Hermese hõlma alt: Miljardid mõistuse lõppjaamas

Heldur Meerits

  Ka lõppev nädal ei toonud selgust Eesti Raudtee (ER) aktsiate saatuse epopöasse. Titaanid heitlevad: kord ütleb midagi Savisaar, kord Käo. Publik vaatab tragöödiat hämmingus pealt ega saa aru, kes on röövitud printsess, kes rüütel valgel hobusel. Savisaarelt on kunagi tulevikus vähemasti memuaare oodata, loodetavasti vastab Jüri Käo samaga.

Üks mõistuslik seletus toimuvale on raudteefirma ümberstruktureerimine. Erastatav ER oli jäänud olemuselt nõukogudeaegseks kombinaadiks, kus tegeldi kõige raudteega seonduvaga. Jah, väiksemaid tükke (Elektriraudtee, Edelaraudtee) sealt küll eraldati, kuid tõelise reorganiseerimiseni ei jõutud. (Aga olgem õiglased, BRS ostis 66% ERist ühe miljardi krooni eest, nüüd tunnistab ministeerium sama tüki õiglase hinnana 2,1 – 2,2 miljardit krooni). Võrdluseks võib tuua Eesti Energia ümberkujundamise kontserniks, kus tegevusharud jagati tütarettevõtete vahel ja see võimaldab kõiki tegevuskulusid selgelt jälgida ning leida kuludele vastavad tulud. AS Narva Elektrijaamad toodab elektrit, OÜ Põhivõrk veab selle üle riigi laiali ning OÜ Jaotusvõrk toob selle tarbijale koju kätte. Tegevuse jagamine ettevõtete vahel on muidugi äärmuslik viis probleemi lahendamiseks. Probleemi all tuleb siin mõista kulude ja sellest tulenevate tasude õiglast arvestamist.

Ministeeriumi ja ERi vahel hõõguv tüli jõudiski avalikkuseni tülina kulude jaotamise pärast. ERi tegevus jaguneb kahte ossa: raudtee korrashoidmine ja kaupade vedamine. Kuna ER pole ainuke kaupade vedaja, kuid peab katma kõik relsside jms hooldamise kulud, on siin kavaldamiseks ruumi küllaga. Praegu ei ole kõrvalseisjal mingit šanssi hinnata, kellel vaidlejast on õigus. Tülitsejad vahetavad avaldusi nagu kahurilaske – ning võitja üle ilmselt kohut ei mõisteta.

Tegevuse jagamine eri omanikele kuuluvate firmade vahel on äris tavakujutlusest palju ulatuslikum. Oleme küll harjunud, et Nokia mobiiltelefonid ei valmi Nokia tehases, vaid hoopis Elcoteqi või mõne tema võistleja tehases. Autotööstus toetub tuhandetele alltöövõtjatele. Näiteid võib leida ka lähemalt: paljud hotellid tegutsevad kinnisvarafirmalt renditud hoones. Ka Rimid, Prismad, Selverid ei pea tingimata olema kaubanduskeskuste omanikud. Kaupmeestele meeldib tegelda sellega, mida nad kõige paremini oskavad – kauplemisega. Kui panna oma raha kinni majade alla, siis kaotatakse kapitali tootluses. Kauplemiseks vajalikke hooneid rentides teenivad nad rohkem.

Erasektori eeskuju on kindlasti kasulik. Lõviosa juhtimisteooriast on alguse saanud erasektori probleemide uurimisest ja lahendamisest. Jõudumööda võtab avalik sektor erasektoris rakendatut üle, kuid äriilma tippudele jõutakse järele väga harva. Siiski ei saa vaba turg olla kõikjal ja kõiges eeskujuks, rääkimata kopeerimisest. Vaba turu eelduseks on palju ostjaid ja müüjaid, lisaks turuosaliste hea informeeritus ja väikesed tehingukulud. Paljud olukorrad tegelikus elus ei vasta nendele nõuetele. Lisaks raudteele näiteks vee- ja elektrivarustus ning telefoniliinid, tinglikumalt ka sadamad, lennujaamad ja raadiosagedused. On ettekujutamatu, et ühte majja tulevad veetorud või elektrijuhtmed kahest firmast. See oleks ühiskonnale suur raiskamine ja keegi ei lähe selle peale välja.

Siiski pole loomuliku monopoli võimuala tingimata täielik. Koduni jõuavad tõepoolest ainult ühe jaotusvõrgu traadid, kuid elekter võib pärineda mitmelt tootjalt. Lennujaam on üks, kuid kasutavad seda paljud lennufirmad. Samadel rööbastel sõidavad Eestis praegu 17 ettevõtte rongid. Üldise ootuse kohaselt peaksid sellega kaasnema suurem konkurents ja madalamad hinnad.

Loomulike monopolide reguleerimise ja konkurentsi kasvatamise tänuväärses töös ei puudu ka ohud. Eesti toetub siin Euroopa Liidu reeglistikule, kuid need on välja töötatud Euroopa suurriikide kogemuste alusel. Majanduslikus mõttes on Eesti väiksem Saksamaa mis tahes liidumaast – ja oodatud konkurentsi ei pruugigi tekkida. Raudtee ja energeetika puhul lisandub Venemaa naabruse mõju. Üldiselt oodatakse Euroopas konkureerima demokraatlike riikide firmasid, keda 99% ulatuses motiveerib kasum. Vene firmade tegutsemisajendid võivad olla palju mitmekesisemad.

Teine Eesti väiksusest tulenev oht on meie ametnikkonna väiksus. Tegemist on väga suure rahaga ning riik peab olema nii õiguslikus kui ka finantsanalüüsis väga täpne. Ehk oleks siin just hea mõned tööd üle anda Euroopa Komisjonile? Või vähemalt koopereeruda Põhjamaadega?

Vanasti armastati öelda: seal, kus algab raudtee, lõpeb mõistus. Loodetavasti pole see enam nii. Aga 2 miljardit krooni on ikkagi kujutletamatult suur raha (mitu Kumu, mitu koolimaja see ikkagi on?). Kuid küllap kunagi saame teada, kas majandusminister tapab praegu raudteel Püha Jürina lohet või püüab hoopis oma Vene sõpradele meeldida.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht