Hoidu rongi eest!

Kaarel Tarand

Riik pidutses. Rahvas ka. Massiüritusi toimus ja toimub igale maitsele. Prassimise kõrvale algasid ka demokraatliku riigi elukorralduse ja enesepuhastamise elutähtsad toimingud, nimelt omavalitsuse volikogudesse kandideerijate registreerimiseks esitamine. Teisipäeval peetud traditsioonilises kõnes hoiatas president kodanikke riigitüdimusse langemast. Need kaks on omavahel tihedalt, kuid mitte ühemõtteliselt seotud.Presidendil on kahtlemata õigus, et oleme oma maal vabad. Vabad valima tegevusala ning tuju tulles seda ka vahetama. Oleme vabad uusi asju välja mõtlema ja uusi ideid realiseerima. Kuid seda kõike siiski seni, kuni tegutseme kas ettevõtluses või vabasektoris. Elu avalikus sektoris käib vabaduse oluliste piirangutega. Ühel pool on poliitiliste võimukandjate pahatihti esinev võimetus kuulata väljastpoolt parteilisi ringikesi lähtuvaid ettepanekuid, rääkimata nende realiseerimisest. Samuti süveneb võimetus eristada ekspertide ja huvirühmade arvamusi, nagu näitab käimasolev planeerimisseaduse ja ehitusseadustiku eelnõu ettevalmistamine. Kas ekspertidel on õigus lõpuks tüdineda riigist ja selle esindajatega rääkimisest, kui seda juttu ei kuulata ega mõisteta?

Teisal vaevlevad kitsenduste käes või põrkavad vastu klaaslage kümned tuhanded avaliku sektori palgasaajad. Millist initsiatiivi saavad olukorra revolutsioonilisel parandamisel üles näidata meditsiiniõed ja sanitarid, lasteaiakasvatajad või raamatukoguhoidjad? Arstid ja õpetajad, politseinikud ja päästeametnikud? Mida võimukandjad neilt eeldavadki? Stahhaanovlust? Nurinata orjamist? Väikese palga eest võiks ju olla muidu tore töötada, kuid ikka pead end natuke süüdlasena tundma, et ei osale kaubanduses piisava käibe tekitamises (ja nii ei laeku riigieelarvesse ka piisavalt käibemaksu). Avaliku sektori töötajad on viimastel aastatel olnud peaaegu ainsad streikijad, oma õiguse organiseeritult nõudjad. Kuigi aetud on ka palgajuttu, peitub keskne mujal, töö sisus, ulatuses, korralduses. Kuidas peaksid avaliku sektori palgasaajad mõtestama oma töös presidendi üleskutset „Me oleme vabad, meil on alati võtta uus võimalus. Selles mõttes oleme igavesed revolutsionäärid”?
Jah, uus võimalus on võtta näiteks töö valitud erialal mõnes teises riigis. See on populaar­ne valik meditsiinis. Või siis avaliku sektori hülgamine, kui tuleb lõpuks peale täielik riigitüdimus omavalitsust uuele elule puhuma määratud haldusreformi oodates. Isegi küllalt hästi rahastatud avalik teenistus ei pruugi lõpuni tööjõuga kindlustatud olla. Ei saa just eriti ahvatlevaks pidada ametit, mille sisu on iga päev öelda kahekümnele algajale lapsevanemale: „Tore, teil sündis laps, paneme nimekirja, lasteaiakohta on loota 15 aasta pärast!”. Mida teeb valitsus, kui avalikus sektoris ei leidu elutähtsate tööde jaoks enam tööjõudu, sest kõik igavesed revolutsionäärid on valinud muude tööde kasuks? Praegune kasinusvalitsus ütleb mõistagi, et hea on, pole inimest, kaotame ka töökoha ja küllap turg juba hoolitseb ülejäänu eest. Paraku ei tähenda inimeste kadumine eelarvete automaatset kokkutõmbumist, avalik raha kulub ikka lõpuni (ehk tasakaalustatult) ära.
Kui kodanik on kogu oma (ja pere) elu ise ära korraldanud ning kõigi ohtude ja hädade vastu kindlustanud, ei pääse ta varem või hiljem küsimusest: milleks maksta topelt? Kui kõik tuleb niikuinii turult osta, siis mida tehakse riigimaksude eest? Riigitüdimuse kasvuahela üks lüli on maksutüdimus. Praegu pole see veel pandeemiaks paisunud, aga kui maksuraha eest teenust ei saa, võib igaveste revolutsionääride käes juhtuda igasuguseid imesid.
Vastutustundliku (mis on muutunud truualamlikkuse sünonüümiks) kodaniku vastus eelnimetatud spekulatsioonidele kõlab nii: aga avalik võim on ju meie endi teha. Ise me valime ja peab nüüdki valima minema ning eriti kandideerima, muidu kaob ka moraalne õigus kritiseerida. Ega ikka ei kao küll. Valimistüdimus on riigitüdimuse üks osa, mida ei saa vabal maal kellelegi keelata. Põhiõigused aga pole kuidagi valimistel osalemisest sõltuvusse seatud. Valimistüdimus on kerge tulema, kui kehtiva süsteemi peremehed ehk riigiorganismi oma elatusvahendiks pidavad erakonnad enda valijatele esitlemist vanaviisi jätkavad – oleme tülgastavad küll, aga kuna keegi muu pildile ei pääse, siis peate meid valima. Ja see, kes ning kus võimu teostama asub, on erakondade vaikival kokkuleppel juba otsustatud: Tallinn teile, Tartu meile, isehakanutele tühjad pihud.
Omamoodi kurioosumina peab erainitsiatiiv korraldama erilisi arvamusfestivale, sest ühiskonna oluliste probleemide üle arvamuste vahetamise keskse stimuleerijana valimised ei toimi. Erakonnad seavad neil osalema arvamusteta inimesi, kes parimal juhul esitavad publikule käibefraase ja kontoris päheõpitud jutupunkte. Kaks kuud enne valimisi ei tea valijaskond, mis peale uhkuse ja eelarvamuse on erakondade meelest valimiste kesksed vaidluskohad. Vägisi paistab, et ka erakondadele on riigitüdimus peale tulnud. Ses mõttes, et enam ei viitsita demokraatlikku poliitiliste ideede võistlust isegi teeselda. Riigist kui erakonna ülemise otsa elatusallikast ei tüdineta iial.
Tüdimus on kehv vaimne olek, kena oleks sellest kuskile väljapääs leida. Kohaliku elu asjatundjad ei ole suurte muutuste saabumise osas just optimistlikud. Kas end juba kehvadena tõestanud juhte on üldse mõtet (tagasi) valima minna? Pange tähele, üsna pea imbuvad avalikkusesse meeleolu kujundavad jutud sellest, kuidas hääletamisest hoidumine on ebapatriootiline tegu ja iseenda karistamine. Võimalik, ent igaüks võib endale ka sisendada, et halbadest valikutest hoidumine ei ole riigitüdimus, vaid konkreetne karistusoperatsioon. Kui valimisaktiivsus jääb tunduvalt alla 50 protsendi, on igaühel õigus valituks osutunult iga päev küsida: kelle eest ja voliga sa seal üldse kõneled?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming