Idealism on ilus…

Evi Aruj?

Sõnavabaduse, ajakirjanduse vastutuse ja kompetentsuse teema pole uus, aeg-ajalt on see ikka lahvatanud. Enamasti omandab ajakirjandus siis isikustatud kuju, sageli nähakse selle taga ka kellegi või millegi karvast kätt.

Ajakirjanduslik avalikkus tähendab teatud paljundatud valikuid ja tõlgendusi. Ajakirjandust teevad inimesed ja nende käes on tõesti niite ja hoobasid. Interneti-ajastul mõjutab olukorda ka puhas mehaanika: paljundatud tekstide sõnum võimendub, hoolimata kirjutaja moraalsest legitiimsusest või kompetentsusest. Meedia jaburaimaks, kommertsiaalse taustaga valikupõhimõtteks võiks pidada n-ö loodusõnnetuse mudelit: mitte ainult õnnetuste, vaid mis tahes ühiskonnaelu sündmuste serveerimist moel, mis rõhutab sündmuse fataalsust, kriminaalsust, dramaatilist iseväärtust, valgustamata põhjuslikke seoseid ja eellugu. Sellest põhjendatud etteheide – süüdistus tõelusepildi fragmenteerituses.

Pole kahtlust, et nii või teisiti mõjutab meediat ka elukutseliste ja amatöörkirjutajate enesetsensuur, mida juhivad teadlikud või ebateadlikud kujutlused „referentsgrupi” ehk mõttekaaslaste ja ülemuste ootusest, elust ja koolist õpitud mõttemudelid, grupikäitumise instinktid ja isiklik elukogemus. Samas püsib tsensuuri aegadest pärit kalduvus näha sõnavabaduse püha oreooli mis tahes avalikult öeldud sõna ümber, seades selle pühaduse mõnikord lausa võrdelisse sõltuvusse väljaöeldu provokatiivsusest ja jõhkrusest. Enesekehtestamise akt, infantiilne või mänguline jõhkrus, on avalikes sõnumites sageli tugevam ajend kui intellektuaalne veenmistung, verbaalse provokatsiooni hulljulgus tähtsam sõnumi sisust. Peale netikommentaaride põhineb sellel ka suur hulk „uuriv-meelelahutuslikku” ajakirjandust. Võib ka arvata, et suure, passiivsema osa jaoks inimestest samastubki meelelahutuslik elupilt, milles liiklusõnnetused ja kodukootud poliitskandaalid põimuvad prominentide seltsi- ja suguelu sündmustega, „päris eluga”. Aga mis on „päris”?

Tähtsaim ajend, mis peitub meediakriitika taga, ongi tunnetuslik orienteerumisrefleks ja sellega seotud rahuolematus: aimus või veendumus, et ajakirjandusliku avalikkuse kaudu vahendatud tõeluse taga on mõni teine – varjatud, diskrimineeritud, latentne „õige” tõelus, mis vääriks avalikuks saamist. Muidugi on „varjatud” või „latentne avalikkus” semantiliselt absurdne sõnaühend, aga sellele annab õigustuse just too rahuolematusest võrsuv tõe(luse) ambitsioon.

Too ühiskondliku inimese igavene rahulolematus annab alati ja õigusega põhjust väita, et meil eksisteerib teatraalne, võlts ja valelik, riiklike ja erainstitutsioonide PR-kontoritest  juhitud liba-avalikkus, kus on selgesti näha niiditõmbajate varrukaid, kuigi formaalselt on kõik korrektne, sest teatava tegevuse jaoks on täiesti legaalseid mõisteid ja ameteid (suhtekorraldus, lobitöö, reklaam, kodanikuühiskonna edendamine). Paradoksaalselt saab ka too varjatud  avalikkus – rahva hääl, „lihtsa inimese” joovastus või äng, mida reporterid otsivad tänavalt, kõrtsist ja kangialustest, sellesama teatraalse „liba-avalikkuse” osaks. Latentse, veel tõe(luse)ks saamata avalikkusega, mis lahvatab alles ühiskondlike pingete teatud kriitilise massi saavutamisel, on asi muidugi tõsisem, seda jälgivad vastavad organid.

Muidugi on ilus ja hea, et püsib idealistlik hoiak, lootus, et ajakirjandus on puhas leht, millele aeg ja täiuslikult targad inimesed kirjutavad siiraid, tõde teenivaid sõnumeid. Idealism ei lase manduda. Aga elu on ebatäiuslik. Ja paradoksaalselt on kaks meediale osaks saavat põhisüüdistust – moonutatud või „vale” tõelusepeegeldus ja selle peegelduse fragmenteeritus – olemuselt vastandlikud. Kas keegi suudab kujutleda terviklikku, kõigis olulistes seostes kirjeldatud tegelikkust, kuhu ühtlasi oleksid võrdväärsena ja kaunis harmoonias kaasatud kõik võimalikud, s.o ka tigedalt konkureerivad tõelusepildid?

Seepärast, tunnistades ka ebameeldivaid asju, nagu nad on – ehk paistab meedia kui avalikkuse looja ja tõelus(te) peegeldaja roll vähem dramaatilises valguses, kui tunnistada, et ükski võimalik avalikkuse pilt ei saa demokraatlikus ühiskonnas olla nagu Moosese tahvlid, s.t kanda ülevalt antud autoriteeti, vaid on üksnes osa tõeluse mentaalsest peegeldusest, mille täpsust ja selgust saab kujundada ka nimetu netikommentaator.