Ida-Virumaa ja vastutus

Tanel Vallimäe

Kindlasti on nõukogude korra venestamispoliitika tekitanud probleeme, ent tuleb tegeleda ka sellega, mis edasi saab. 6. veebruaril toimus riigikogus arupärimine „Ida-Virumaa majanduslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamise kohta (nr 89)”. Selle fookusse kuulus ka 9. IX 2010 valitsuse poolt heaks kiidetud Ida-Virumaa tegevuskava aastateks 2010–2014. Arupärimisel peaminister Andrus Ansipile küsib riigikogu liige Jaak Allik: „mind on hämmastanud koalitsiooni vastasseis ka kõige väiksematele hea tahte žestidele meie nende kaaskodanike ja maksumaksjate suunas, kes pole Eesti kodanikud ja kellest paljud elavad Ida-Virumaal. … loomulikult ei lähe nad siit kuhugi, ainult kibestuvad ja võõranduvad Eesti riigist üha rohkem, tajudes sellist suhtumist endasse. Millega on selline järjekindel pahasoovlik poliitika seletatav ja milliseid eesmärke ta taotleb?” Ansip kostab selle peale omakorda, et „tunnen aeg-ajalt siin kõnepuldis ennast just kui mingisugust Ida-Virumaa vaenlast /…/ tegevuskavaga kavandame väga konkreetsed eesmärgid /…/ Ida-Virumaa probleemid ei ole tekitatud Eesti Vabariigi valitsuste poolt. Need on tekitatud nõukogude võimu rahvuspoliitiliste otsuste läbi.”* Millist vastutusearusaama selline retoorika Ida-Virumaa küsimuse kontekstis õieti kultiveerib? Osundatud vastus sisaldab ligikaudu järgmise argumendi. Meie – s.o Eesti Vabariik, mida kõnealusel juhul esindab valitsus – ei vastuta olukorra eest, mille tekkepõhjusi tuleb otsida okupeeriva režiimi (nõukogude võimu) kunagisest tegevusest. Iseäranis – võiks ehk lisada – ei vastuta me säärase täbara seisu pärast asjaolu tõttu, et räägime inimestest, kes ise mingis mõttes omaaegseid okupeerijaid esindavadki.

Vastutuse ja süü mõiste on ühiskonna toimimiseks vajalikud. Kui üldse poleks teada, kes vastutab mille eest, ega see, mida sa pead või mida sa ei tohi teha, poleks kooselu võimalik. Kuid arvestada tuleb, et sellega kaasneb ka võimalik vägivald nende suhtes, kes n-ö normile ei vasta. Süütunde tekitamine on võte, millega kujundatakse nii personaalseid kui ühiskondlikke identiteete. Nii näiteks on ortodoksse liberaalse mõtlemise kohaselt hariduseta ja virelev üksikema ise oma olukorras süüdi, kuna tegi nooruses lihtsalt mitmed valed valikud. Ka kitsikusse sattunud venekeelsele elanikkonnale Ida-Virumaal saab omistada valikuid, mis tagantjärele on osutunud valeks ja olid „meie” perspektiivist ühtaegu ebaõiglased. Sel moel sisendatakse inimestele negatiivset ja mingil kombel ka ebatäielikku minapilti.

Vastutuse minevikus toimunu eest saab omistada ja seda mõtestada paljudel viisidel. Vastutuse kandjana võib käsitleda riiki, kogukondi või üksikuid indiviide. Osa juhte hõlmab moraalset vastutust, kus tähtsat rolli kannavad asjassepuutunute kohased moraalsed hinnangud, emotsioonid jne. Samas kõneldakse eriti kollektiivide tasandil tihti ka seda sorti vastutusest, mis keskendub pigem reaalsetele tegudele või nende sooritamata jätmisele ning mis ülekohtu korvamiseks eeldab vastutajalt ennekõike just praktilisi samme. Kollektiive hõlmavad vastutusekontseptsioonid on tõepoolest aktuaalsed, sest isegi üliliberaalse ühiskonna korral pole jõutud ideaali rakendamiseni, mille järgi igaüks vastutab vaid iseenda tegude või tegemata jätmiste eest. Sama kaugel ollakse sellele vastanduva radikaalse mõtteviisi teostumisest, nagu peaks või saaks igaüks igaühe eest vastutada. Viimast illustreeriks selle puhtaimal kujul staarets Zossima, kes usub Dostojevski „Vendades Karamazovites”, et igaüks meist on ilma kahtluseta süüdi kõikide ja kõige eest maailmas.

Tänapäeva tõekspidamisi iseloomustab ikka midagi nende äärmuste vahepealset ning individuaalse süü selgitamise kõrval on poliitikas tähtis ka kollektiivse vastutuse mõiste. Sellega omistatakse ja võetakse vastutus teiste eest: konkreetsed süüdlased võivad olla ehk isegi surnud, kuid vastutus nendega samasse kogukonda kuulujate puhul püsib. Ent millegi tekkimise ja selle kestmise põhjused võivad erineda. Seepärast saab eristada ka kahte mõjukat viisi vastutusest mõelda. Esimesel juhul üritatakse leida mingit põhjuslikku seost ülekohtu sooritamise ja selle eest vastutamise vahel: keegi inimene, kollektiiv või režiim tegi (või jättis tegemata) teatava teo ning tagajärjed jäävad tema kanda. Sellega keskendutakse olukorra põhjustajale. Teisel juhul tahetakse pigem paika panna see, kes vastutab selle eest, mis põlistab vastava olukorra. Ja tegelikult paljude juhtumite korral polegi ülekohtu allika väljaselgitamisest mingit kasu, kui viimast – nt teatud kogukonda – enam ei eksisteeri. Pealegi pole põhjustajat alati võimalik kindlaks tehagi, nt kui üksikute tegutsejate vaevu eristatavad rollid on tihedalt läbi põiminud. Tänapäevaseid vastutuseanalüüse uurinule torkab silma, et ebaõigluse algpõhjuse kindlakstegemise püüule on üha enam lisandunud mainitud teist tüüpi vaateviis vastutust käsitleda (olgu ühe kogukonna piires või globaalse õigluse teoreetilistes suundades).

Mõelgem taas Ansipi ja Alliku dialoogile. Alliku sõnumi toon arvatavasti häiriks idealistist demokraati. Pole õige kõnelda kõnealuses kontekstis valitsusest kui eraldiseisvast kollektiivsest organist, kes justkui ei saakski julgustust või ei leiakski oma tegevuses õigustust sellest, mida tavainimesed (valijad) arvavad. Sellise sümboolse eraldusjoone tõmbamine valitsuse ja rahva vahele võtaks rahvalt vaatlusaluses küsimuses vastutuse ja seega võimu. Teiselt poolt ütleb Ansip, et vastutuse kandja on teada (nõukogude võim), küsija kriitika on suunatud lihtsalt valel aadressil. Ja see, minu meelest ekslik loogika, ütleb ka seda, et „meie” (valitsus ja tegelikult Eesti kogukond tervikuna) ei olegi kohustatud midagi tegema, sest „meil” pole siin ei moraalses ega üldse mingis mõttes vastutust. Kui me ka tegutseme, siis on see rohkem hea tahte ülesnäitamine ja vastutulek. Kuid praktilises mõttes ei ole ka keegi teine – see, kes „tõeliselt” vastutab – oodatud tegutsema. Ida-Virumaa sotsiaalmajanduslikud probleemid on meie siseasi ja iseäranis mitte Venemaa asi. See loogika ütleb järelikult midagi sellist: nõukogude aja pärandina tekkinud muukeelsete olukord on miski, mille põhjustamise taaka meie ei kanna, ent ka selle püsimise eest vastutuse võtmine pole meile kuigi oluline.

Tuleks siiski olla ettevaatlik selles osas, kuidas me päritud vastutust kogukondade puhul tajume. Kaua on üldse põhjust ajalukku vaadata, on veel hoopis iseseisev probleem. Üldiselt on praktika siingi vältinud äärmusi. Puhta individualistliku lähenemise korral küsiks, et kui indiviid pole kohustatud omaks võtma oma vanemate elueesmärke või veendumusi, tasuma nende võlgu või heastama nende vigu, siis miks peaksid kodanikud seda tegema varasemate põlvkondade puhul? Nii näiteks pidas Thomas Jefferson vastuvõetamatuks, et ühele põlvkonnale kuulub voli seada paika ühiskondlik kord kõigile järgmistele põlvedele. Üks põlvkond tähendab teise jaoks sama nagu üks iseseisev rahvas teise rahva jaoks, leidis ta, ning pani Condorcet’d järgides ette, et igal põlvkonnal peaks olema võimalus ise määratleda oma konstitutsioon, seadused ja poliitilised suhted.

Kuid sel viisil demokraatlik maailm ikkagi ei toimi. Ja samal moel ei domineeri ka põhimõte, mille kohaselt mitte üksnes esiisade patud ei lasu tänastel ja homsetel kogukonna liikmetel, vaid – nii on uskunud mõned rahvad – tänaste ja homsete liikmete patud langevad ka esiisadele. N-ö tõde on taas kuskil vahepeal: me pole ajaloo poolt paika pandud, minevik ei paina meid sedavõrd, et me ei saa oma kogukondi muuta või uusi luua. Ent ometi on need kogukonnad säärased, mis püsivad ajas, annavad lubadusi ja sõlmivad põlvkondi ületavaid lepinguid. Ning kuni me sellistes kogukondades elame, tuleb arvestada ka minevikuga. Kindlasti on nõukogude korra venestamispoliitika tekitanud probleeme. Oleks vale öelda, et me ei peaks seda laadi juhtudel rääkima hädade algallikast. Ent tuleb tegeleda ka sellega, mis edasi saab. Ning siin on igal asjasse puutuval kogukonnal kanda vastutus iseenda tegevuse eest.

Suhtumine neisse, kes elavad siin eelmise režiimi tegevuse tõttu, kelle siia sattumises ja praegustes hädades meil otsekui mingit taaka kanda ei ole – ja kellesse ettevaatuse ja distantsitundega suhtuda näib olevat õigustatudki –, tõenäoliselt muutub ideoloogiliste ja moraalsete rõhuasetuste nihkumisega ning majanduselu paranedes. Selliseid nihkeid on kahekümnendal sajandil läänemaailmas toimunud arvukalt. Ja tagantjärele kahetsetakse varasemat kohtlemist, olgu tegu mustanahaliste või üldse vähemustega ümberkäimisega. Kui jutt käib kodumaalt eemal olevatest eestlastest, kes näiliselt on lahkunud vabal valikul ja ometi sageli sunnitult, tundub enesestmõistetav oodata nende sealset heasoovlikku vastuvõttu. See paralleel näib meelevaldne. Kas pole ilmne, et Ida-Virumaal sotsiaalmajanduslikku viletsusse jäänud on endise korra poolt siia toodud ning nemad ja nende järeltulijad on kui mitte just tollase režiimi käsilased, siis vähemalt juurteta õnneotsijad, kes lihtsalt langetasid minevikus vale otsuse? Aga kas niisugune suhtumine jääb püsima? Kas võib kindel olla, et ühiskonna enamus ei hakka säärast ükskõikset ja tõrjuvat suhtumist tulevikus teisiti hindama? Vaevalt, et võib.

* XII RIIGIKOGU STENOGRAMM, III ISTUNGJÄRK, 6. veebruar 2012 <http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&day=08&date=1328529900#pk9674> (vaadatud 9. veebruar 2012)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming