Hermese hõlma alt: Eestivenelane

Heldur Meerits

  Pronkssõdurist on kirjutatud mitmete meelest tüütuseni palju, ent Eesti ühiskonna stabiilsuse seisukohast on see  elulise tähtsusega küsimus. Mõned tulipead soovitavad venelastel Venemaale tagasi minna. Realismiga pole neil seisukohtadel pistmist. Lisaks õiguslikele põhimõtetele ja nende inimeste tahtele tuleb silmas pidada ka majanduslikku aspekti. Mõnesaja tuhande tarbija kadumine oleks mõnele ettevõttele küll valus, aga kogu majandusele üleelatav. Küll aga lööks venelastest töötajate lahkumine meid vähemalt nokdauni. 1990ndate alguses käis venelaste lahkumise ajal majanduses äge struktuurimuutus ja oli suuremaid muresid, praegu aga tähendaks kümnete tuhandete töötajate lahkumine ülisuurt probleemi.

Vahepealsetel aastatel jõudsime pronkssõduri juures lilledepaneku ja viinavõtmistega ära harjuda. Siis aga märkasime, et järjest rohkem osaleb neil üritustel noori. Eestlasi haaras ärevus: mida need noored siis õigupoolest mõtlevad? On nad ikka lojaalsed Eesti Vabariigile?

Esimesed reaktsioonid olid täiesti nõukogulikud: maha võtta, ära keelata! Taibukamad siiski märkasid, et tegemist on millegi märgiga. Kuju võib ju maha võtta, ent asukoht võib endiselt jääda palverännakute kohaks. Ning kui ka plats Kartaago kombel hävitada, ei kao probleem. Probleem pole mitte kujus, vaid inimeste meeles.

Anželika Lensment võrdleb oma koostamisel doktoritöös eestlasi, eestivenelasi ja “riigivenelasi”. Ootuspäraselt on eestivenelaste identiteet rahvusrühmana palju ebamäärasem kui eestlastel või Venemaa venelastel. See, et ennast seostatakse vene kultuuriga, ei muuda asja. Lõpuks kujuneb eestivenelastel aga oma identiteet välja, kahtlust pole. SaarPolli suhteliselt värske uuringu alusel tunneb end eestivenelasena ca 2/3 siinsetest venelastest. Selgelt üle 80% siinsetest venelastest möönab erinemist Venemaa venelastest. Pronksmehe probleem võib oluliselt kiirendada kohalike venelaste identiteedileidmist. Kogu episood pole veel lõppenud, kuid Eesti ajaloost tulevad pähe võrdlused esimese üldlaulupeo ja fosforiidisõjaga. Mõne aasta eest üritas Sergei Ivanov luua baltivenelaste liikumist, silme ees baltisakslased.

Meie miljonimängu tähtsaim küsimus on: milliseks kujuneb eestivenelaste identiteet? Uuringute järgi otsustades pole assimileerimine realistlik. Ühe arengustsenaariumi alusel saaks meie venelaste loosungiks “keiser, usk ja isamaa”. Sel juhul istuks Eestis viies kolonn, kes soodsa juhuse tulles lööks Eesti riigile noa selga ja aitaks taastada Vene impeeriumi. Teine, palju meeldivam võimalus oleks euroopalike väärtuste alusel kujunev identiteet, mis sisaldaks nii demokraatiast lugupidamist kui ka inimese põhiõiguste kaitset. Paraku torkavad venelaste hulgas tagurlased palju rohkem silma kui demokraadid.

Eesti kontekstis ei saa mööda ka 1940. ja 1944. aasta sündmuste tõlgendamisest. Kui eestlased usuvad, et oli okupatsioon, ja venelased räägivad vabastamisest, ei saa me rahulikult ühte riiki ära mahtuda. Venekeelseid lehti lugedes näeme, et ridade vahele kirjutamise oskus pole kuhugi kadunud. Toimetajad ja reporterid näitavad ekvilibristika imetegusid, et mitte vastuollu minna riigijuhtide seisukohtadega, ent pakkuda samas ka lugejatele meeldivat seletust. Pärast Londoni terroriakte kohtus Tony Blair kohalike moslemite juhtidega. Islamiusuliste liidrid võtsid seal selge seisukoha terroriaktide hukkamõistuks, neil polnud võimalik rääkida ümmargust juttu stiilis “ühest küljest nii ja teisest küljest naa”. Selline tegutsemisviis võiks olla ka meie riigijuhtidele eeskujuks. Kohalike venelaste juhid peaksid avaldama selgesõnaliselt oma seisukoha, kas Eesti astus 1940. aastal vabatahtlikult N Liitu või oli tegemist okupatsiooniga. Natsismi oskame kõik hukka mõista, aga see pole meie siseriiklikuks õhuvärskendamiseks piisav. Ning kui Eesti riigi ja ka eestlaskonna juhtidel pole selleks kas või valimistele mõeldes julgust, ehk saab siis ajakirjandus selle sõnnikurookimisega hakkama.

Küsitlustes torkab silma veel üks huvitav asjaolu: väga paljud peavad valitsuse suhtumist mitte-eestlastesse halvaks. Samas ei paista sellisele arvamusele kuskilt selget seletust. Ent fakt jääb faktiks: kui inimesed tunnevad end halvasti, siis tunnevadki nad end halvasti. Küllap on kõik integratsioonipoliitika tööriistad head ja õiged, aga seal puudub see miski, mille on ära tabanud Edgar Savisaar. Lõpuks annan ka Juhan Paadamile ühe nõu: pärast seda, kui meid Eurovisioonil on esindanud nii neeger kui rootslased, ehk pakuks mõnele kohalikule venelasele ka võimaluse, vähemalt eelvoorus?

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming