Hommage universaalsusele

Enn Soosaar

Sõnasse püütud minevik – in honorem Enn Tarvel. Koostanud Priit Raudkivi ja Marten Seppel. Kirjastus Argo, 2009, 440 lk.         Pühendusteoseid kellegi tähtpäevaks – saksa keeli ka Festschrift – on meie kultuuriruumis koostatud ning avaldatud pikka aega. In honorem Enn Tarvel jätkab viljakat traditsiooni. Saatesõnas möönab Priit Raudkivi, et too sõprade ja kolleegide sügav kummardus professorile „küpses kaua – liigagi kaua.” Enn Tarveli sünnist täitus kolmveerand sajandit 2007. aastal. Niisiis näikse olevat tegemist kogumikuga, mis oli algselt kavandatud tähistama seda auväärset verstaposti.

Liiatigi algab Enn Küngi artikkel kinnitusega: „In this article, written to celebrate Enn Tarvel’s jubilee, I would like to…” /lk. 178/  Ühe oma paljudest kirjutistest – mainitu ilmus 2002. aastal ajakirjas Tuna – pealkirjastas Enn Tarvel „Ajalugu kui kaunis muinasjutt”. Priit Raudkivi täpsustab: „Aga Enn Tarveli poolt jutustatud muinaslugudel on oma kindlad reeglid ja nende tegelased seletamatuid imelugusid korda ei saada. Kõik see kokku on kaunis kunst, mille valdamist on antud väga vähestele.” /lk. 9/

Teine koostaja Marten Seppel juhib tähelepanu: Enn Tarvel „on Eesti ajaloolane selle universaalses tähenduses, suutes Eesti ajaloos vabalt orienteerida nii ajaliselt, ruumiliselt kui seostes naabermaadega. Ise on Enn Tarvel selle kohta öelnud,  et see ongi Eesti paratamatus, et need vähesed ajaloolased, kes ajaloo uurimist natukenegi enda ülesandeks peavad, ei saa endale lubada kitsast spetsialiseerumist.” /lk. 26/

Universaalsus ehk vajadus teada ja tunda ühe piirkonna minevikku pikkade perioodidena on „Eesti paratamatus”, kuid kuulub Enn Tarveli puhul kindlasti tema tugevuste hulka. Laias laastus hõlmab ajalõik, mida ta on uurinud või mille kohta kaalukat arvamust avaldanud, üheksatsadat aastat – kaheteistkümnendast kahekümnenda sajandini. Ent Enn Tarveli puhul peame rõhutama tema laiahaardelisuse  teistki külge. Algusest ehk kandidaaditöö kirjutamisest peale on ta käsitlenud Eesti ajalugu, nii selle üldist arengut kui ka eriseiku, rahvusvahelises kontekstis.

Eesti ei ole kunagi olnud üksik, eraldiseisev saar, on ta mõistnud ja teisigi mõistma õhutanud. Siinsete sündmuste ja kujunemiste käiku pole võimalik adekvaatselt tõlgendada, kui ei arvestata mujal toimunu otseseid või kaudseid mõjutusi. Toonitan seda asjaolu, sest paraku ei ole mitte kõigi Eesti ajaloolaste tegevusjuhiseks saanud kohustus tõsta pilk oma mättalt ja vaadata juurdlevalt ning võrdlevalt ringi. Liiga palju on meil ilmunud ajaloouurimusi või -ülevaateid, kus tekitatakse mulje, nagu leidnuks Eestis ja eriti eestlastega läbi aegade aset eriomased ja ainulaadsed väärarengud või edulood. Imestusega olen täheldanud, et koguni meie kahte iseseisvumist möödunud sajandil ja järgnenud omariikluse ülesehitamise õnnestumisi ja ebaõnnestumisi seletatakse ja hinnatakse tagantjärele sageli lahus või väljaspool neid protsesse, mis toimusid kahekümnendatel-kolmekümnendatel ja taas kaheksakümnendatelüheksakümnendatel aastatel mujal Euroopas.

Pühendusteose avab tavaliselt kontsentraatkirjutis austatu  elust ja tegevusest. Nii ka nüüd. Kõigepealt pakutakse meile lühiülevaadet, mis jälgib Enn Tarveli elukulgu ja tutvustab tema kõige olulisemaid saavutusi Eesti ajaloo uurimise vallas. Elukirjeldust pikivad mõned apologeetilised vihjed, mis minu meelest on tarbetud ja naiivsedki. Enn Tarvel on neid vähesed tõsiteadlasi, kes suutis keisriteenimist sovetiajal hoida austusväärses miinimumis. Tema ei vaja tagantjärele õigustusi. Raamat lõpeb Tarveli valikbibliograafiaga aastatest 1960–2008. Hakatuse ja lõpetuse vahele mahub 21 uurimust ja tutvustust „sõpradelt ja kolleegidelt” eesti, inglise, saksa ja soome  keeles. Valdav enamus on seotud Eestiga või laiemas mõttes Liivimaaga või Baltimaadega. Paar käsitlust puudutavad Soomet. Üksteist kirjutajat töötavad Eestis, kümme on seotud mõne välismaa ülikooli või institutsiooniga, viimaste hulgas leidub kaks-kolm Eestist pärit. Väljastpoolt takseerijate kõrge suhtarv annab uurimustele vaatevälja avarust.

Muide, kuna teos ei ole ilmselt mõeldud üksnes tsunftiliikmetele, võinuks loo ees või järel olla mõni rida autoritutvustust. Mainin mõned nimed: Nils Blomkvist, Tiina Kala, Ivar Leimus, Jüri Kivimäe, Aleksander Loit, Tõnu Tannberg, Seppo Zetterberg, Kalevi Hovi, Jaak Valge.  Enn Tarveli universaalsust kajastab ka pühendusteos. „Sõnasse püütud minevik” tegeleb enam-vähem kõikide sajanditega alates kaheteistkümnendast. Traktaadid on teemade järgi paigutatud kronoloogilisse järjestusse. Esimene käsitleb Eestimaa esimest piiskopi Fulcot ja tema eestlasest abilist munk Nicolaust. Viimane lugu vaatleb Eesti postsovetlikku põllumajandust „rahvuslikus diskursuses”. Esindatud on kõik meie „ajad” – ordu, rootsi, vene, omariikluse ja okupatsioonide aeg – ristisõdade eelsest taasiseseisvuse järgseni. Aleksander Loit jälgib läbi kahe sajandi (1710–1918)  Rootsi revanšistlikke üritusi võtta või saada Venemaa käest tagasi Rootsile olulised Eesti- ja Liivimaa. Nii pikk ajalõik on siiski erand. Reeglipäraselt keskenduvad artiklid lühema perioodi mõnele üksikprobleemile või mineviku isikule. Ma ei ole ajaloolane, vaid üksnes ajaloohuviline. Sestap ei üritagi ma hakata neid kirjutusi arvustama.

Lugemisel jäi mulje, et koostajatele on saadetud korralik hulk tüsedaid käsikirju. Samas ei puudu, ja see on vist kõigi Festschrift’ide häda, teatud jagu sahtlikaapeid. Nils Blomkvist (Visby) on lugenud „Passio et miracula beati  Olavi” värsket (2001) ingliskeelset tõlget. „Õndsa Olavi kannatuse ja imetegude” ladinakeelne originaal, mille pani Norra piiskop Eysteinn Erlendsen kirja tõenäoliselt XII sajandi kaheksakümnendate aastate algul Inglismaal, paistab olevat Eesti ajaloolastele rohkem või vähem kahe silma vahele jäänud. Seal mainitakse kahte ristiusku pöördunud Eesti noormeest, kes tulid oma kodumaalt Norrasse püha Óláfri kirikusse palvetama. Óláfr on mõistagi viikingikuningas Olav Haraldsen, kellel nime kannab Tallinnas Oleviste kirik. Üks noormeestest jutustas Eysteinnile imeteost, mis sündis tänu pühale Olavile. Nimelt oli ta  isa, paganast Eesti vanem(?), haigeks jäänud. Teda ei suutnud aidata ei kohalikud manatargad ega muud paganlikud tembutajad. Siis soovitas poeg, et isa pöörduks palvetega püha Olavi poole. Ja ime sündis – isa sai terveks ja muutis otsustavalt oma suhtumist kristlusse. (Too Eestit ja eestlasi puudutav lõik on siin refereeritust tunduvalt pikem ning nüansikam ja vajaks tingimata korraliku tõlget ning põhjalikku kommentaari eesti keeles.) Nils Blomkvist teeb järelduse, et vähemasti osale eestlastele oli Norra pühak ja niisiis ka ristiusk tuntud enne 1180. aastat. Ta läheb veel kaugemale, ja ehkki ta otseselt ei väida, jätab  lahti võimaluse, et üks mainitud kahest Eesti noormehest võis olla too Nicolaus, keda paavst Alexander III soovitas kui „vaga ja suursugust meest” Fulcole abiliseks. Uurimuse peatähelepanu keskendub Fulcole. Visby ajaloolane võtab lähema vaatluse alla paavst Alexander III üheksa skandinaavlastele lähetatud septembribullat (kas aastast 1171 või 1172) ja kuus või seitse kirja, mille kirjutas abt Pierre la Celle, et hankida oma endisele õpilasele, eestlaste piiskopiks määratud Fulcole toetust ta misjoniprojekti käivitamiseks. Säilinud epistolaarürikute põhjal järeldab Blomkvist, et kavandati laiaulatuslikku  missiooni, milles pidanuks osalema kogu kristianiseerunud Skandinaavia. Selle strateegiline aju oli „kogu kontinendi sündmusi monitoorida üritav” kloostriülem Pierre la Celle Prantsusmaal, käimalükkaja „dünaamiline rahvusvaheline aktivist” Lundi (tollal Taani) peapiiskop Eskil ja nende plaanide täideviija paganate maal ehk Eestis Fulco. /lk. 55/ Suurüritus jooksis liiva. Põhjuseid olid mitu, teiste hulgas sisepoliitilised muudatused Rootsis, Taanis ning Norras ja kolme kuningriigi vastastikused erimeelsused nii vaimulikus kui ka ilmalikus juhtkonnas. Blomkvist on enam-vähem kindel,  et Fulco sõitis Taanist Eestisse ja viibis siin mitu aastat (several years – lk. 51).

Igatahes olid abt Pierre ja peapiiskop Eskil paavst Alexandri heakskiidul seemne maha visanud. Kui Taani kuningas Valdemar ja Lundi toonane peapiiskop Andreas Sunesen 1219. aastal laevaväega Rävalas maandusid, tulid nad neile pool sajandit varem kinnistatud viinamäele, mida Läänemere läänepoolsed aednikud olid pikemat aega väikselt ja vaikselt harinud. Riia tegusa piiskopi Alberti üritused Põhja-Eestit riialaste pro sakslaste võimu alla saada ebaõnnestusid. Liivimaa kroonik Henrik kohtus Alberti saadikuna peapiiskop Andreasega Castrum Danorum’is. Ta muutus kokkusaamist üles täheldades ootamatult kidakeelseks ja oli ilmselgelt hämmingus. Sest Andreas kinnitas, et „kogu Eestimaa, olgu riialaste vallutatud või senini veel alistamata, olevat Taani kuninga oma” (tsitaat „Henriku Liivimaa kroonikast”, lk. 213). Blomkvist ei kahtle, et kui peapiiskop kinnitas Henrikule ja teistele Taani õigust Eestimaale, toetus ta eelmise sajandi ürikutele ja Fulco tegevusele. Peatun lühidalt – tasakaalu mõttes – ka „Sõnasse püütud mineviku” viimasel kirjutisel. Anu-Mai Kõll (Södertörn) väidab  põhjendatult, et maade ja eriti põllumajandusmaade tagastamine Eestis pärast taasiseseisvumist ei olnud põllumajandusele soodne. Ta näeb siin „rahvusliku diskursuse” pikaajalist painet – iseäranis aga taastatud vabariigi liigset rippumist kaotatud vabariigi pärandi (heritage) küljes.

Niisiis kulub suurem osa artiklist ajalooekskursile, mis pakub eesti lugejale vähe uut. Minnakse tagasi koguni Herderi romantilise natsionalismi juurde. Arusaadavalt peatutakse ka selle hävitustöö juures, mida tegid kulakluse kui klassi likvideerimine, küüditamised ja nõukogulik kollektiviseerimine Eesti põlumajandusele.  Artikli autoril on mitu teesi, millele ta minevikust tõestust otsib. Üks sedastab, et iseseisva Eesti juhtiv jõud (leading force) nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ja puhtarvuliselt oli aastatel 1919–1940 talupoegkond (the peasantry) – /lk. 417/. Kahtlemata peab paika, et nendel kahel aastakümnel asus kaks kolmandikku elanikest maal ja ainult üks kolmandik linnades ja et lõviosa Eesti ekspordist kuulus põllumajandussaadustele. Siit on ahvatlev sõnastada väidet, et kõik need aastad mängisid meie poliitilises elus esimest viiulit talupoegi esindavad erakonnad.

Ent vaatame asja teisest vinklist. Riigikogu esimeses neljas  koosseisus kõikus Põllumeestekogude ehk Maaliidu toetus 21 ja 23 protsendi vahel ja alles pärast ühinemist asunike ja väikemaapidajate koondisega suutis too „parema tiiva” koonderakond 1932. aasta valimistel saada enda taha kaks viiendikku (mitte enamuse) antud häältest. Agraarerakonnad ei moodustanud kunagi omaette valitsust. Juhtudel, kui nende esindajad osalesid täidesaatva võimu teostamisel, olid nad ministrid mõnes suuremas koalitsioonis. Ka kolme viimase – Pätsi, Eenpalu ja Uluotsa – valitsuse kohta ei saa öelda, nagu olnuks need orienteeritud üksnes põllumeeste huvide arvestamisele. Eesti  ühiskond kahe maailmasõja vahel oli kirev ning vastuoluline ja tänapäevased üritused suruda EW „rahvusliku konservatiivse põllumajandusmaa” raamidesse ei tundu mulle kuigi perspektiivsed. Üheksakümnendate aastate alguse omandireforme ei seadustatud ega viidud meil ellu parimal võimalikul viisil. Tolle väitega on kerge nõustuda. Anu-Mai Kõll esitab oma analüüsis olulisi tähelepanukuid ja vajalikku kriitikat. Ent kuna ta otsib ühisnimetajat nii tollele keerulisele protsessile, mille eesmärgiks oli õigusvastaselt võõrandatud maa taasperemehestada, kui ka altminekutele selle teostamisel ja leiab, et siin oli dikteerivaks faktoriks „mineviku raske koorem”, jäävad mitmed muud määravad tegurid ning tahud paratamatult tagaplaanile või märkamata.

Enn Tarveli auks – in honorem – koostatud kogumikku tasub lugeda. Elukutselistel ajaloolastel, aga ka neil, kes tunnevad mineviku vastu asjaarmastaja huvi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming