Ühiste kannatuste erinev valu

Ants Parktal

Kevadine rahutus ja kevadised rahutused sunnivad otsima sobivaid sõnu toimuvast arusaamiseks. Siin võiks abiks olla ka psühhoanalüütiline vaatepunkt (pikemalt samal teemal vt Akadeemia 2004, nr 11, “Agressiivsus ühiskondlike muutuste ajal”). Ühiseks teeb Eesti kodanike ja Eestile lojaalsete inimeste tee nende inimestega, kes veel oma kohta ei ole leidnud, nii Eesti riigis koos elamine ja olemine kui ka ühine minevikutrauma. Traumaatiliseks nimetan ma sündmusi, mida inimese psüühika ei suuda taluda (lähedase ootamatu surm, oht oma elule ja tervisele, elukoha kaotus, küüditamine, oma riigi kaotus jne) ning mis jätavad pöördumatu jälje inimese hinge. Trauma psühholoogiline olemus on kõigil ühesugune, kuid Eestis elavate inimeste traumad erinevad. Lähimineviku traumaatilised sündmused ühiskonna tasandil algasid eelmise sajandi alguses, viisid Eesti ja Vene sõjani ning lõppesid eestlastele oma demokraatliku riigi loomisega ja venelastele oma riigi, kultuuri ja ühiskonna kaotusega.

 

Suure isamaasõja mitu palet

Eestlastele algas traumade periood, siis kui hävis Eesti riik ja algas Teine maailmasõda. Oma riigi kaotus, küüditamised, tapmised, pommitamine on jätnud jälgi, mida võib avastada näiteks noorte inimeste ärevushäirete psühhoanalüütilises ravis.

Aastaid elasid venelased riigis, kus vangistamise ja mahalaskmise hirm elas igas hetkes.

Olen aru saanud, et kuulsusrikka Suure Isamaasõja kõrval on olnud ka venelaste jaoks veel teistsugune sõda, millest praegu eriti ei räägita. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud Ribbentropi-Molotovi pakt, Poola riigi jagamine ning Nõukogude ja Saksa vägede ühine sõjaväeparaad vallutatud Poola territooriumil. Mida võisid kogeda venelased ajal, kui Saksamaa oli vallutanud suurema osa Venemaa Euroopa osast, kui Vene sõdureid aeti komissaride relva ähvardusel lahingusse kuulide alla surema, või kui Euroopast tagasi jõudnud sõdurid saadeti pärast kojujõudmist Gulagi vangilaagrisse, kuna nad olid liiga palju Euroopat näinud?

Ühine on meile ka nõukogudeaegne vabaduse äravõtmise õudus, abitus ja valu, mille jälgi võib tuvastada eelkõige Eesti ühiskonna meeste enesehävituslikus käitumises. Toimunu, mis tundub olevat ajalugu, elab meie psüühilises maailmas paraku edasi ja ilmneb eriti drastiliselt siis, kui meil tuleb tulla toime keeruliste traumat meenutavate olukordadega.

Trauma tagajärjed inimese psüühikas ja käitumises ei kao iseenesest, vaid korduvad, kuna antakse edasi põlvkonnast põlvkonda müütidena rahvuse võitudest või kaotustest. Kui psüühiline töö traumaga jääb tegemata, siis jääb traumat kogenud inimene piltlikult väljendades kinni trauma hetke ja trauma elustub ning minevik kordub olevikus, kui välis- või sisemaailmas ilmneb midagi traumale viitavat.

 

Kes vihastab, pole traumast üle saanud

Traumat kogenud inimene väljub oma olukorrast ainult siis, kui ta elab läbi traumaga seotud valusad tunded. Traumast vabanetakse loomulikus leinaprotsessis või psühholoogilise nõustamise ehk psühhoteraapia abil.

Üks selgeid tunnuseid, et me ei ole traumast üle saanud, on olukord, kus me ei hinda sündmusi mitte reaalsusest, vaid oma sisehirmudest lähtuvalt. Ja meie suurim hirm ning viha tekkimise allikas on seotud sooviga, et maailm oleks just selline, kui meie seda maailma sisimas maailmas ette kujutame. Ja iga erinevus sise- ja välisemaailma vahel kutsub esile viha, mis tekitab pingeid. Kui sisepinge ei leia lahendust, võib psüühiline konflikt läbi väljenduda vägivaldseks käitumiseks.

See, kuidas inimene tuleb toime oma viha valitsemisega, on üks tunnuseid trauma jätkumisest või traumast üle­saamisest. Viha on esimene tunne, mis tuleb esile, kui inimene tunnistab toimunut: alandus, abitus ja inimväärikuse kaotus on sageli tunded, mida traumat kogenud inimene teadvustab ja millest kasvab välja viha. Ja siis on inimese ees valik, kas küpse inimesena aktsepteerida toimunut oma tundeid teadvustades või asendada reaalsus väljamõeldiste, müütide, muinasjuttudega ning jäädagi käituma irratsionaalselt ehk tunnetest lähtuvalt.

Kõigil Eestis elavatel inimestel on traumakogemus, kuid meile teevad haiget erinevad asjad. Võib märgata, et Eesti kodanikud ja Eestile lojaalsed inimesed on olnud võimelised toime tulema tekkinud vihaga, kuid me näeme endi kõrval ka inimesi, kes elavad ikka veel oma traumaatilises minevikus, mitte adudes ja aktsepteerides tegelikult toimunud muudatusi.

Toimunud sündmuste puhul on vaja ennekõike teadvustada nende sündmuste olemus. Kes teadvustas, sel tuli ka kohaneda uue olukorraga, vaadata maailmale uuel viisil ning leppida endise olemisviisi kaotusega.

Üht psühholoogilist kaitsemehhanismi traumaga seotud valusate tunnete vältimiseks on kirjeldanud psühhoanalüütik Anna Freud kui samastumist agressoriga (laiemale avalikkusele tuntud kui Stockholmi sündroom). Alanduse ja alistumisega tullakse toime sel viisil, et käitutakse ja ollakse kui agressorid, kes varem selle sama inimese alistasid, et olla võitja. Kes ei leppinud toimunuga, võis valida valusa teadmise eest põgenemiseks agressori rolli. Kui ma tunnen, et mind ahistatakse ega lepi toimunuga, siis lähen ja ahistan näiteks teisi liiklejaid oma aeglase sõiduga. Kõrvaltvaatajale tundub see protest lapsik, tegijale aga olukorda kontrolli all hoidva jõulise tegevusena.

Oleme korduvalt kuulnud, kuidas eestlasi on fašistideks nimetatud. Siin on tegemist ühe teise psühholoogilise kaitsega – projektsiooniga. Projektsiooni abil viib inimene oma psüühilisest maailmast välja teadmised, tunded, arusaamised, kõik selle, mida ta endas ei talu ega soovi enda juures näha, ja kinnistab oma väljatõrjutud omadused või tunded teisele inimesele. Kusjuures projekteerija ka näeb seda omadust nüüd teises inimeses. Inimene, kes nimetab teist fašistiks, peab tõenäoliselt ise ennast selleks (seda sõna võiks vaadata kui totalitaarset ideoloogiat esindava inimese tähistajat.) Enese fašistina tundmine on aga tõenäoliselt sündinud oma traumaatilisest minevikust, kas siis totalitaarsest ühiskonnast või traumaatilisest kogemusest, mis seotud fašismi või kommunismiga. Ehk teab keegi täpsemalt öelda, kas mitte kindral Vlassovi armees ei sõdinud sakslaste poolel rohkem venelasi kui üldse eestlasi kokku on.

 

Patsiendi päästab talle piiride kehtestamine

Reaalsusega eri viisil toimetulemine on inimesele vajalik, et tunda end turvaliselt olukorras, kus tema või tema lähedaste elu ja tervis on ohustatud. Kuid turvalisuse võti on inimeses endas. Psüühilise maailma selgus loob piiri enda ja välismaailma vahele ja toob kaasa turvalisuse. Selgus saabub vaid reaalsuse aktsepteerimise korral. Välismaailma tunnetamine on aga vägagi keeruline ja raske, sest kellele siis ikka meeldib leppida asjadega, mida me ei taha näha, et need oleksid olemas, leppida kaotusega ja nõustuda kompromissidega. Ja kui raske on näha Eesti riigi tegevust kui lihtsalt mingit mõistlikku toimetamist, aga mitte pahatahtlikku nõukogudevaenulikku tegevust (kas tuleb tuttav ette?). Ja nii nad siis keevitasidki meie sõdurit. Kahjuks ei ole see naljakas, kui naaberriigi rahvaesindajad käituvad paranoiliselt. See on hirmutav. Erinevused ärritavad inimesi, aga erinevused aitavad inimestel ka jääda iseendaks.

Psühhoanalüüsi puhul tulevad samalaadsed olukorrad pidevalt ette ja inimest ravitakse eelkõige hoidmise ja piiride eritlemisega, et aidata patsiendil teadvustada välise ja psüühilise reaalsuse vahekorda. Selge piir välismaailmaga aitab inimesel leida parema ja sügavama kontakti oma sisemaailma konfliktide ja vastuoludega. Inimene on orienteeritud mõnutundele ja valu vältimisele. Ja kui ta vihast lõhkuma hakkab, siis ikkagi  frustratsioonist, et mõnus ei ole. Mõelge, milline maskuliinne energia (samastunud mehise pronksist sõduriga) otsis väljapääsu ja millisel destruktiivsel moel ning kahjuks ebameeldivate jälgi jätvate tagajärgedega nii nendele inimestele, ühiskonnale kui ka maisele varale. Sisemine agressioon on omane kõigile inimestele, erinevus on vaid agressiooniga toimetulemises.

Kui inimene ei tule toime piiride kehtestamisega, siis tuleb seda teha tema eest. Sel juhul inimene rahuneb, tunneb end turvaliselt ning tal tekib võimalus tulla toime teda vaevavate siseprobleemidega. Üheks praegu oluliseks probleemiks on välis- ja sisemaailma erinevuste ja sarnasuste äratundmine ja erinevuste alusel iga inimest minimaalselgi määral rahuldava koosolemise rajamine. Selged piirid väliste segajate ja meie riigi sisemiste asjade vahel on sama olulised kui see, et iga inimene eraldaks selgelt oma psüühilise maailma ja segava välise maailma, et luua selgus iseendas. Selgusest iseendas võib tekkida turvalisus, millele on võimalik rajada ühist euroopalikel väärtustel põhinevat heaolu, kus erinevustest tulenev ärritus on piisav arengu stimuleerimiseks ja iseendaks jäämiseks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming