Holokausti õppetunnid Eestile ja maailmale

Timothy Snyder: „Eesti rahvuslikul ajalookirjutusel on keeruline tunnistada, et Nõukogude Liit oskas väga hästi kaasata suuri rahvahulki. Tegu oli okupatsiooniga, mis põhines massilisel kaasamisel.“

ARO VELMET

Timothy Snyder on Yale’i ülikooli ajalooprofessor. Tema kuulsaim eesti keelde tõlgitud teos on „Veremaad“, milles Snyder avab Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt Ida-Euroopa aladel, sealhulgas Baltimaades, toimepandud massimõrvu. Snyder väidab, et kahe totalitaarse võimu omavaheline suhe võimaldas nende kuritegudel võtta enneolematud mõõtmed. Snyderi uusim raamat kannab pealkirja „Must maa: holokaust kui ajalugu ja kui hoiatus“. Selles teoses esitab Snyder uue tõlgenduse holokausti põhjustest, keskendudes riigistruktuuride hävitamise ja Hitleri ökoloogilis-apokalüptilise visiooni kriitilisele tähtsusele massimõrvade võimaldamises.

Enne teie raamatule keskendumist tahaksin tõstatada ühe teema, mille paljud arvustajad on ära märkinud. Ida-Euroopas näib levivat holokaustiväsimus – arusaam, et holokaustist ei ole vaja enam kirjutada, kõik, mis selle kohta on öelda, on juba öeldud ja sellest tragöödiast on saanud ohvristaatuse pealt raha tegemise viis. Kas te nõustute selle väitega ja kas oskate seletada, miks selline arusaam nii laialt levinud on?

Timothy Snyder: See väide on täiesti ekslik. Inimesed, kes esindavad holokaustiväsimust, on väsinud, et neid kritiseeritakse või et neilt nõutakse selle sündmusega isiklikult suhestumist. Probleem ei ole mitte selles, et meil oleks liiga palju holokaustiteemalist kirjandust, vaid et holokausti aruteludes keskendutakse liialt palju kultuurile, mälule ja identiteediküsimustele. Holokaust ei ole identiteediküsimus. Holokaustist rääkides on tähtis, kuidas seda tõlgendada. Ja mitte keegi ei ütle, et me oleme jõudnud konsensusliku tõlgenduseni, et oleme sellest sündmusest päriselt aru saanud. Nii kaua kuni me ei saa öelda, et me oleme holokaustist aru saanud, peab töö jätkuma.

Teie pakute oma raamatus „Must maa“ välja uue tõlgenduse, aga te kirjutate ka holokaustist kui hoiatusest. Hoiatamine on harvaesinev nähtus ajaloolaste puhul, kes kipuvad vältima tänapäevaga otseste paralleelide tõmbamist. Miks otsustasite raamistada oma teost kui hoiatust, mitte lihtsalt kui uut tõlgendust?

Igasugune tõlgendamine kannab endas paratamatult implikatsioone olevikule.

Kui kirjutatakse mälestusi oma tädist, kes holokausti üle elas või sellest, kuidas holokaustimuuseumid on kokku pandud, siis seda tüüpi kirjutistel ei ole olevikule kuigi palju öelda. Aga kui tegeldakse põhjuste otsimisega, siis analoogseid põhjusi võib leida ka olevikus – see on lihtsalt tõlgendamise paratamatu osa. Ma ei ole esimene, kellele holokaust on viis mõista olevikku või modernsust. Selliseid katseid on tehtud 1945. aastast alates. Mis mulle muret tekitab, on asjaolu, et kui holokausti tõlgendus on väär, siis võivad ka need õppetunnid, mida olevikule üle kantakse, osutuda vääraks. Meile tundub, et holokausti põhjuseks oli autoritaarne riigikord, niisiis kasutame seda, et riiki kui sellist kahtluse alla seada. Tegelikult põhjustas holokausti rassivõitlusele pühendunud riik, mis hävitas teisi riike. Teine arusaam on, et holokausti põhjustas valgustusaeg või teadus, kuigi tegelikult juhtis Hitlerit ökoloogiline paanika ning ta pidas koloniseerimissõdu, sest keeldus tunnistamast teaduse suutlikkust lahendada ökoloogilisi probleeme. Niisiis, me oleme juba holokaustist õppetunde otsinud, aga minu hinnangul on need õppetunnid mitte lihtsalt valed, vaid ohtlikult valed.

Üks põhjus, miks inimestele holokausti põhjuste otsimine problemaatiline tundub, on asjaolu, et 99% holokaustiuurijatest töötab saksakeelsete allikatega. Saksa allikatega saab teha tohutult palju, aga täielikku seletust neist ei leia. Mulle tundub, et see asjaolu on viinud paljud saksa ajaloolased punkti, kus nad asetavad holokausti justkui muust ajaloost kõrvale, käsitlevad seda vaid pooleldi ajaloolise sündmusena, rohkem millegi metafüüsilisena. Kui holokaustist on tehtud midagi ajaloovälist, siis loomulikult ei leita sealt midagi õppimisväärset, sest tegu on erandliku sündmusega. Ma ei usu, et see on mõistlik edasiliikumise tee, vastupidi, me peaksime seda sündmust uurima, sellest kirjutama ja mõistma, milliseid õppetunde me sealt endale ja ümbritsevale keskkonnale leiame.

Ma tahaksin rääkida natuke neist tõlgendustest, mida te nimetate ohtlikult ekslikuks. Üks lähenemine, mille te oma teoses selgelt ümber lükkate, on see, mida võib nimetada liberaalseks tõlgenduseks, mille kohaselt Hitleri ideoloogia oli äärmuseni viidud rahvuslus, ja kui tahta mõista selle genotsiidi põhjusi, siis peame uurima rahvuslust. Miks see tõlgendus teid ei veena?

Üldiselt on igaühel oma holokausti tõlgendus, mis sobib tema praeguste vaadetega. Kõigil, olgu tegu liberaalide, vene rahvuslaste või saksa vasakpoolsetega. Mõistagi ei saa neil kõigil olla õigus – ei ole võimalik, et holokaust demonstreerib ühtviisi kõigi vaatlejate moraalsete või ideoloogiliste tõekspidamiste õigsust. On palju tõenäolisem, et selline tõlgendus, olgu siis minu või kellegi teise oma, mis on kõigile ebamugav, on tõele lähemal. Sellepärast ongi sellise raamatu kirjutamine nii raske – üldiselt holokausti tähtsust ei vaidlustata, aga seda tõlgendatakse oma praegusest maailmavaatest lähtuvalt.

Mis puudutab rahvuslust, siis see tõlgendus on minu meelest täiesti väär. Kui kellelgi ei meeldi rahvuslus, siis on väga mugav arvata, et Hitler oli rahvuslane, aga ta ei olnud seda. Ta ütles väga selgelt, et saksa rahvuslus on jõud, millega ta soovib manipuleerida, selleks et suunata saksa rass rassisõtta. Selles rassisõjas pidavat sakslased siis leidma oma tõelise rassivaimu, mis ei ole seesama, mis on rahvuslik identiteet. Hitler kasutas ära selliseid rahvuslikke probleeme nagu Saksa-Poola piiriküsimus, või Danzigi küsimus, aga teda ennast need küsimused ei huvitanud. Ta teadis, et rahvuslus on keel, mida sakslased mõistavad. Samamoodi, nagu ta kandideeris 1932. ja 1933. aasta valimistel, rääkis ta saksa rahvusluse keeles, ometi olemata rahvuslane. Ta lihtsalt oli õppinud kasutama keelt, mis sakslased tema poolt hääletama pani. Ja sõja käigus muutus üha selgemaks, et see, mida tema tahtis, ei olnud mitte tavaline saksa rahvuslus. Hitleri eesmärkideks, nagu ta oli juba „Mein Kampfis“ väljendanud, oli suur idasuunaline impeerium ja juutide hävitamine.

Hitleri vaated saavad elu lõpul väga selgeks. Ta ütleb, et kuna sakslased kaotasid sõja, siis nad võivad sama hästi ka hävitatud saada. See ei ole seisukoht, mida üks rahvuslane võiks evida, olgu ta liberaalne kosmopoliitne rahvuslane või etnorahvuslane. Ei ole võimalik mõelda, et oma rahvuse hävitamine saab olla hea asi. Kuna Hitler ei olnud rahvuslane, pigem zooloogiline anarhist, siis oli talle mõistetav, et kui Saksamaa on kaotanud, näitab see vaid, et Saksamaa osutus rassidevahelises võitluses allajääjaks. Seda ta elu lõpul ütles ja ma usun, et seda ta ka mõtles.

Kas te võiksite laiendada oma arusaamist Hitleri ideoloogiast? Te ütlete, et ta ei olnud rahvuslane, vaid toetas rassisõda. Kust see ideoloogia pärineb ja milles see täpselt seisneb?

Lihtsam on seletada, mida see ideoloogia endast kujutab, kui kust see pärineb. Minu üldine arusaam on, et Hitleri kirjapandud ideed olid halastamatult järjekindlad destillatsioonid ideedest, mis olid väga tavapärased XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul. Ta võttis laialt levinud ideid ja arendas need loogiliste äärmusteni. Hitleri keskne idee oli, et maailmas ei ole muud peale võitluse, ning see võitlus käib just nimelt maailma üle. See on võitlus territooriumi üle, sest seal kasvab toit, ja toit on see, mis loeb. Kellele toit loeb? See loeb rassidele, mis on eksistentsi ainuke relevantne ühik. Rassid eksisteerivad, nad on reaalsed, neid ei ole võimalik taandada väiksematele ühikutele, nad on nagu loomaliigid. Nagu loomaliigid, peaksid ka rassid üksteisega võistlema – see oli loodusseadus, mis Hitlerile oli sama tõene nagu gravitatsiooniseadus. Kui me näeme maailmas teisi asju, näiteks religiooni, seadusi, parteisid või kristlikku halastust, siis see tähendab, et juudid on meid haneks tõmmanud. Olgu selleks kapitalism, bolševism või seaduse jõud, vahet pole. Need ideed on Hitlerile põhimõtteliselt samad – kõik ideed, mis ei põhine rassilisel eristusel, mis on mingil viisil universaalsed, üldinimlikud, on Hitleri meelest juutlikud ideed.

Sellest lähtuvad Hitleri kaks keskset poliitilist ideed. Esiteks, saksa rass peab endale vallutama uusi territooriume, mis praktilistel põhjustel asuvad Ida-Euroopas, ja teiseks, seda võitlust on võimalik võita ainult siis, kui juudid hävitatakse, sest juutide relvad on ideed ja neid ei huvita territoorium – Hitleri meelest see eristabki juute teistest. Nii et ainuke viis, kuidas taasalustada normaalselt rassidevahelist võitlust, on juudid hävitada. See on Hitleri ideoloogia keskmes. Mida kipume unustama, on, et kõik ideed, mis takistavad rasside võitlust, on Hitleri meelest juutlikud ja halvad. Sinna hulka kuuluvad peale usu ka teaduslikud ideed. Hitler oli veendunud, et teadus ei jõua kunagi tasemele, mis muudaks territoriaalse võitluse mõttetuks. Ükskõik kui palju põllumajandusteadused ka areneks, ütles Hitler, peame ikkagi üksteist tapma, et haarata rohkem maad. Nii et idee universaalsest teadusest, mis aitab kõiki inimesi, oli tema arvates veel üks juutide pettus. See on väga oluline, sest ta võtab meilt ära nii eetika, põhjuse kahelda enne kellegi tapmist, aga ta võtab meilt ära ka teaduse ehk põhjuse kahelda võitluse alustamise vajalikkuses. Kui teadus töötab, siis oleks mõistlikum oodata viis või kümme aastat ja mitte kohe sõda alustada. Sellepärast oli Hitleril vaja näidata, et see on loodusseadus, et me peame võitlema, ja seda põhimõttelist järeldust teadus muuta ei saa.

Mulle tundub, et üks keskseid ohtlikke ideid Hitleri ideoloogias on poliitika bioloogiaks taandamine, mis võtab rahvastelt valikuvõimaluse ja asendab selle deterministliku ellujäämisvõitlusega. Naastes holokausti kui hoiatuse juurde, siis mida võiks Hitleri ideoloogia mõistmine meile tänapäeval õpetada, kui sellised ideed pead tõstavad?

Tänan selle formulatsiooni eest – see on täpselt see, mida ma soovin näidata. Elus, nii nagu me seda tegelikult tajume, on poliitikasfäär ja teadussfäär, ja me võime arutleda selle üle, milline on nende kahe sfääri suhe, aga kui öelda, et kogu teadus on poliitika või kogu poliitika on teadus, siis on põhjust arvata, et ma olen kas hull või totalitaristlik. Ent siin on ka üldisem mure. Kui inimesed ei taju nende kahe välja, poliitika ja teaduse, erinevust ja spetsiifilisust, siis on kuri karjas. Näiteks kliimateaduste eitajad väidavad sageli, et see on lihtsalt poliitika. Kui me seda aktsepteerimine, siis muutub laboratooriumides ja ülikoolides loodav teadus tähtsusetuks. Siis pole oluline, et Kilimanjaro mäelt on lumikate kadunud, siis pole oluline, et Arktika jäämassid sulavad, siis pole oluline, et Vaikses ookeanis kaovad saared, kui inimesed on otsustanud, et sellised observatsioonid on vaid üks poliitika vorm.

See on murettekitav, kuna see toidab nähtust, mida ma nimetan ökoloogiliseks paanikaks. Esiteks, kui me ei pea kliimamuutusi probleemiks, kui me nimetame seda vaid poliitikaks, siis see tähendab, et ühiskonnana ei valmistuta neiks muutusteks teaduslikult, me ei investeeri kohandumisse. On ka psühholoogiline oht. Kui otsustame, et teadus, mis on universaalne, meid päästa ei suuda, siis valmistab see ette teed konfliktsele lahendusele. Kui suured rikkad riigid, näiteks Ameerika, ütlevad, et nad ei kavatse investeerida taastuvenergiasse, siis ütlevad nad tegelikult, et meie peame vastu paremini kui teised ja kui olukord päris hulluks läheb, siis lihtsalt võtame vajamineva jõuvahenditega. Need on praktilised ohud, mis kaasnevad teaduse ja poliitika segiajamisega, mida ma praegu oma kodumaal näen.

Tõepoolest, jätkates mõttearendust ökoloogilisest paanikast, tundub, et see on populaarne argument ka Euroopa põgenikevastaste rühmituste seas. Paljudele tundub, et vääramatud ökoloogilised jõud, toidupuudus, kõrge iive jne tekitavad rändelaineid globaalsest Lõunast globaalsesse Põhja ja kuna need jõud on teaduslikult võttes vääramatud, siis meie reaktsioon peaks olema vaenulik, mitte koostööaldis.

Ma ei ole seda isiklikult näinud, aga usun, et selliseid argumente esitatakse. Loomulikult peaks meie reaktsioon olema vastupidine. Kui nõustume, et kliimamuutused suurendavad rännet globaalsest Lõunast globaalsesse Põhja – ja see vastab kindlasti tõele – siis see tähendab, et me peaksime rohkem töötama alternatiivenergiatega, vähendama süsinikdioksiidi emissioone ja neid õhust kinni püüdma. Need lahendused on meie võimaluste piirides ega nõua palju ressursse. Minu meelest on keskne küsimus, millised on järeldused, kui oleme mõistnud, et seisame vastamisi ülemaailmse ökoloogilise probleemiga. Teame natside näitel, et võime vabalt järeldada: ainus võimalus on krahmata kõik endale ja hävitada konkurendid – see on üks planetaarse mõtlemise vorme. Mida kauem viivitame universaalsete lahenduste loomisega, seda tõenäolisemaks muutub võimalus, et hakatakse teiste arvelt looma lahendusi ainult iseendale.

Tulles tagasi ajaloo juurde: üks teie keskseid argumente on: selle asemel et rääkida rahvuslusest või iidsest Ida-Euroopa antisemitismist kui holokausti juurpõhjustest, peaksime rääkima riigiinstitutsioonide hävitamisest kui kesksest tegurist, mis tegi sõjast lõpuks genotsiidi. Selle väite näitlikustamiseks kasutate Eesti ja Taani võrdlust. Eestis teatavasti tapeti 99% siin elavatest juutidest, aga Taanis jäid peaaegu kõik juudid ellu. Kas te selgitaksite, miks just see näide teie väidet kinnitab?

Kui vaatleme holokausti tervikuna, siis näeme, et sõjaeelse antisemitismi ja sõjaaegsete massitapmiste vahel erilist seost ei ole. Kui see seos oleks, siis võiksime eeldada, et juutide tapmine oleks pidanud algama mitte Saksamaal, vaid Prantsusmaal. Üllatab, et enamik mittesakslastest kollaborante, kellele anti juutide tapmiseks relvad, olid Nõukogude Liidu kodanikud – NSV Liit oli aga ainuke riik maailmas, mis oli aktiivselt antisemitismi vastu. Üllatav on ka asjaolu, et 75% Hollandi ja Kreeka juutidest suri, sest need olid ainsad riigid Euroopas, kus sõja eel ei olnud probleeme antisemiitlike poliitikutega. Kui me vaatleme holokausti, siis näeme, et kogu kuritegu pandi toime alal, kus sakslased olid hävitanud sõjaeelsed riiklikud institutsioonid. See algas piirkondades, kus sakslased olid hävitanud Nõukogude riigiaparaadi, mis omakorda oli äsja hävitanud sõjaeelsed rahvusriigid. Näeme, et juutidel, kes enne sõda elasid sel alal, oli ellujäämistõenäosus üks kahekümnest, samal ajal kui juutidel, kes elasid väljaspool seda riigitut tsooni, kuid siiski Saksamaa mõjusfääris, oli ellujäämistõenäosus umbes üks kahest – seega palju suurem. Need kõik on võimsad prima facie näited, mis nõuavad poliitilist selgitust.

See ei tähenda loomulikult, justkui poleks antisemitism üldse oluline olnud. Kui Hitleril ei oleks olnud oma totalitaarset, ülemaailmselt antisemiitlikku maailmavaadet, siis poleks olnud ka holokausti. Kui teised sakslased poleks seda ideoloogiat toetanud, siis poleks holokausti samuti olnud. Kui Hitleril poleks olnud Baltikumis ja mujal antisemiitlikke liitlasi, kes tema sõnumit kohalikele arusaadavaks tõlgendasid, siis oleks holokausti korraldamine olnud palju keerulisem. Kui sõjaeelne Poola poleks öelnud oma kodanikele, et hästi, hea oleks 90% juutidest lahti saada, siis poleks poolakad nii hõlpsasti sakslastega koostööd teinud. Ma ei väida, et antisemitism ei olnud oluline, aga ma väidan, et peaksime vaatlema ajalooliselt ja uurima, kus oli antisemitismil kausaalne jõud ja kus seda ei olnud.

Eesti ja Taani võrdlus on oluline, kuna sõja eel kummaski riigis antisemiitlikku poliitikat peaaegu ei aetud. Kui üldse, siis on antisemitism Taanis lihtsamini dokumenteeritav kui Eestis. Ent sõjaajal tapeti peaaegu kõik Eestisse jäänud juudid, samal ajal kui Taani kodanikest juudid jäid peaaegu kõik ellu. See on tõeliselt jahmatav kontrast: 99% Eesti juutidest tapeti, 99% Taani juutidest jäi ellu. Nii et holokausti seletamine antisemitismi abil muutub nende näidetega väga keeruliseks. Ma kasutan neid näiteid, et illustreerida okupatsioonide äärmusi. Taanis oli väga leebe okupatsioonirežiim. Saksa okupatsiooni ajal jäid kuningas ja valitsus Taani, parlament töötas edasi ja toimusid vabad demokraatlikud valimised. Sellises olukorras mõtestas valitsus oma juudi kodanikke kui osa suveräänsusest. Mitte et taanlastele oleks juudid meeldinud rohkem kui mõni muu rahvas, aga kuna riik oli jätkuvalt suveräänne, siis tajusid nad oma kodanike kaitsmise kohustust.

Eestis oli olukord täiesti erinev. Nõukogude Liit oli hävitanud sõjaeelse valitsuse, enamik valitsusest ja poliitilisest eliidist oli kas küüditatud või tapetud ning kui sakslased tulid, siis nemad omakorda hävitasid enamiku Nõukogude riigiaparaadist. Sakslased tõid endaga kaasa väljavalitud kollaborandid ja nad leidsid ka kollaborante eestlaste hulgast – põhiliselt nende inimeste seast, kes olid koostööd teinud ka Nõukogude režiimiga.

Selline topeltkollaboratsioon, millel on oma psühholoogiline ja poliitiline loogika, ei saanud juhtuda Taanis, kus Nõukogude okupatsiooni ei olnud. Niisiis, ma kasutan seda võrdlust, et rõhutada massitapmiste poliitikat. Asi pole selles, et sakslastel oleksid olnud Eestis ja Taanis erinevad plaanid – Hitler tahtis mõlemal juhul lõpplahendust ellu viia. Tal olid neil kahel juhul lihtsalt erinevad võimalused, mille all ma mõtlen nii sõjategevuse tulemusi kui ka okupatsioonirežiimide erinevusi.

Kui te raamatus arutlete poliitika üle, siis näite rõhutavat peale sakslaste strateegilise võimekuse ka viise, mil moel natside ideoloogia asetati kohalikus kontekstis uude vormi, mis olid poliitiliselt tähenduslik ja mis võimaldas kohalikke lihtsamini radikaliseerida. Näiteks Eesti puhul tähendas see natside ideoloogia rakendamist nõukogudevastase meeleolu teenistusse. Kas te seletaksite, kuidas see toimis?

See on väga oluline küsimus, isegi võtmeküsimus, mitte ainult Eestis, vaid holokausti selgitamiseks üldisemalt. Me võime küll selgitada Hitleri ideoloogia kontuure, nagu ma olen üritanud teha, ja me võime näha selle ideoloogia mõrvarlikku tähendust, aga raskem on näha, kuidas sellist ideoloogiat on võimalik ellu viia. Raamatus ma üritan näidata, et see viidi ellu järkjärgulise, katse-eksituse meetodiga, mille käigus natside eliit õppis, mis on võimalik ja mis ei ole ning kuidas oma projekti kohandada, et see paremini müüks. Hitler mõistis 1923. aastal, et riigipöörde abil ta võimule tulla ei saa, nii et seejärel esitles ta end saksa rahvuslasena. Pärast 1933. aastat kogesid natsid, et kohe nad Saksa riiki hävitada ei saa ja lihtsam on luua rassipõhiseid institutsioone, mille abil teisi riike hävitada. Kui nad teisi riike hävitasid, õppisid nad uusi viise, kuidas juute alla suruda ja lõpuks hävitada.

Niisiis, kui sakslased Baltikumi tulid, oli üks viise, kuidas ideoloogiast tehti poliitika, Hitleri judeobolševism. See oli tema veendumus, et kõik kommunistid on juudid ja kõik juudid on kommunistid. Sõjaajal võtsid selle idee esimest korda omaks paljud, kes olid sattunud saksa okupatsiooni alla. Põhjused ei ole need, mida võiksime arvata. Mulle kirjutavad peaaegu iga päev idaeurooplased, kes ütlevad, et kui te tahate holokausti mõista, siis peate meeles pidama, et kõik juudid olid kommunistid. Ma tunnen statistikat väga hästi, olen seda väga hoolikalt uurinud ja tean, kui palju juute oli sõjaeelsetes kommunistlikes parteides, tean, kui palju juute oli NKVDs, ma tean, kui palju juute oli Leedu ja Läti komparteis ja ma tean, et juudid olid nendes parteides veidikene üleesindatud.

Aga mis puudutab tegelikku Nõukogude okupatsiooni, siis siin on palju olulisem üks asjaolu, mida näiteks Eesti rahvuslikus ajalookirjutuses on väga keeruline tunnistada. Selleks on tõsiasi, et Nõukogude Liit oskas väga hästi kaasata suuri rahvahulki. Tegu ei olnud okupatsiooniga, mida juhtisid üksikud kollaborandid, tegu oli okupatsiooniga, mis põhines massilisel kaasamisel. See tähendas, et inimesed pidid osalema valimistel, pidid üksteist võimudele üles andma, pidid töötama riigiaparaadis. Lühidalt, okupatsioonis osales väga suur osa Baltikumi, Ida-Poola ja kõikide teiste Nõukogude mõjusfääris olnud regioonide inimestest. Niisiis, kui natsid tulid 1941. aastal välja ideega, et juudid on kommunistid ja kommunistid on juudid, siis tekitas see tohutu poliitilise avause kõigile eestlastele, lätlastele, idapoolakatele, kes kuidagiviisi Nõukogude võimuga koostööd olid teinud, olemata ise juudid. Natside ideoloogia asetas kogu süü 1939. ja 1940. aasta sündmuste eest juutidele, mis oli paljudele väga mugav. Suurem osa elanikkonnast, kes tegi Nõukogude võimuga koostööd, sai nüüd kogu süü oma kaelast juutidele veeretada. Ja need, kes osalesid juutide tapmises, vabanesid endi silmis vastutusest täiesti. Siinkohal siis muutub judeobolševismi jutlustav ideoloogia judeobolševismi ära kasutavaks poliitikaks.

Minu lugu on eeskätt konkreetsest riigituse poliitikast, aga see ei sobitu eriti hästi rahvuslikesse ajalugudesse. Rahvuslik ajalookirjutus tähendab alati kas enese kaitsmist või enesekriitikat ja seda alati ühe rahvuse mõõtkavas. See, mida mina kirjeldan, ei ole rahvuslik, vaid universaalne nähtus. Niimoodi muudetigi ideoloogia konkreetseks poliitikaks. Selle protsessi traagiline tagajärg on, et kui natside poliitika toimima hakkab, siis tõlgendatakse see väga kiiresti tagasi ideoloogiaks. Kui hulk juute on tapetud kui kommunistid, siis on hiljem väga keeruline tunnistada, et nad seda ei olnud. Kõige kuulsam näide maailmas on Jedwabne pogromm (1941. aastal Poola külaelanike sooritatud massimõrv, kui tapeti umbes 300 juudist sõjapõgenikku ja külaelanikku – A. V.), kus juute nimetati kommunistideks, olgugi et nad seda ei olnud. Ent see jääb igaveseks vabanduseks, sest võidakse tappa ja võidakse valetada, aga mulle tundub, et kõige raskem on tunnistada, et tapeti vale nimel. See tundub olevat piir, millest üle ei minda. Nii et kui kohalik poliitiline strateegia sunnib tapma, siis kinnistab see ideoloogilist valet veelgi enam. Sellepärast on ka paljud natsionaalsotsialismi loodud väärarusaamad ikka veel meie hulgas.

Tahaksin naasta korraks riigituse argumendi juurde. Väidate, et juutide tapmine oli palju lihtsam, kui neilt oli võetud kodakondsus ja töötava riigiaparaadi kontekst. Te juhite oma teoses ka tähelepanu, et see hoiatus on eriti oluline käimasoleva põgenikekriisi ajal, kui taas on maailmas suur hulk inimesi, kel puudub otsene side mõne riigiga. Eriti kõnekas tundub raamatus koht, kus te kirjeldate 1938. aasta Eviani konverentsi, kus USA presidendi kutsel kohtusid 32 riigi esindajad, et arutada, mida teha üha suurema hulga juudi põgenikega, kes olid põgenenud natside repressioonide eest. Ainuke riik, kes astus samme juutide vastuvõtmiseks, oli Dominikaani vabariik. Te näitate, kuidas paljud tollal riigituks jäänud põgenikest olid esimesed, kes sõja ajal hukkusid, kui nad olid jäänud saksa okupatsiooni aladele, kuna neil puudus seos suveräänse riigiga, kes nende huve kaitseks. Vichy Prantsusmaa näiteks andis sakslastele välja esmajärjekorras neid juute, kel puudus Prantsuse kodakondsus. Kas siin leidub ka praeguse põgenikekriisi õppetund?

Loomulikult. Kui me kord mõistame, et holokaust pole kõigest identiteedipoliitika küsimus, grupikuuluvuse ja grupikäitumise küsimus, vaid ühtlasi küsimus riikidest ja kodakondsusest, siis sunnib see meid tegema järeldusi, kuidas riigid peavad kohtlema neid, keda on kodakondsusest juriidiliselt või faktiliselt ilma jäetud. See käsitleb otseselt põgenikeküsimust, sest põgenik on inimene, kes ei saa oma koduriiki naasta, sest teda ähvardab seal poliitiliste repressioonide oht. Loomulikult vastab tõele, et viimase kuu jooksul on poliitikud nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas öelnud põgenike kohta säärast, mida vähemalt mõni neist ei ütleks, kui nad mäletaksid paremini, mis toimus 1930. aastatel. Mis juhtus 1930. aastatel, holokausti algusaastail, oli täiesti kunstlikult tekitatud põgenikekriis, kui juute jäeti üha järjekindlamalt ilma sidemetest riigiga. Seda ei pidanud juhtuma – need olid poliitilised otsused. Ma ei ütle, et see, mis praegu Süürias ja Euroopas toimub, on uue holokausti algus – need sündmused ei ole üks ja seesama –, aga ma täheldan, et kui eurooplased paneksid tähele, kuidas kodakondsuse ajalugu on seotud holokaustiga, siis nad oleksid oma ütlustes ettevaatlikumad ja vastuvõtupoliitikas lahkemad.