Humanitaarteadustes on vaja siseauditit

Valle-Sten Maiste

Urmas Sutrop: Rahvusteaduste lisafinantseerimine ei lahenda kuidagi meie humanitaarteaduste probleeme. 2005. aastast on valitsuse määrustes ja seadustes hakatud kasutama rahvusteaduse mõistet, millest on saanud teaduse rahastamise ja teaduspoliitika instrument. Teie olete seisukohal, et niisuguse asjade seisuga kaasneb üksjagu probleeme ja läbimõtlematust. Jah ja ei. Minu Akadeemias (2012, nr 7) ilmunud artikli tõukejõuks oli nn rahvusprofessorite ametissemääramine Tartu ülikoolis. Näiliselt lahendati sellega rahvusteaduste rahastamise probleemid. Tegelikult läks ligi pool professuuridele mõeldud vahenditest ülikooli üldkuludeks ja eelarveaukude katteks. Kogu Eesti humanitaariale ei toonud see aga mingisugust leevendust, pigem tekitas ebavõrdse kohtlemise tunde. Ametisse määrati üheksa rahvusteaduste professorit, kes ei esitanud ei programmi ega kava, kuidas ja missuguse sisuga nad oma austava professuuri täidavad. Kümnenda professuuri osas kuulutati välja konkurss, kus oli vaja oma kava põhjendada ja selgitada. Konkursile laekus arvukalt avaldusi, elevust oli palju. Teaduskonna nõukogu hääletas selle poolt, et luua uus professuur – eesti mõtteloo professuur. See näitab, et kui konkurss oleks kuulutatud välja kõigi kümne professuuri osas, oleks see motiveerinud suuremat hulka teadlasi läbi mõtlema, milliseid suundi oleks vaja arendada või milliseid uusi professuure oleks vaja rahvusteadustes luua. Tegemist on kaotatud võimalusega intellektuaalse diskussiooni pidamiseks rahvusteaduste rollist ühiskonnas.

Baasfinantseerimise määruses on ehk tõesti juttu rahvusteaduse mõistest, seadustes seda küll ei ole. Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses on korra nimetatud, et baasfinantseerimise määramisel lähtutakse ka rahvusteaduste vajadusest, aga rahvusteaduse mõistet seal küll ei avaldata. Ei ülikooliseadus ega Tartu ülikooli seadus räägi midagi rahvusteadustest. Juttu on sellest, et Tartu ülikool on üks rahvusasi – rahvusülikool –, mis edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, säilitab rahvuslikku kultuuripärandit ning pakub avalikkusele sellega seotud teenuseid. Probleemid tulenevad sellest, et rahvusteaduste džinn on küll pudelist välja lastud, aga seda käsitletakse ainult instrumentaalse vahendina baasfinantseerimise (lisarahastuse) saamiseks ning Tartu ülikoolis kümne professuuri lisarahastamiseks. Seejuures ei lahenda baasfinantseerimine kuidagi meie humanitaarteaduste rahastamise probleeme. Ning rahvusteaduste professuurid on präänik ainult Tartu ülikoolile. See ei aita aga kuidagi ei kirjandusmuuseumi, Underi ja Tuglase kirjanduskeskust või keeleinstituuti.

Kas rahvusteaduste mõiste valitsuse määrusse ja ülikooliseadusse sissetoomisel on ka pikem eellugu ja ettevalmistusloogika?

Jaak Kangilaski Tartu ülikooli prorektorina tegeles Tartu ülikooli kui rahvusülikooli seaduse eelnõuga, mis küll kunagi seaduseks ei saanud. Küllap tema juhitud komisjoni sulest pärineb ka rahvusteaduste määratlus, mille võib leida näiteks ka Vikipeediast. See rahvusteaduste määratlus on aluseks baasfinantseerimise määruse punktile, mille kohaselt rahvusteadusi lisarahastatakse. Küllap see punkt lisati määrusele, et vaigistada virisevaid humanitaare. Otsustasid, et anname siis natuke raha humanitaaridele ja olgu nad piskuga rahul. Pigem oleks tulnud läbi mõelda kogu humanitaaria rahastamise süsteem. Aga hoidku jumal selle eest, et keegi selle pisku nüüd jälle ära võtab.

Teatavas mõttes häälestab rahvusteaduste instrumentaalne ja formaalne määratlemine siis teaduse tegijaid selle asemel, et pöörata tähelepanu oma uurimistöö rahvusvaheliselt võrdlevasse perspektiivi asetamisele, rõhutatult kohalikele asjadele keskenduma?

Ei, Eesti teadussüsteem häälestab humanitaare, sh ka nn rahvusteadustega tegelejaid publitseerima rahvusvahelistes väljaannetes ning paigutama oma töid rahvusvahelisse konteksti. Pigem ei taha humanitaarid ise inglise keeles avaldada. Standardselgitusena ringleb väide, et inglise keeles peab taustale rohkem tähelepanu pöörama ning see vähendavat hoopis publikatsioonide kvaliteeti. Teiselt poolt on meie humanitaarid tõepoolest unikaalses situatsioonis, sest ühelgi teisel rahval selliselt mõistetud rahvusteadusi nagu meil ei ole. See on peaaegu religioosne tunne. Me elame rahvusasjade maailmas: rahvuslill, rahvuslind, rahvusmeeskoor, rahvuskala ja rahvusülikool, tagatippu veel rahvusteadused kah. Vaevalt õnnestub kohata tänaval eestlast, kes ei arvaks, et suitsupääsuke on olnud eesti rahvuskultuuri sümbol igavesest ajast igavesti, kuigi see valik tehti ornitoloogia komisjonides alles läinud sajandi seitsmekümnendatel aastatel. Täpselt samamoodi võtavad inimesed nüüd rahvusteaduste mõiste ja sisu omaks, arvates, et need on sellistena igavesest ajast igavesti olemas olnud. Seegi on näide selle kohta, kuidas keel mõjutab mõtlemist ja tegelikkust. Rahvusteaduste mõistet on muidugi varem ka kasutatud, kuid omajagu teises tähenduses (vt sama Akadeemia). Nüüd hakkab rahvusteadus siis tähendama „eesti kunsti jms uurimist, millel on otsene mõju eestlaste enesemääratlusele ja identiteedi kujunemisele“, nagu seda argiteadvuses, aga ka määrustes ja ringlevates käsitlustes mõtestatakse. Akadeemia toimetus pakkus välja, et inglise keeles võiks rahvusteadused olla ethno-national science, kui lähtuda sellest, kuidas me seda mõistet mõistame ja kasutame.

Universitas Tartuensisest on lugeda, et Valter Lang soovitab rahvusteaduse tõlkida kui Estonian studies.

Eks ta võiks ju ka Estonian studies olla, kuigi see ei anna kuidagi edasi meie rahvusteaduste mõistet. Seda mõistetakse ingliskeelses maailmas kui Eesti asja uurimist. Aga pelgalt eesti asja uurimine on väga kitsas osa rahvusteaduse mõistest. Olemas on ka Baltic studies. Kas need on siis sama klassi mõisted ja mis natsioon siis balti uuringute taga on?

Juhite õigustatult tähelepanu, et praegune lähenemine tekitab lõhe ka humanitaaralade eneste vahele. Klassikalised filoloogid jpt ju rahvusteaduste katuse alla ei mahu. Kui sooviti vähendada humanitaaride rahulolematust, kuidas seda ette ei nähtud?

Eks see oli poliitiline otsus, et kõik humanitaaralad ei ole rahvuskultuurile ja riigile ühtviisi tähtsad. Me armastame korrutada, et on asju, millega tegeletakse ainult Eestis ja ei kusagil mujal. Valitseb arusaam, et kui klassikalise või slaavi filoloogiaga tegeletakse peamiselt mujal, siis milleks siin ressurssi kulutada. Need külgnevad erialad on siiski üliolulised nii rahvusteadustele kui ka Eesti kultuurile laiemalt. Ei ole võimalik uurida eesti keelt ilma saksa, vene või ka klassikalist filoloogiat arendamata.

Haridusminister on avaldanud arvamust, et õppejõud peaks rääkima loengutel ainult omaenda avastustest. Seega ei ole ka võõraste kultuuride või mõtteloo põhjalik tundmine väärtus, mille järgi kohalikku õpetlast hinnata. Ka teie rõhutate Akadeemias välja pakutud rahvuskultuuri uues määratluses eelkõige eesti keele, kultuuri ja kohavaimu omapärale keskendumist, peale selle küll ka tõlkimise olulisust, kuivõrd seegi kujundab suuresti meie keelt ja mõtlemist.

Minu arusaam rahvusteadusest on selline, et rahvusteadus on igasugune teadus, mis on seotud kultuuriga ja genius loci’ga ning mõjutatud selle maa põlisrahva keele kategooriate süsteemi omapärast ning annab panuse maailmakultuuri varasalve. See määratlus on rakendatav kõikide maade ja rahvaste juures. Meie puhul ei keskenduta mitte eesti keele omapärale, vaid eesti keele omapärast tingitud mõtlemisele kõigis teadustes. Tõlkimise kaudu saavad eesti kultuurile omaseks mõtted, mis on mõeldud teistes keeltes. On tõepoolest kahju, et meie kõrgharidus- ja teadussüsteem ei hinda ekspertteadmisi võõrastest kultuuridest. Riigil on selliseid eksperte vaja. Ja kui nende koht pole ülikoolides, siis kus nende koht on? On ülimalt oluline, et meil on sellised inimesed, nagu näiteks Sergei Stadnikov.

Osutate, et mitte ainult eesti genoomi kaardistamine vaid ka eesti keeles tehtud füüsikateadus võiks samuti kuuluda rahvusteaduste alla. Nii et niigi väidetavalt alarahastatud humanitaarid võtku ikka ka loodusteadlased oma värske rahastamiskatuse alla ja jagagu piskut?

Mulle tundub, et teadusest väljaspool on baasfinantseerimise kaudu rahvusteadustele väikese lisaraha andmine ületähtsustatud. See on tõesti väike lisaraha. Põhiline rahastamine käib konkursipõhiselt nagu kõigi teiste teadustegi puhul. Arvan, et rahvusteaduste katust ei ole üldse vaja sellisel kujul. Ei maksa karta, et füüsikud tulevad lüürikutelt raha ära võtma, kui nad aru saavad, et ka nemad võivad rahvusteadust teha. Teaduse rahastamisel hinnatakse siiski selle olulisust eesti majandusele ja kultuurile. Eesti keele uurimise tippkeskuse taotlus, mis sai välisekspertidelt kõrge hinnangu, langes pingereas konkurentsist välja, kuna eesti keele nagu muude humanitaarasjade uuringute tähtsus eesti kultuurile hinnati kohalike ekspertide poolt olematuks. Sama probleem oli strateegiliste professuuride raha taotlemisel, kus humanitaaride taotlustest rahuldati vaid üksikud, sest eespool olid need, mida hinnati kõrgelt kasulikkuse tõttu majandusele. Ju siis eesti keeles tehtaval materjaliteadusel ja astronoomial on meie kultuurile suurem tähendus. Meie teaduse prioriteedid infotehnoloogia, biomeditsiini ja materjaliteaduste näol on sedavõrd stereotüüpsed, et nendest juhindudes ei saa toimuda mingit innovaatilist läbimurret tuleviku teaduse jaoks. Endel Lippmaa on osutanud, et enne II maailmasõda ei õpetatud Tartu ülikoolis ühtegi kursust, millest oleks olnud kasu aatomipommi loomisel. Me peaksime oma teadushariduse nii ümber korraldama, et meie teadlased oleksid võimelised looma midagi tõeliselt uut, mis muudab tehnoloogiat juba lähikümnenditel.

Kas pole ohtu, et kui praegune vastuoluline ja problemaatiline humanitaaria rahastamisprintsiip kaotada, läheb olukord taas hullemaks?

Alarahastamisel on kaks poolt. Me võime väita, et kogu meie teadus on alarahastatud. Teiselt poolt on küsimus meie võimalustes ja teaduse struktuuris. Me peame endalt küsima, kas meie teadusasutuste ja teadusgruppide koosseis pole mitte ülepaisutatud, kas kõiki teadusgruppe on üldse vaja jne. Keegi ei taha esitada valusaid küsimusi. Valitsuse koalitsioonileppes on punkt, et rahastatakse ainult väljapaistvat teadust; inimeste olemasolu ei ole rahastamise põhjus. Need on uhked sõnad, mille taga on sügav sisu. Probleemid hakkavad selle hindamisega, mis on Eestile vajalik ekstsellentsus, missugune on uute teadustulemuste ja ekspertteadmiste riigile vajalik vahekord.

See on küll asjatu hirm, et rahvusteaduste kriitika kaotab ära humanitaarteaduste imepisikese lisarahastamise. Küsimus on kogu Eesti teaduse rahastamise süsteemis, selles, kuidas hakkab toimima Eesti teadusagentuur. Teadlastel on tekkinud hirm, et teadusagentuuri institutsionaalsed uurimistoetused, mis olid mõeldud institutsioonide jätkusuutlikkuse tagamiseks, võivad muutuda tippteaduse grantideks, kus pole kohta ekspertteadmisel. Personaalsete uurimistoetuste salapärane maailm on meil veel täiesti avastamata. Neid taotlusi alles hakatakse vastu võtma. Siia lisandub ebakindlus kõrghariduses. Eestikeelse tasuta kõrghariduse loosung on viimas selleni, et mitmetel sotsiaal- ja humanitaarteaduste erialadel ei saa tasulise õppe äralangemise tõttu enam eestikeelset kõrgharidust anda. Ellujäämise nimel on vaja alustada tasulist õpet inglise keeles.

Kuidas siiski jõuda teaduse rahastamise ja teaduspoliitikani, kus arvestataks humanitaaria eripära ja vajadustega?

Selleks peavad humanitaarteadlased ise endale esitama põletavalt valusaid küsimusi. Kas meie tegevusest on kasu Eestile, maailmale? Missugust humanitaarteadust vajab Eesti riik ja rahvas? Kõigepealt oleks tarvis kõik humanitaaria valdkonna uurijad ja uurimisteemad kaardistada. Keelevaldkonnaga on lood paremad, sest Eesti keelenõukogu on olukorra kaardistanud, koostanud eesti keele arengukava ning korraldab pidevat seiret kava täitmise kohta. Vaja oleks, et humanitaarteadlased ise viiksid läbi siseauditi humanitaarteaduste olukorra ja perspektiivide kohta. Sellest peaks sündima kokkulepe, mida ja kui palju on praeguste võimaluste puhul võimalik rahastada. Riigi rahakoti paksus on ju teada. Palgad saavad kasvada ainult valusate valikute tulemusena. Ei ole reaalne, et humanitaaralade vajadusi suudetaks realistlikult hinnata kuidagi väljastpoolt.

Ei ole ju ka realistlik, et humanitaarid lepivad ise kokku, milline tegevus on olulisem ja milline vähem oluline.

Keeleinimesed on arvestataval määral niisuguse konsensuseni siiski jõudnud, toimivad mitmed riiklikud programmid. „Eesti keele ja rahvuskultuuri” programmist on aastate jooksul pidevalt rahastatud ka kirjandusteadust ja folkloristikat. Kui see on tõesti nii, et humanitaarteadlased ei taha oma institutsioonide ja osakondade kasvule vastu töötada, siis tuleb neile teha väike arvutamise kursus. Maksumaksja taskust tulev palgaraha kogu Eesti teaduse jaoks on lähiaastateks konstantne.

Nõnda et rahvusteaduste baasfinantseerimise määrusele ja rahvusteaduste professuuride loomisele vaatamata seisab tegelik töö eesti teaduse prioriteetide paikapanemisel ja humanitaaralade olukorra normaliseerimisel alles ees?

Jah, kindlasti, suur töö seisab ees. Ma ei tea, kas tegemist on normaliseerimisega. Eesti riik on just nii rikas nagu ta on. Teadusesse, sh humanitaarteadustesse tuleb raha juurde koos majanduskasvuga. Praegu tuleb tõesti seada prioriteete. Seejuures ei tohi kõike taandada rahvusvahelisele tippteadusele, vaja on ka eksperte. Me oleme uhked oma teadlaste üle, kes on oma eriala absoluutses tipus ja keda palju tsiteeritakse. Aga me peame eluõiguse andma ka neile suundadele, kus pole lootustki, et sind teiste maade teadlaste hordid tsiteerima hakkaksid. Peame püüdlema olla osa maailma teadusest, aga jääma Eesti teadlasteks. Meie kohus on teenida Eestit!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming