Ideaalnaistest XX sajandi alguse Eestis

Mirjam Hinrikus

Eerik Obermann. Noor-Eesti IV albumi kaas. 1912

Mees näitab moderniseerumisega kaasnenud nähtust oluliselt teisiti kui naine.

Eesti Päevalehe lisas Arkaadia ilmus veebruaris ja märtsi algul mitmeid Noor-Eesti 100. aastapäevaga seotud ja nooreestlaste kultuuriuuendusi vaagivaid artikleid, kusjuures kolme kirjutise juurde olid lisatud Noor-Eesti albumitest pärit illustratsioonid. Paraku ei ole ei Tiit Hennoste (Eesti Päevaleht 4. III)  ega Johannes Saar (Eesti Päevaleht 18. II) oma teksti märkimisväärselt pildiga suhestanud ning seetõttu on teatud osa lugeja ette laotatud Noor-Eesti liikumisega seotud meeleoludest ja hoiakutest jäänud kontekstita.

Millist sõnumit kannab Hennoste artikli juurde lisatud Nikolai Triigi meelas naisakt juugendlik-rahvusliku mustri raamistuses või Erik Obermanni eksootiline, erotiseeritud ja  ülimalt sõjakas madudetaltsutajast naine ? Noor-Eesti IV albumi ülimalt kiiresti mällu sööbiv illustratsioon, mis Johannes Saare teksti täiendajana tekitab üsnagi vastakaid tundeid? Võime lugejatena ju vaadata seda kujutist kui ühte järjekordset Obermanni prostituuti, sest just niimoodi Saar seda kujundit esitab, kuid sellisel naiselikkuse esitusel on ideoloogilises plaanis natuke sügavamad põhjused. 

Kas selliste naiskujutiste ilmumine Noor-Eesti albumitesse on kultuuri ja kirjanduse üleüldise feminiseerumise, st soolise demokratiseerumise märk, nagu Toomas Liiv oma üsna segasevõitu kirjutises ?Sotsialiseerunud bi-seksuaalsus kui Noor-Eesti keskne probleem? (Eesti Päevaleht 11. II) üritab väita? Kas võib feminiseeritud motiivide, näiteks androgüünsuse motiivi, ilmumist eesti kirjandusse ja kunsti (see motiiv oli fin de siècle?i kultuuriruumis levinud üle Euroopa)  automaatselt võrdsustada kultuuri feminiseerumisega toomasliivilikus tähenduses?

Miks ei viita siis ei Hennoste, Liiv ega Saar ühelegi naissoost moderniseerijale?  Miks ei ole tavaks kirjutada eesti naiste loomingulistest ja ühiskondlikest saavutustest XX sajandi alguses? On neil erotiseeritud ja eksootilistel naiskujudel üldse mingit pistmist moderniseerumisega soolise demokratiseerumise tähenduses? Vaadelgem kas või Noor-Eesti IV albumit (1912), kus enamiku illustratsioonidest moodustavad Erik Obermanni ähvardavates poosides naisaktid või vanade naiste vampiirilikud kujud. Need pildid ei esinda niivõrd naiseliku seksuaaliha teadvustumist ? mis feminiinse modernismi kontekstis oli kahlemata oluline teema ? kuivõrd naiselikult eneseteadliku seksuaalsuse võrdsustumist dekadentsi, degeneratsiooni ja süüfilisuse ohuga, mille nii vaimse kui füüsilise ohvrina nähakse just nimelt meest. 

Küsides, mis on feminiinse seksuaalsuse narratiivi taga, tuleks meenutada, et  XIX sajandi lõpul saab naisküsimusest läänemaailmas üks kõige põrutavamaid debatte. Piisas väitest, et naised ei ole loomulikult-looduslikult-loomupäraselt meestest alamad ja et nad on ära teeninud võrdsed sotsiaalsed, poliitilised ja intellektuaalsed õigused, et põhjustada täielik kultuurikriis. Selle kriisi üks väljendus on XIX sajandi lõpu tunnussõnade nagu ?degeneratsioon?, ?dekadents?, ?atavism? ja ?neuroos? feminiseerumine, mistõttu naise ja naiseliku esitamine võtab nii kujutavas kunstis kui kirjanduses väga omapäraseid ja äärmuslikke vorme. Kuigi traditsioonilistele ja müütilistele naiskujudele toetuvad fin de siècle?i naisrepresentatsioonid teatud mõttes vastanduvad oma aja kodanliku ühiskonna naiskäsitustele ja -ideaalidele, on need naiskujutised siiski kaugel traditsiooniliste naiskäsituste lõhkumisest.  Vastupidi, pigem on tegemist ülimalt konservatiivsete ja silmanähtavalt misogüüniliste naise ja naiselikkuse interpretatsioonidega.

Käesoleva näituse ja seminari ?Reaalne  ja ideaalne. Naine XX sajandi alguse Eestis? üks eesmärk on teadvustada, millised naiskujutised tollases eesti kultuuripildis nii kunstis kui kirjanduses ringlesid, millist ideoloogiat need kujutised kandsid ja kuidas reaalsed Eesti naised sümboolsete naisrepresentatsioonidega suhestusid. Kas ja kuivõrd nad naisfiktsioonidega identifitseerusid ja neid matkisid? Kas ja kuidas see misogüüniline sooideoloogia naiste poliitilist, ühiskondlikku, hariduslikku ja ruumilist vabadust piiras? Kuidas sellistele küsimusele üldse vastata?

Kirjeldame lähemalt XX sajandi alguse kunstis ja kirjanduses kõige levinumaid naisstereotüüpe ja nende ideoloogilist tausta.  Vaatluse alla tuleb naine kui muusa (sajandivahetuse femme fragile) ehk meest inspireeriv karskuse neitsilikkuse ja puhtuse iidol, naine kui loodus, naine kui prostituut, nartsissistlik naine, naine kui sfinks ehk mõistatus ning lõpuks sajandivahetuse kõige tuntum naiskuju femme fatale, kes ühendas endas eespool mainitud naisstereotüüpe.

Kas Eesti kultuuriruumis oli tegemist üleüldise feminiseerumisega, tendentsiga, millele juba XIX sajandi lõpul juhtis tähelepanu Friedrich Nietzsche? Kahlemata oli see nii, kuid mees tajus seda moderniseerumisega kaasnenud nähtust oluliselt teisiti kui naine. Osaliselt just seetõttu oleks meil vaja ka teistsugust ajalookäsitust. Sellist, mis ei arvestaks ainuüksi meeste ajaloolise kogemusega, vaid näeks mehe kõrval ajalugu tegemas ka naist.