Hitler tarvis!

Jaak Valge

Väidetavasti ütlevad sedamoodi eesti neonatsid “Heil Hitler!” asemel. Ian Kershaw raamatu eesti keelde tõlkimine natsimeelsust meile juurde ei tekita. Vastupidi, Kershaw võib ehk mõne neonatsi, kes need seitsesada lehekülge läbi jaksab lugeda, ümbergi veenda. Sellist raamatut Adolf Hitlerist on tarvis küll. Nimelt on Kershaw seal esitanud Hitleri usutava kujuna, seega ei kinnita mõtteid üleilmsest vandenõust, mille kohaselt kodanike mälust pidevalt “õiget” ajalugu välja pestakse. 

Kershaw, 1943. aastal sündinud Sheffieldi ülikooli professor, on III Reich’i ajalugu uurinud 1970. aastatest saadik ning avaldanud sel teemal varem kaks raamatut. Ning uurijana tippvormi jõudnult sellesama monumentaalse kaheosalise biograafiaga. Kershaw iseloomustamiseks olgu veel öeldud, et 2000. aastal keeldus ta eksperdina esinemast “holokaustieitaja” David Irvingu protsessil, kuhu teda kaitse tunnistajana kutsuti, tuues põhjuseks oma halva saksa keele oskuse. 

Eelnevast peaks siis selge olema, et kui keegi otsib selles raamatus päris uut kvaliteeti või väljamurret II maailmasõja järgse III Reich’i ajalookäsitluse peavoolust, siis peab ta pettuma. Küll aga arendab Kershaw selle teaduslikumat poolt jõudsalt edasi. See edasiarendus pole mitte ainult ladus, vaid vähemalt esimeses köites ka usutav. Viimane on saavutatud laia allikabaasi ja ka päris uute dokumentide käibessetoomisega. Sealjuures väärivad esiletõstmist Joseph Goebbelsi päevikud, mille kasutamine teeb Hitleri kuju elulisemaks. Kuid nagu Kershaw ise märgib, on materjal, vaatamata III Reich’i riigiaparaadist välja toodud paberimägedele, Saksamaa diktaatori elukäigu rekonstrueerimiseks seni ikkagi äärmiselt napp. 

Kershaw uueks lähenemisviisiks on aga “karismaatilise võimu” kontseptsioon, mille abil püüab ta lahti mõtestada sidemeid, mis ühendasid Hitlerit Saksa ühiskonnaga. Kershaw on nimelt “strukturalistliku” lähenemise pooldaja ja sellega on seatud esiplaanile need laiemad põhjused, mis tegid võimalikuks Hitleri võimulepääsemise ja seal püsimise. Mõiste “karismaatiline juhtkond” pärineb humanitaar- ja sotsiaalteadustes mõnikümmend aastat tagasi renessansi läbi teinud Max Weberi pärandist. 

Selles võtmes püstitatud probleemi lahendus on ühtaegu õnnestunud ja ebaõnnestunud. Õnnestunud vastupidiselt ootustele just Hitleri isikut kuvavas osas. Kershaw antud laiem taust manab Hitleri kuju värvikamalt esile ja võimaldab tema isiksust paremini mõtestada, kuid mitte enamat. Sest taust, mis piirdub ainult Saksa ühiskonnaga, pole piisavalt lai. Saksamaa ei olnud kahe maailmasõja vahel mingi isoleeritud nähtus, Saksa ühiskonda kujundavad ja muutvad poliitilised valikud olid mõjutatud tolleaegsest maailmapoliitikast, eelkõige I maailmasõja võitjariikide käitumisest.

Kershaw vaatleb Hitleri kujunemislugu tema lapseeast saadik, lükates ümber mitmeid müüte ja tõstes esile neid jooni, mis tegid Hitlerist Hitleri. Novembris 1919, pärast esinemist Hofbräukelleris, teadvustas vahepeal peaaegu heidikuks alla käinud, kuid endast siiski ülimal määral hea arvamuse säilitanud Adolf Hitler, et tal on tõepoolest olemas ebatavalised võimed: “See, mida ma varem olin endas lihtsalt tajunud, ilma sellest päriselt teadlik olemata, osutus nüüd reaalsuseks. Ma suutsin kõneleda!” Tema edu “trummilööjana” ei põhinenud ratsionaalsete argumentide loogilisel esitusel, vaid pidi, nagu tema enda 1920. aastal kujundatud natsipartei lipp, mõjuma rabavalt ja jätma võimalikult tugeva mulje. See tuli tal tõepoolest välja. Kurt Lüdecke, palju reisinud maailmamees, nägi Hitlerit kõnelemas 1922. aasta augustis Münchenis. “Ta hoidis massi ja mind selle hulgas oma veendumuste jõuga otsekui hüpnoosi all…. Tema kutse saksa meestele kõlas nagu kutse relvile ning evangeelium, mida ta kuulutas, tundus püha tõena. Ta oli nagu teine Luther”. 1932. aasta oktoobris kõneles ta Potsdamis Hitlerjugend’i korraldatud ülemaalisel noortekogunemisel, kuhu oli kogunenud 110 000 poissi ja tüdrukut. “Kui Hitler üksi laval seisis, kaikus öö võrratust juubeldamisest.”

Kershaw näitab, et Hitleri maailmavaade kujunes algelisel kujul välja juba 1922. aastaks, lõplikult aga 1926. aastal, mil ta lõpetas “Mein Kampf’i” teise osa. 1920. aastate keskel teisenes tema antisemitismi esialgne kapitalismivastane värving juutide seostamiseks Nõukogude bolševismiga. Kershaw toonitab, et Hitleri kesksete ideede ideoloogilise mõju alahindamine oleks tõsine viga. Ta polnud sugugi vaid propagandist või põhimõttetu oportunist. Ta oli tegelikult suurepärane agitaator/demagoog ja ideoloog. Need kaks omadust ei olnud tema puhul vastuolus. Hitleri näitlemine ja silmakirjalikkus ei tähendanud seda, et ta oleks olnud vaid küüniline manipuleerija, kes ei usu ise oma “maailmavaate” postulaatidesse. Ta uskus neisse ihu ja hingega ning see koos tema võimuka isiksusega aitas veenda ka neid, keda tema sõnumi poole tõmbas.

Kuid inimlikku huvi ilmutas Hitler Kershaw arvates oma poolehoidjate vastu äärmiselt vähe. Tema egotsentrism oli tohutu. Propaganda loodud isalik kuju varjas sisemist tühjust. Teised inimesed huvitasid teda ainult niivõrd, kuivõrd nad talle kasulikud olid. Hitleri isikuomadused avalduvad kujukalt (ja eemaletõukavalt) aktsioonis SA vastu.

Tema ainus retsept oli masside rahvuslik äratamine lakkamatu agitatsiooni ja propaganda kaudu ning ootamine, millal sündmused tema kasuks pööravad. Ideoloogiliste seisukohtade paindumatus kõrvuti propagandisti ja demagoogivõimetega tegi ta vastasseisus lääne poliitikutega võitmatuks. Ta arvas õigesti, et nende ja Saksa poliitikute vigade tõttu jõuab ta ära oodata oma aja. Hitler oskas end efektselt “müüdavatele” poliitikutele vastandada. Kuna ta sai oma kirjutistest piisavalt sissetulekut, keeldus ta näiteks 1933. aastal riigikantsleri palgast.

Kershaw väidab siiski, et Hitleri võimuletulek ei olnud mingi paratamatus. Ta kinnitab, et tegelikult mängisid Hitleri panemisel kantsleritoolile suurt osa võimukoridorides liikujate poliitilised väärarvestused ja mitte tema enda teod. Tõepoolest, 1933. aastaks oli majanduslangus aeglustunud ning on alust arvata, et võimule mittesaamise korral võinuks natsiliikumine lõheneda. Kuid natsiliikumise tolleaegne populaarsus, mis ei tulenenud Saksa poliitikute väärarvestusest, vaid eelkõige teistest põhjustest, jätab need väited siiski õhku rippuma.

Igatahes tulid natsid võimule ja kuu ajaga olid Weimari Vabariigi põhiseadusega kaitstud isikuvabadused minema pühitud. Kahe kuuga olid kõige aktiivsemad poliitilised vastased kas vangi pandud või maalt põgenenud. Järgnev oli Hitleri poliitiline võidumarss. Lääneriikidel puudus vajalik tahe ja ühtsus, et seda segada.  Kershaw väidab, et Hitleri isikuomadused, tema ebabürokraatlik tööstiil, darvinistlik kalduvus hoida tugevama poole ja füüreri rollist tulenev eemalehoidumine moodustasid kõige ebatavalisema nähtuse: ülimalt modernse riigi, millel polnud aga mingit keskset koordineerimisorganit. Erinevalt Benito Mussolinist, Francisco Francost ja Jossif Stalinist, kes üritasid hoida valitsusaparaati jäigalt oma kontrolli all, oli Hitler Kershaw väitel riigiaparaadist suurelt osalt irdunud. Riigi juhtimine käis osalt kohmaka kooskõlastamisprotsessi kaudu, osalt aga füüreri ideede “vaimus” madalamatel juhtimistasanditel improviseerides. Juhtimisalane vastuolu teiste diktaatoritega ei pruugi siiski olla sedavõrd sügav, nagu arvab Kershaw. Vene ajaloolase Oleg Keni uurimistulemused näitavad, et ka Stalini 1930. aastate kompartei poliitbüroo menetles eelkõige neid küsimusi, mis ametkondades lahendust ei olnud leidnud, s.t tegutses sarnaselt Hitlerile pigem ülima kohtunikuna.

Hitleri edu põhjenduste otsimisel on Kershaw aga märksa nõrgem. Ta nimelt eirab neid süvahoovusi, mis lõid Hitleri esiletõusuks soodsa olukorra. Ta sedastab, et “rahvuslik häbi”, mida tunti kogu Saksamaal pärast seda, kui said teatavaks võidukate liitlaste poolt 28. juunil 1919 alla kirjutatud territooriumide võõrandamist ja “süüklauslit” sisaldava Versailles’ rahulepingu alandavad tingimused, lõi meeleolu, milles äärmuslikke ideid hea meelega kuulda võeti. Rahulepinguga pidi Saksamaa ära andma 13% endisest territooriumist, 10% elanikkonnast, 15% põllumajandusmaast, 75% rauamaagi varudest, 38% terase- ja 26% söetootmisest. Kuid Kershaw ei astu järgmist sammu, s.t ei proovi vastata küsimusele, missuguste tingimuste tõttu ja kelle poliitilisel eestvõttel sai teoks too ilma kahtluseta poliitiliselt ülekohtune ja majanduslikult mittetäidetav, Hitleri üheks ämmaemandaks osutunud Versailles’ leping. Küsimusele, kas see oli võitjariikide valijate enamuse sisemine tahe või kättemaksuhüsteeria üleskütmine häältejahil poliitikute poolt, on ebamugav ning raske vastata. Sellise lepingu vastu aktiivsete protesteerijate hulgas oli teatavasti ka läänemaailma XX sajandi poliitilist ja majanduslikku mõtet üks enam mõjutanud suurkujusid John Maynard Keynes. Lääne demokraatlikud riigid demonstreerisid oma karistamatut kättemaksuhimu ja Saksa demokraatlikud jõud oma jõuetust ning pole imestada, et demokraatia idee madalseisu langes ning järgmise aasta juunis toimunud esimestel Riigipäeva valimistel demokraatiat toetavad parteid Saksamaal rängalt lüüa said. 

Kuid ees ootas demokraatia jaoks midagi veelgi hullemat – nimelt hüperinflatsioon. Järsk rahanduslik allakäik algas Saksamaal 1921. aasta teisel poolel ning võttis 1922. aasta keskpaigast uskumatud mõõtmed. 1922. aasta lõpuks oli hinnatase Saksamaal tõusnud 550 korda. 1923. aasta juunis hakkas Saksa Riigipank valitsuse nõudmisel raha piiramatult juurde trükkima. 1923. aasta sügisel kasvasid hinnad 1000% kuus, s.t kahe- või kolmekordistusid nädala jooksul. Maksude kogumine maksis rohkem kui maksud sisse tõid. 1923. aasta detsembriks olid hulgihinnad sõjaeelsega võrreldes kasvanud 1 261 560 000 000 korda. Tegemist oli kõigi aegade kõige suurema inflatsiooniga.

Kershaw piirdub taas tõdemusega, et kriisist puretud Weimari Vabariik ei suutnud võita populaarsust masside seas. Neisse ideedesse, mida propageeris Hitler, oleks stabiilses ühiskonnas suhtutud pilkavalt ja need oleksid jäänud vaid mõne poolhullu poliitiku mängumaaks. Nüüd leidsid need ohtralt kuulajaid. Pärast prantslaste sissemarssi Ruhri lisandus poliitiline kriis.

Ilma selle kriisita oleks Hitler olnud eikeegi. 1923. aasta veebruarist kuni novembrini kasvas natsipartei liikmeskond poolteist korda. Tulijaid oli kõikidest ühiskonnakihtidest. Kriis oli Hitlerile nagu hapnik. Ta vajas seda, et püsima jääda. Ning halvenev majanduslik olukord Saksamaal suve lõpul ja sügise hakul, kui raha “passiivse vastupanu” poliitika tulemusel täiesti väärtuse kaotas, paiskas seda hapnikku natsionaalsotsialistlike ideede tulekahjule pahinal juurde. Loogiliselt järgnes novembris Müncheni putši all tuntud võimuhaardekatse, mis natsidel seekord ebaõnnestus.

Kui vaadelda seni maailmas toimunud hüperinflatsioone ja demokraatliku korra kokkuvarisemisi, selgub, et väheste eranditega kaevab hüperinflatsioon demokraatiale peaaegu vältimatult haua umbes poole põlvkonna vältel (15 aastat) jooksul. Nii nagu ka näiteks Eestis, Lätis ja Austrias. Peapõhjuseks inflatsiooni hävitav mõju keskklassile, elanikkonna grupile, kes kõige enam toetab stabiilset demokraatiat. Tõenäoliselt saaks seda täpsemalt uurida üksikute riikide kaudu, vaadeldes jõukuse jaotumist erinevate ühiskonnagruppide vahel enne ja pärast hüperinflatsiooni. Saksamaa oma äärmuslikkusega oleks just hea näide. Kershaw seda teinud ei ole. See ei ole ka tema spetsiifika, selleks oleks vaja spetsiaalset metoodikat ja mahukaid arvestusi.

Kuid asi, mida ta oleks suutnud, on vastuse leidmine küsimusele, mis põhjusel hüperinflatsioon Saksamaal tekkis. Paraku on Kershaw ka siin keeldunud minemast Saksamaa piiride taha, ehkki vastust poleks vaja olnud kaugelt otsida. Mitte mingid revisionistlikud amatöörid, vaid tunnustatud majandus- ja sotsiaalajaloolased, nende hulgas Harold James ja Richard Overy, on veenvalt näidanud, et Saksamaa senist, suhteliselt edukat rahapoliitikat ei olnud võimalik jätkata, sest aprillis 1921 võitjate esitatud tohutu reparatsioonimaksude arve 132 miljardit kuldmarka ületas tunduvalt selle summa, mida Weimari Vabariik oleks maksumaksjatelt suutnud koguda.

Nii pidigi Weimari valitsus reparatsioonimaksude tasumiseks kasutama rahapressi. Kui Prantsusmaa okupeeris 1923. aasta mais Ruhri, et sakslasi reparatsioone maksma sundida, hakkas Saksa Riigipank valitsuse nõudmisel raha piiramatult juurde trükkima. Tegemist oli passiivse vastupanuga Prantsusmaa käitumisele.

Kui hüperinflatsioon läbi sai, kadus ka natside populaarsus. Ja ehk oleks Saksamaast võinud kui kõrgelt moderniseeritud riigist saada üks erand, kus demokraatia säilis hüperinflatsioonist hoolimata, kui ei oleks tulnud suurt majanduskriisi. Vahepealsetel majandusliku stabiilsuse ja õitsengu aastatel oli natsiliikumisel Saksa poliitikas olnud üksnes kõrvalise ärritaja osa. 1930. aasta septembris said natsid Riigipäevas senise 12 koha asemel aga 107 kohta. Heinrich Brüningi (kes oli kantsler 1930. aasta märtsist kuni 1932. aasta maini) valitsus üritas kriisiraskustest pääseda deflatsioonipoliitikaga, kuid see paiskas Saksamaa majanduse kõige sügavamasse kriisi, mida industriaalühiskond kunagi kogenud. Tööstustoodang oli 1929. aastast saadik langenud 42%. Kõige hullem oli aga maa kohal rippunud massilise tööpuuduse sünge vari. Võttes arvesse ka osalise tööajaga töötajad ja varjatud tööpuuduse, võib arvata, et 1932. aasta oktoobris oli töötute arv tõusnud 8,8 miljonini. See tähendas, et ligi pool tööjõust oli kas täielikult või osaliselt tööta. 1932. aasta lõpuks oli juba neli lendu õpilasi lõpetanud kooli järjest halvenevamate väljavaadetega. Poliitiliselt radikaliseerunud töötud täiendasid peamiselt kommunistide ja natside ridu. Mõnes mõttes, nagu Kershaw märgib, oli see noore põlvkonna mäss neile pettumuse valmistanud süsteemi ja ühiskonna vastu.

Demokraatia on omale eduloolõksu ehitanud külmakartlik taim. Politoloogid Adam Przeworski, Michael Alvarez, Jose Antonio Cheibub ja Fernando Limongi on leidnud, et majanduslik edukus on üks demokraatia kestmise kriteeriume. Nende kalkulatsioone rakendades oleks demokraatia Saksamaal pidanud kokku varisema ainuüksi majanduskriisi tõttu, eelnenud hüperinflatsiooni ega Hitlerit vajamata. 

Kershaw teadvustab ja esitab selgelt natsiliikumise populaarsuse seose Saksamaad 1930. aastate alguses halvanud majandusoludega. Ent jääb taas poolele teele peatuma. Majandusajaloolased on fikseerinud, et suure kriisi eskaleerumine oli seotud USA, Prantsusmaa ja Inglismaa ebaõige poliitikaga, mis eriti halvavalt mõjus just Saksamaale. Kershaw jätab mainimata, et Brüning oli sunnitud hukatuslikku deflatsioonipoliitikat rakendama ka välispoliitilistel põhjustel, et kergendada reparatsioonikoormat, ega analüüsi, kui suurel määral oleks kriisiraskuste kergendamine Saksamaal oma vahenditega üldse võimalik olnud.

Nii on Kershaw kirjutanud pigem uue juturaamatu, kus on küll ülimalt muljetavaldavaid lõike. Analüüsis ta uuele tasandile aga jõudnud ei ole, majandus- ning sotsiaalajaloolaste ja politoloogide uurimistulemused on jäänud kasutamata. Lubatud lai vaade puudub. Aga laiema vaate puhul tekivad ka väga tülikad küsimused. Kui Saksamaa nurkasurumine pärast I maailmasõda oli viga, mis tekitas Hitleri, kas siis II maailmasõja järgne poliitika, mil võitjate laua taga istus ülimalt kättemaksuhimuline N Liit, pole olnud veel suurem viga? Mispärast on läänemaailm ka nüüd, pärast N Liidu kokkuvarisemist, sovettide inimsusevastase poliitika hukkamõistmise asemel võimendanud pealiskaudset natsivastast massihüsteeriat? Ma ei ole kindel, kas nendele ja paljudele teistele sellelaadsetele ja neist tulenevatele küsimustele on üldse võimalik vastata. Aga nendele vastamata ja järeldusi tegemata on maailm kallutatud. Kas ka parem ja õiglasem, pole teada. Keskendudes ainult natsiideoloogia mahamaterdamisele, jättes analüüsimata põhjused, miks see populaarseks muutus, ning andes natsivastastele blankoindulgentsi, ei pruugi me uut Hitlerit ära tunda ega ära hoida. Ta võib meile kohale marssida hoopis fašismivastaste loosungite all. Šovinismi ulatuse poolest on “Mein Kampf” lapse lalin, kui võrrelda seda näiteks äsja Venemaal avaldatud ning juba erakordse populaarsuse leidnud Mihhail Jurjevi raamatuga “Kolmas impeerium”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming