Hiljaks jäänud mõtted Urmas Otile

Joonas Hellerma

Sügis ja kevad, üleminek valgusest pime­dasse ja pimedusest valgusesse on alati ühe kummalise, vaikiva ärevusega seotud. Kusagil seal looduse teisenemise var­jus liigutab ennast nähtamatu, miski, mis salaja katsub järele inimese jõud ja nõrku­sed, sest ka tugevad on vahel jõude. Tähelepanek pole võib-olla üleliia täpne, minekud ja tulekud vältavad kogu aja, andmata põhjust nimetada mõnda hetke erilisemaks teisest. Ent käesolev sügis justkui kinnitab seda nähtamatut ärevust.

Urmas Oti lahkumine on tõeliselt kurvastav. Kogu see aeg, mis ta viimastel aastatel eemal oli, ebamäärased teated raskest haigusest, sõnumid paranemisest või halvenemisest, need ei ole siiski kordagi tekitanud tõsiselt võetavat ettekujutust võimalusest, et see nõnda läbi saab. Kogu aeg on olnud tunne, et kusagil siinsamas on ta ikkagi olemas, jälgib, hoiab pilku peal, pöördub veel tagasi.

Ohtrates repliikides, järelehüüetes ja lausungites, mida ajalehtede netiportaalid ja telekanalid pärast eelmist reedet üllitasid, jäi kõrvu Marju Lauristini mõte, kus ta iseloomustas Otti inimesena, keda huvitas inimene. See lihtne, pealtnäha üldine, möödaminnes turgatanud tõdemus on ometi tabavam kui paljud hüüatused ja tundepuhangud, millest nii mõnigi eestlaslikuks kempluseks ja arveteõienduseks arenes. Mis tähendus seisab neis Lauristini sõnades? Milles seisneb huvi inimese kui sellise vastu? Küsimus on nagu pisut kohmakas, liialt üldine ja esimese hooga vähe kõnetav. Ehk seepärast, et pikemat aega  pole me suutelised olnud isegi selle huvi puudujääki ära tundma.

Meediapilti, eriti televisiooni püsima jäänud portree- ja vestlusformaadid aina teesklevad niisugust huvi. Neis teesklustes, pealiskaudsetes ja süvenemisvõimalikkuseta vormides on inimene juba kaua unustuses. Meedias toimuv ei tähenda täna midagi. Ei taotletagi mingeid tähendusi. Oma loomult on tähendus nähtuste selline omadus, mistõttu need hakkavad inimesse puutuma. Tõeliselt puudutab inimest aga see, mis tuletab talle meelde teadmatust sellest, mis ta on. Kui meis ei ole selliseid puuteid, kaob elu vaimne rahutus, kaob looming ja kaob inimene.

Oti ootamatu surm on võimendanud uinunud ärritusi: meedias pole tähendusi, pole puudutusi. Sügavused ja kõrgused on kadunud, nivelleerunud üheülbaliseks meediavooks, mis katsub tekitada võltsnälga suvalise info järele. Trükiväljaanded ja telekanalid vahendavad ning võimendavad üksteise mõttelagedat toodangut. Neist võimendustest produtseeritakse võltsuudiseid, mille ainus mõte on üksteisele reitinguid, kauplemiseks tarvilikku kapitali genereerida. See, mis toimub nädalalõpu meelelahutussaadete ümber, on aktuaalseim näide sellest iiveldusest. Meedia tülgastab, ta on äriareenina muutunud inimtuimaks ja manipuleeritavaks, kuna omastab vähimagi kõhkluseta mis tahes libasündmused, millele ennustab publikumenu. Publik ei huvita seejuures kedagi, ainult selle hulk, tema kaudu esitletav edukus loeb. Me kõik oleme narrid selles mängus.

Mis on siis see unustatud huvi inimese vastu? Igatahes ei väljendu see uudishimutsemises inimese ühe või teistsuguse eluseiga kallal,  mõne pihtimuse kättesaamises, elulugude ümberjutustamises, isegi mitte poolkogemata sülle langenud „filosoofilistes” mõtteavaldustes, mida üks või teine persoon mõne elunähtuse asjus andma juhtub. Huvi inimese vastu, mida Urmas Otis erilisena välja pakuti, ei väljendunud ajakirjaniku mõnes iseloomulikus küsimuseasetuses, kontseptsioonis või lähenemisnurgas. Ajuti kasutas ka ju Ott võtteid, esitas küsimusi või etles hoiakuid, milles kuidagi mingit „sügavat” huvi ei saa näha. Alati on võimalik näidata vastuolulisust. Ma ei otsi aga hinnangut või kokkuvõtvat sententsi, millega Oti  elutööd paatoslikult resümeerida. Palju kulunud ülivõrdeid, ka silmakirjalikke, on selleks juba kasutatud.

Huvi inimese vastu tuikas tema puhul teisal, palju lihtsamal tasandil, kui mis tahes erilised isiksuseomadused sellest märku annavad. See oli, nagu mulle paistis, kord tugevam, siis varjatum häälestus, üks teatav elutaju, mis Oti töödes nähtamatult kaasa tuikas. Iselaadne eluaisting, inimelu tajumine selle maapealses paratamatuses, alatises inimlikkuses, pahedes ja voorustes, väikluses ja suuremeelsuses, alatises üksinduses – neis äratundmistes oli tema intervjuude kandev element.  Ja veel –  inimesed, kellega ta saateid tegi, olid alati just inimesed. Nad ei olnud kaup, müügiargumendid, teeskluste objektid.

Nõndanimetatud huvi inimese vastu tähendas ettehaarava elumõistmise olemasolu, küsivat sissevaadet inimellu. Selle järele ei osata praegu igatsedagi. Need näod, need galeriid, täis paljupalgelisi figuure, mis Urmas Oti intervjuusarjades moodustusid, kandsid lisaks veel mingit üldistavat taotlust, mingit universaalse inimlikkuse äratundmist. See tegi Urmas Oti ääretult lähedaseks. Just inimene oma inimlikkuses oli see, miks tema tööd vaatajatele korda läksid. Ta oli meediafiguurina kättesaamatus kauguses, aga see kaugus oli meile varjatud viisil ka lähedane, arusaadav, sümpaatne. Inimese inimlik pale, tema alatine inimlik situatsioon oli see, mida Ott minu arust väga hästi tunnetas. Me kõik, kui tahes erinevad talendilt, ilult või õnnelt, oleme oma inimlikkuse ees ühesugused. Inimene, teadmatu iseenda suhtes  –  paratamatu ja ühteaegu ettearvamatu saatuses –, sellest oli Oti looming sisimas juhitud. Paraku oli see helge ja nukker põhihäälestus sügavalt segunenud halvava irooniavaimuga, tumeda reaktsiooniga ümbritsevale – see ei saa ühelegi inimesele tervistavalt mõjuda. Tema kutsumus oligi vastuoluline. Ajakirjaniku töö tänamatus paistab Oti küsitletud särava inimgalerii taustal selgelt kätte: ükskõik kui kuulsaid, säravaid ja surematuid inimesi sa ka ei küsitleks, olles isegi peategelane nende kõrval, on ikkagi just nemad need, kes tegelikult on midagi saavutanud, kellel on õnnestunud ennast tõeliselt teostada. Küsitleja ei ole kunagi keegi neist, ta ei kuulu ühessegi tippu, ta on lõpuks paratamatult üksinda, eikeegi. Urmas Oti looming, see on parem osa tema saadetest ja raamatutest, kannab endaga tähendust, mille avamine näib lagedas meedias kahetsusväärselt raske.

„Eriline inimene oli!” – üteldakse. Ei, lihtsalt inimene oli. Pessimism ei seisa selles, et kurdetaks üleüldse selliste inimeste vähesust. Lihtsalt televisiooni selle paremas mõttes, meediaruumi kui sellisesse,  pole enam ammu inimesel inimesena asja. Kui satubki mõni tundlikum natuur, isiksusepotentsiaal, siis ootab teda kiiresti  väljasöömine või sulandumine üldsusse.

Muutunud ajas, kõrvalejäämisega televisioonist, eriti ETVst, oli Urmas Ott meile juba ammu kaotatud, jäädavalt kusagil eemal, nähtamatuses. Aga veel olemas, ikka veel lähedal…

Nüüd on üks omadest, keegi, kelle olemasolu hoidis alal üht tuge andvat lootust, lahkunud. Kardetavasti ootamatult talle eneselegi. Olen südamest kurb. 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming