Hilinemise ajalugu

Pole olemas kõikehõlmavat esteetikateooriat ega ka universaalseid esteetilisi kriteeriume.

KRISTIINA REIDOLV

Prantsuse filosoofi, esteetiku ja germanisti Marc Jimenezi monumentaalne ajalooline ülevaateteos „Mis on esteetika?“ ilmus originaalis kakskümmend aastat tagasi. Jimenez määratleb esteetika ja kunsti suhte hilinemise kaudu, väites, et esteetika jääb alati hiljaks võrreldes kunstis toimuvaga. „Mis on esteetika?“ tõlge eesti keelde on samuti mõnevõrra hiljaks jäänud, on ju viimase kahekümne aasta kunstifilosoofilised diskussioonid jõudsalt edasi arenenud. Ometi on eesti lugeja ees lummavalt ladus teos, mis mõtestab, süstematiseerib ja mõneti isegi lihtsustab antiigist alates toimunud kunstifilosoofilisi suundumusi, sobides hästi esteetikaga esmatutvujale. Siiski soovitan lugejal säilitada kriitilise meele – tegu pole pelgalt esteetika ajaloo õpikuga, vaid ilmselgelt kumavad filosoofiaajalooliste arutluskäikude tagant Jimenezi enda kunstifilosoofia ja isiklikud hinnangud.

Klassikalises eristuses kontinentaal versus angloameerika ehk analüütiline kunstifilosoofia positsioneerub Jimenez kontinentaalfilosoofide sekka, olles tugevalt mõjutatud Frankfurdi koolkonnast (Theodor Adorno, Herbert Marcuse, Walter Benjamin, Max Horkheimer jt), kes omakorda lähtusid saksa idealistidest ja romantismist (Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Arthur Schopenhauer). Otsene mõjuliin on teoses selgelt esile toodud ning see annab Jimenezile ka positsiooni kritiseerimaks näiteks „teisel pool klaasseina“ olevat analüütilist kunstifilosoofiat.

Jimenezile on esteetika transdistsiplinaarne ehk kunsti ja ühiskonna (poliitika, majandus, sotsioloogia jne) vaheliste suhete uurimine. Ta on toonud välja ka kunstifilosoofiliste suundumuste ajaloolise konteksti ning vürtsitanud esteetikalugu samadel ajajärkudel kunstis ja poliitikas toimunuga. Tegemist on originaalse, huvitava ja põhjendatud vaatega esteetika ajaloole. Puudutatakse ka kunstifilosoofia olulisi võtmeküsimusi nagu ilu, mimees, katarsis, representatsioonid, esteetilised kategooriad, kunsti lõpp, kunsti kriis jne. Jimenez ei järgi kontseptsioonide esitamisel alati ajalist järjepidevust. Autori arvates polegi võimalik esitada esteetika kronoloogilist evolutsiooni või lineaarset esteetilist progressi, vaid see tuleb ilmsiks järjestikuste katkestustena. Teos on jagatud neljaks teemaplokiks: esteetika sõltumatus, kunsti heteronoomia, katkestused ja XX sajandi pöörded.

Esteetika ajalugu neljas kategoorias

Esteetika sõltumatus. Alates antiigist olid kunstiküsimused seotud metafüüsika ja usuga. Kõige varasemaks kunstiteooriaks võib pidada Platoni imitatsiooniteooriat, millega ta tegeleb nii „Politeias“, „Sofistis“ kui ka „Seadustes“. Siinkohal on oluline mõista, et vanade kreeklaste kunsti mõiste oli avaram kui tänapäeval – kunst nõudis teatud oskusi, kunst oli technē – ja nii kuulusid kunstivaldkonda ka näiteks meditsiin ja sõjandus. Platoni puhul tuleb tähele panna, et kunstiküsimus on tõstatatud ontoloogiliselt ning ta käsitleb seda metafüüsika kontekstis. Platonlikus ontoloogias asub kunst kui looduse imitatsioon ja mimees nähtumuste maailmas madalamal kui mateeria, olles ideede näivuste näivus nagu varjud ja uni. Ontoloogilises mõttes on tegemist kolmekordse laskumisega igavesest, universaalsest ja täiuslikust ideede maailmast nähtumuste maailma imiteerimiseni.

Kunst imiteerib nähtumusi ning kunsti kaudu pole võimalik jõuda ideedeni. Kunst, omades vaid jäljendamise funktsiooni, ei saa ontoloogiliselt kõrgemaid astmeid mõjutada. Seega pole kunstil mõju ei meelelisele ega ideede maailmale. Imitatsiooniteooria defineerib kunsti jäljendamisena – Sokratese järgi on kunst looduse peegel. Platonil on imitatsioon üks kunsti vajalik tingimus: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui see on imitatsioon. Mittemimeetilised nähtused ei kuulu imitatsiooniteooria järgi kunsti alla. Oluline on tähele panna ka Platoni eristust kunsti ja ilu vahel – kunst asub ontoloogiliselt madalaimal astmel, ent Ilu on samasugune abstraktne ja ajatu idee nagu Tõde ja Hüve, mis asuvad olevasti olevas ideedemaailmas.

Platoni imitatsiooniteooria määras sajanditeks kunsti staatuse ja positsiooni nii metafüüsilises mõttes kui ka sellest tulenevalt sotsiaalses plaanis. Samuti võib arvata, et siin peitub põhjus, miks on püütud kunsti ja ilu omavahel siduda – teadupärast tava­arusaama järgi peab kunst olema ilus ja seda peab saama ilusana hinnata. Vastavalt Platonile ei jõuta kunsti kaudu tõeliselt olevani, ent Ilu kaudu küll. Jimenez esitab küsimuse, kas mingis mõttes ei aidanud Platon ja Aristoteles kaasa kunstilise tegevuse ja kunstniku staatuse alahindamisele, mille tõttu kunsti emantsipeerumine religioonist ning esteetika irdumine metafüüsikast ja teoloogiast leidsid aset alles palju sajandeid hiljem.

Esteetikast sai iseseisev sõltumatu valdkond alles XVIII sajandi lõpus. Sel ajal kunstiliigid iseseisvusid, toimus kunsti professionaliseerumine ning institutsionaliseerumine. Kunstist sai intellektuaalne tegevus, mitte tehnika ja oskustöö nagu Platonil. Kunsti eesmärgiks ei olnud enam pelgalt looduse jäljendamine. Kunstnikke ei peetud enam lihtsateks käsitöölisteks, vaid nad pälvisid kunstnikena sotsiaalse tunnustuse. Loomine ei kuulunud pelgalt jumala juurde, vaid ka inimesele omistati nüüd seda võimekust. Selleks ajaks oli tekkinud ka ettekujutus kunstnikust kui geeniusest. Tunnustati subjektiivsust.

Alexander Gottlieb Baumgarten pakkus oma 1750. aastal ilmunud teoses „Aesthetica“ välja esteetika mõiste, mis järgneva paarikümne aastaga kehtestas oma tähendusvälja. XVIII sajandil sai esteetikast eraldi distsipliin loogika, metafüüsika ja moraali kõrval. Jimenezi järgi on esteetika määratlemine XVIII sajandil kunstiteaduse ja -filosoofiana märkimisväärse mõjuga sündmus lääne ideede ajaloos – siit alates said kunstnikud, kunstikohtunikud (ehk kriitikud), kunstipublik jne kasutada terminite, mõistete ja kategooriate süsteemi. Seevastu esteetika jäi alati seotuks filosoofiaga.

R. Mutt „Fontään“, 1917. Marchel Duchamp’i ready-made – verstapost nüüdiskunsti kriitikas.

Kunsti heteronoomia. Peale esteetika iseseisvumise teema käsitlemist heidab Jimenez pilgu kunsti alluvus- ja sõltuvussuhetele. XIX sajandi keskpaigas toimunud poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud muutused tõid kaasa traditsioonidest loobumise ning minevikust lahtiütlemise – nii esimesed avangardistlikud teosed kui ka uued filosoofilised teooriad lõid lahku antiigi pärandist ja kristlusest. Sealjuures Jimenezi järgi ei olnud kunstiline tegevus sõltumatu, vaid heteronoomne ehk sõltuv parameetritest, mille üle kunstil võim puudus – ühiskond, poliitika, majandus jne. Kunst sõltus valitsevatest ideoloogiatest.

Markantseimalt näitlikustavad seda mõtlejad, keda peetakse ka modernsuse loojateks – Karl Marx ja Friedrich Nietzsche. Marxi järgi olid nii kunst kui ka kultuur sellise ühiskonna produktid, mida kujundavad majandussuhted. Kahjuks said aga kunstist ja filosoofiast poliitika ja võimuvõitluse tööriistad: kaks XX sajandi totalitaarset ideoloogiat, natsism ja stalinism õigustasid ennast Nietzsche ja Marxi teooriatega, sealjuures kasutati kunsti propagandaks ning modernne (mitte ideoloogiat toetav) kunst kuulus hävitamisele. Jimenez on veendunud, et ei Nietzsche ega Marx saanud ette näha, milliseks nende filosoofia võidakse kujundada ja kuidas Kolmas Reich ja NSV Liit seda kuri­tarvitavad.

Katkestused. Katkestusteks peab Jimenez traditsioonide ja konventsioonide murdmist kas teoloogilises, poliitilises, majanduslikus või kunstilises mõttes. Kunsti radikaliseerumine XIX sajandi kahest viimasest kümnendist alates tõi esile katkestusi ja revolutsioone. Jimenez peab esimeseks modernistiks Charles Baudelaire’i, kes muutis ilu ja sellega seotud kunsti tähendust, katkestas ilu suhte igavikulise ja muutumatuga, väites, et ilu tärkab igal hetkel kõige proosalisemast reaalsusest.

Katkestuste vapimärkideks ehk pöördumatu murrangu põhjustajateks peab Jimenez aga Arnold Schönbergi esimest katsetust atonaalse muusika vallas, s.t keelpillikvartetti nr 2 fa-diees minoor, ja Pablo Picasso eelkubistlikku teost „Avignoni neiud“. XX sajandi kunstirevolutsioonid, sagedased katkestused ja poliitiliste võimude terav reaktsioon provokatsioonidele tõstsid kunsti ühiskonnas ja esteetika teoreetilistes aruteludes kesksele kohale. Kunsti ja kultuuri esiletõusu modernses ühiskonnas nimetab Jimenez filosoofia esteetiliseks pöördeks.

XX sajandi pöörded. Teose viimases teemaplokis tulevad kõige enam esile Jimenezi enda filosoofilised seisukohad, kuid põhjalikku käsitlust leiavad ka tema mõjutajad Frankfurdi koolkonnast, eelkõige Theodor Adorno, kelle filosoofia uurimisega on Jimenez süvitsi tegelenud. Jimenezi seisukoht on, et pole kõikehõlmavat esteetikateooriat ega ka üldkehtivaid universaalseid esteetilisi kriteeriume. Esteetika toimib filosoofilise diskursuse raames, ent on sealjuures transdistsiplinaarne ehk seotud teiste valdkondadega nagu sotsioloogia, psühholoogia, antropoloogia jne.

Kunst on sotsiaalne nähtus, mistõttu on oluline tunda kunstiteoste sotsiaalkultuurilist tausta. Esteetilised kriteeriumid on seotud ajastu ja ühiskonnaga ning need on singulaarsed. Sealjuures on Jimenezi arvates esteetilised kriteeriumid tänapäeval alla käinud, kuna need on tugevalt seotud turumajanduse reeglite ning meedia ja turunduse mõjuvõimuga. Oluline on mõista, et Jimenez peab kunstiküsimusi filosoofiale olemuslikeks. Jimenez väidab, et filosoofia pole kunagi suutnud katkestada sidet kunstiga ja kunst on filosoofia alatine mängukann.

Kontinentaalse ja analüütilise kunstifilosoofia mõõgavõitlus

Alati on huvitav jälgida tänapäeva kontinentaalsete ja analüütiliste filosoofide tulist debatti kunstiteemade üle. Minu süda on alati kuulunud analüütilisele kunstifilosoofiale. Kuid, üllatus-üllatus, esimese punkti saab seekord kontinentaalvõitleja Jimenez, kes ei välista, nagu paljud teised autorid, diskussioonivõimalust analüütiliste kunstifilosoofidega, vaid hindab nende panust kunstiküsimuste selgemaks mõtlemisse.

Jimenez, nagu ka mitmed analüütilised kunstifilosoofid, juhib tähelepanu, et XX sajandi ühed teravamaid diskussioone tõstatanud kunstiteosed on ready-made´id. Ready-made esitab küsimuse, kuidas defineerida kunsti. Kunstnik ristib ja institutsioon leeritab, seega pole esmaseks küsimuseks mitte „mis on kunst?“, vaid „millal on kunst?“, nagu küsis Nelson Goodman. Aga Jimenez ei nõustu Goodmani ega Arthur Dantoga, et vastuseks piisab kunstiteose kirjeldusest ja tema suhestumisest institutsioonidega. Jimenez väidab, et analüütiline kunstifilosoofia defineerib kunsti selle põhjal, mida ta lausub ja mida tast räägitakse, mitte mida ta on oma olemuses, ja omistab selle printsiibi ka Dantole.

Neowittgensteiniaanid väitsid tõesti, et kunsti olemuse asemel tuleb uurida kunsti mõistet ja kuidas seda kasutatakse, tuleb esitada nii mõiste funktsionaalne kirjeldus kui ka korrektse kasutamise tingimuste kirjeldus. Kuid Danto tegeles siiski suhteliselt erandlikult kunsti olemusega – Danto silmis erinevad kunstiteoste omadused ontoloogiliselt tavaliste asjade omadustest. Jimenez heidab Dantole ka ette, et ta ignoreerib banaalse muundamisel kunstiks sotsiaalseid ja majanduslikke tingimusi, teisalt aga annab vabad käed institutsioonidele (sh meedia), kes konsensuslikult võivad nimetada kunstiks mida iganes.

Siiski tugineb Jimenez Danto tõlgendamisel peaasjalikult 1964. aastal ilmunud artiklile „Kunstimaailm“, kus Danto väidab, et kunstiteos kuulub kunstimaailma – kunstiajaloolisse ja -teoreetilisse atmosfääri. Jimanez ei võta arvesse, et 1981. aastal ilmunud raamatus „The Transfiguration of the Commonplace“ („Harjumusliku muundamine“) lisab Danto kunstile veel neli tarvilikku ja piisavat tingimust: kunst on millegi kohta, väljendab kunstniku hoiakut või vaatepunkti, visandab kunstniku vaatepunkti retoorilise ellipsi abil (tavaliselt metafoorse ellipsi abil) ning vajab interpreteerimist. Danto ei esita oma kunstidefinitsiooni kusagil eksaktse formularina, vaid käsitleb selle eri osi läbi raamatu. Igal juhul on Jimenezi „Mis on esteetika?“ suurepäraseks sissejuhatuseks kunstidiskussioonidega esmatutvujale ja hea materjal vaidluste pidamiseks edasijõudnutele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming