„Ideaalse tarbija” otsinguil

Aet Annist

 

Homne rahvusvaheline ostuvaba päev on seekord Eestis Rohelise Liikumise eestvõtmisel mõjusat vormi saamas, kui häirivate reklaamide pilatud ja paljastatud versioonid tarbimishimulisi jõuluhulluse eel maha jahutada peaksid suutma. Ostuvaba päeva on rahvusvaheliselt korraldatud juba 1992. aastast. Just see oli aga eestlaste jaoks aasta, mil tarbimine täiel rinnal võis alata. Sellest peale on rahva tarbimispalavik üha tõusnud ja tarbimisvastastel pole sellele suurt mõju olnud.

Loomulikult ei saa ostuvaba päeva tüüpi tarbimisvastased kampaaniad mõjutada paadunut poodlejat, kes teeb oma tarbimisotsuseid ainult vastavalt isiklikele himudele ega suuda või taha neid seostada mingite laiemate protsessidega. Kuid need, kes tarbimist isiklikuks põhivabaduseks enam ei pea, saavad niisugustest aktsioonidest julgust inimese kui tarbija loodus- ja inimkeskkonna mõju teadvustamiseks ja oma käitumise muutmiseks. Kuigi veel mitte Eestis, on tarbimisest Lääne-Euroopas ja Ameerikas saanud võitlusväli, kus uut, (keskkonna)teadlikku maailmanägemist esindav inimene on rinnutsi varasemate lähenemiste ja seni ka kehtiva süsteemiga.

Just nagu tänagi oli tarbimine ka varase nõukogude võimu päevil ideoloogilise tapluse tandriks. Vägivallast üksi jääb ka kõige jõhkrama diktatuuri kehtestamiseks väheseks ja nii tuli nõukogude võimu kehtestada ka tarbijate vajadusi rahuldades. Sõjast ja revolutsioonist purustatud majandust üles ehitades tõotati, et sotsialism suudab oma kodanikele pakkuda majanduslikku õitsengut, turvalisust ja stabiilsust. Paraku olid sellised väärtused väikekodanliku, „endise” lehaga. Vera Dunham osutab, kuidas sellised olemuselt vananenud väärtused muudeti teatava ideoloogilise nihkega aktsepteeritavateks sotsialistlikeks väärtusteks. Heaolulisi väärtusi, mis olemuselt ju isiklikud, tuli näidata ühishüvelistena. Materiaalne tunnustus oleks seega õigustatav kui tunnustus sotsialistliku ülesehitustöö vaimu ja ühiskondliku aktiivsuse eest – mitte vastupidi, et ühiskondlikult aktiivne ja töökas ollakse materiaalsete väärtuste omandamiseks. Materiaalsed hüved pole eesmärk, need justkui pudenevad sülle ühiskondliku tänu korras ja just selle väljendamiseks. Ka tänases tarbimismaailmas võib leida teatud analooge, ent ideoloogiline nihe ei leia aset mitte tarbija, vaid tarbitava valiku tasandil: tarbides õigeid kaupu olete kaitsnud loodust, ligimesi kaugetel maadel ja vähendanud energiakasutust; teie tarbimine muutub seeläbi isekast ühiskondlikuks.

Dunham osutab, et kuigi tarbimisväärtusi esitati ühest küljest millenagi, mis lihtsalt sotsialistliku ülesehitustöö kaasnähe ja tagasihoidlik tunnustus usina töö eest, sai püüdlemine rikkuse poole tegelikkuses õige varsti neile nõukogude inimestele, kel vähegi käsi mingite ressurssideni ulatus, ülitähtsaks eluülesandeks. Ühest küljest igapäevavajaduste rahuldamiseks, teisest ka luksuse taotlemiseks, klassikuuluvuse näitamiseks. Rabelemine igapäevavajaduste rahuldamiseks pole kapitalismis muidugi ainsa valitava puuvilja või mantlimudeli täpse asukoha määramine ja õigete suhete kasutamine, et seda õigel hetkel teiste antud tootele pretendeerivate tarbijate eest ära napsata. Kuid higilõhn on tarbimisel küljes ka kapitalistlikus ühiskonnas ning valikuvõimalus vastab sissetulekule. Neidsamu „õigeid”, „ühishüvelisi” või eetilisi kaupu saavad valida samuti peamiselt ühiskondliku redeli ülemistel pulkadel kõrgujad. Samas tähendab suuremate sissetulekute omandamine sageli ka paljusid isekaid ja sageli ka looduskahjulikke valikuid, mis justkui tarvilikud sellise töö tegemiseks ja sissetulekule vastava imago alalhoidmiseks. Seda vastuolulist vajadust apelleerida rikkale tarbijale on vähemalt praegu mahe- ja eetilise kauba tootjal raske ületada.

Ostuvaba päeva sõnum on aga selliste probleemideta: ideaalne tarbija on keskkonnateadlikus maailmanägemises see, kes püüab võimalikult palju ise kasvatada ja kohalikku osta ning vähesega läbi ajada. Nõukogude inimene tegi sedasama plaanimajandusega kaasnevate tühjade lettide mõjul, ning ta valikud olid üheks türanliku riigi surve avalduseks. Nõukogude õõnsavõitu ühishüve ideaal ei suutnud muutustele vastu pidada. Vabanedes lisas endine sovett võimaluse piiranguteta tarbida oma demokraatlike põhiõiguste hulka. Keskkonnateadliku tarbija ühishüveline suhtumine tarbitavasse survet ei vaja. Õnnetuseks on aga ammenduvate loodusressursside sund märksa paratamatum kui tühipalja kukutatava nõukogude võimu oma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming