Homosauna või inimeste juurde?

Evi Arujärv

Kultuuril, nagu me teame, on palju nimesid, määrajaid ja olekuid. Täna on kultuur see, mis uudiskünnisest üle saab: muusikalitootjate kasumid ja krahhid, unistus ?kultuuritööstusest?, tuntud kunstiinimese lõbumajakäigud, akadeemiliste institutsioonide konkurentsivõitlus, homosauna avamine valitsusliikmete osavõtul jms. Pikapeale tuleb tunne, et kultuur ongi homosaun, institutsioonide sõda ja rahanumbrid. Igal juhul on auru, müdinat ja ähkimist kultuurielus nii palju, et paistab: paljud kunstitegijadki kipuvad unustama, mille pärast õieti peale leivapalukese luuletusi kirjutama ja muusikat looma peaks. See habras ja intiimne asi, mille tarvis õiget sõna on raske leidagi ? iluüllatus, hämmastus või uudishimu ? vaatas mulle vastu maakoolide laste nägudest, kui sõitsin kaasa Eesti Heliloojate Liidu juures asuva Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) ?kontserdibrigaadiga?. EMIKi kontserdid on tõeline ?rahva sekka minek?: tasuta kontserdid maakoolides, esinejateks Tallinna muusikakoolide õpilased, kavas eesti muusika Kreegist ja Tormisest noorte heliloojate Liis Jürgensi ja Age Hirveni. Tutvustavad sõnad heliloojate liidu pealikult Olav Ehalalt. Eesti maa-asulad: Loksa, Võsu, Roela, Avinurme, Rakke, Simuna... Paremal või halvemal järjel koolid, ülesvuntsitud või jahedad, päevinäinud veneaegse linoleumiga saalid. Rõõmsad naispensionärid ja mõned räsitud mehenäod, õpetajad ja õpilased. Mõnikord rahutu, kontserdikogemuseta noor kuulajaskond. Enamasti tähelepanelik ja huvitatud suhtumine.

Üldiselt on kultuuri rahva sekka viimine ärkamisaegse või proletaarse mainega asi. EMIKi lastekontsertide sarja kõrval meenub üks samalaadne, kinoliidu Kinobuss. Kirjanike liidu avaliku kirjutamise üritus oli rohkem snobistlik pealinna-show. Rahvavalgustust peaksid asendama turg ja pakkumine, kultuurimajasid Coca-Cola Plazad, TV, Internet ja muusikakonservid. Meie Mees ja muusikal jõuavad kümnete tuhandeteni. Maakoolide algklassilaste sõna otseses mõttes ammuli vajunud suud, kui kuulatakse omavanust ?elusat? pianisti või noori ?t?ellokunstnikke?, on ometi üks märke (vahendatud) (meelelahutus)kultuuri võõrandumisest ja vaesusest.

Tänased kultuurikirjeldused tõotavad paradiisi. Hierarhiline, püramiidjas kultuurimudel professionaalse tipu ja ?üldrahvaliku? jalamiga on kõrvale jäetud kui kulukas, autoritaarne ja suletud. Räägitakse võrdväärsetest subkultuuridest. Metafüüsilisi väärtusi (professionaalsus, esteetika) ja hierarhiaid kandva ?püramiidiga? võrreldes on ?subkultuur? teoreetiliselt ju inimsõbralik. Selles on kultuuri ?aineks? või kandjaks kõik, millel inimese lõhn, või mida talle müüa annab ? kogu esemeline keskkond, elustiil tervikuna. (Sub)kultuur ? see on tuhandeid maksev anatoomiline voodi ja kvaliteetveinid. Või pime koht, kus saab klubimuusika taktis ja kanepiuimas vibreerida. Või seltskond, kes joob viina Meie Meest kuulates. Igal on oma aedik, keegi ei ahista kedagi ? valikuvabadus ja demokraatia?

Ometi tekitab just selline silmakirjalik vabadusekuulutus oma ?kultuuriaedikutega? isolatsionismi, vähendab kultuuridialoogi ja sidusust. Sõnades valikuvabadust austav kultuuridemokraatia ei välista majanduslikust kihistumisest tulenevaid hierarhiaid. Sinu aedik on sinu vaid sedavõrd, kui sa seda sisustada jaksad. Kultuurina esitatud tarbimiskarnevalgi jääb enamikust sama kaugele nagu pealinna jõuluvitriinid kolkaküla lapsest, tekitades unistusi ja ihasid, kuid pakkumata osasaamist. Selliselt ?totaliseeritud? kultuur paistab pealtnäha kaunis, sõbralik ja kõikjal viibiv, kuid on ometi inimese juurest ?ära?, vahendatud ja kloonitud olekus, subkultuursetesse ?aedikutesse? või meediastandarditesse maetud.

Mis tähtsaim, vahendatuna, aedikutesse suletuna ja ostukorvi asetatuna kipub hajuma ka loovkultuuri esmatähendus, see väga vahetu ja samas metafüüsiline ilu-, üllatus- ja osalustunne, mida kogetakse otseses kokkupuutes muusika, poeetilise sõna või visuaalsete kujundiga. ?Elusat? muusikat kuulates üllatusest ammuli sui jäänud (või mõned nihelenud) maalapsed oli kurb märk sellisest kultuuri ?äraolekust?, kuid samas ka hea märk sellest, et väikese inimese teadvus on kunstitegemise algmõttele alati avatud. Kui ei lähe kultuuripoliitika, siis inimesed saavad alati inimeste juurde minna.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht