tuletorn ning on maasse löödud vägilase mõõk. Vaatame, mida kirjutas professor Sulev Vahtre oma töö allikakriitilises ülevaates: „ Liivimaa noorema riimkroonika algtekst pole meieni säilinud (minu rõhutus – A. H.). Praegu teada andmete järgi kasutati seda XIV sajandi keskpaiku koostatud kroonikat viimati XVI sajandi lõpupoole, mis ajast peale Liivimaa noorem riimkroonika on jäänud kadunuks (on seniajani – A. H.).”

Meieni on jõudnud vaid selle kroonika ümberjutustus ja seda Johann Renneri vahendusel. Kui palju ja kui täpselt Renner seda kaduma läinud tööd ümber jutustab, me ei tea. Kas Renner midagi omalt poolt lisada võis? Jälle ei tea.

Hoeneke-nimeline astraalkeha mõjutab meie teadvust kas otse (ajaloolased) või kaude (mitte-ajaloolased) Tallinnast pärit Konstantin Höhlbaumi (1849–1904) pärandusena. Professor Sulev Vahtre sõnul õnnestus Höhlbaumil tõestada, nagu oleks Renner väga täpselt Hoeneke tekstist kinni pidanud. See usk on püsinud sada aastat.

Eesti uue põlve ajaloolased on ilmselt jõudnud mingile teisele järeldusele. Kuidas? Küllap on ajalooteadus viimase saja aastaga edasi arenenud. Kuid „enamlaste” silmis vana käibetõde kehtib. Hüva, paljud neist ilmselt pole kuulnud Hoeneke kroonika ammusest kadumisest, ent nende lipukandja, kes osales 5. veebruaril nii ajaloomuuseumi debatis kui ka TV arutlussaates, võiks neid peensusi teada. Isegi peaks. Ka tema on õppinud Tartu ülikoolis ajalugu.

Lõpetada tahan sooja huumoriga. Nimelt kõlab professor Sulev Vahtre hinnang Höhlbaumile järgmiselt. „tüüpiline balti-saksa reaktsioonilise historiograafia esindaja”.

Milline suurepärane süžee! Eesti rahvuslased toetuvad „balti-saksa reaktsionääri” hinnangule, sellesinase „reaktsionääri” teenetest loobunud noored ajaloolased on aga korraga tembeldatud reeturiteks. Kleio on ikka üks paras vigurvänt. Aga seda on ajaloomuusa alati olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming