Idealism

X-põlvkonna eestkõneleja Steve Lohr on sedastanud, et „kõik elu narratiivid, need elukäigu kummitemplid, on läbikulunud”. Kas ikka on?
„Tihtilugu kiputakse vaatama noortele kui rumalukestele radikaalidele, kui nad endastmõistetavana nõuavad võrdõiguslikkuse poliitikat ja normaalseid seadusi: samasoolistel lubatakse abielluda ja lapsendada või sätestatakse kvoodid, et suurfirmade nõukogus, mis peale ärijuhtimise otsustab töötingimuste ja sponsorluse üle, on võrdselt naisi ja mehi. Selliste ettepanekute peale vastatakse, et puudub üleüldine valmisolek,” kirjutab Rebeka Põldsam.
Kõrvalveerul hakkavad jooksma kolm erinevat vastust Gustav Kalmu artiklile. Kadi Maria Vooglaid ütleb, et paraku pole kapitalismil nägu ja neil, kes kõhkluste kiuste vooluga vastumeelselt kaasa lähevad, ei jäägi üle muud, kui süüdistada topeltstandardite vohamises iseennast. 
„Maailmaparandamine ei pea üldse olema lahe ega cool, ” leiab Joonas, „Olulised küsimused, mida endalt küsida, on: kas ja miks on vaja parandada? Kui vastus on jah, siis järgmised küsimused on: mida ja kuidas parandada? Ja kõige raskem: kas, mida ja kui palju ma ise olen valmis ohverdama, näiteks oma heaolu ja lahedat äraolemist? ”
„Küllap on ka juhuslike heategude filosoofial maailmaparanduslik potentsiaal täiesti olemas – kui seda ühte juhuslikku tegu ei võeta indulgentsina, mis vabastab järgmiseks ajaühikuks vastutusest (sest headuskvoot on juba täidetud), vaid üleskutsena hoida silmad ja kõrvad alati ja igal pool lahti võimalusele kasulik olla, aidata, rõõmu teha,” arvab Mirjam Parve.
Kas arhitektil peaks olema moraalne kohustus loobuda tellimustest vanglatele, kus peale tavapäraste karistusasutuse ruumide on ka hukkamiskambrid? Näikse, et „Manifesta” toimumist Peterburis ei sega mitte miski, – kas biennaalil osalemine, mitteosalemine või seal tehtav kunst muudavad olukorda Krimmis ja Ukrainas? 
Kriton, me võlgneme Asklepiosele kuke – need on viimased sõnad, mida Platon laseb tuhmuva teadvusega Sokratesel öelda.

NB! Järgmine Sirp ilmub 25. aprillil.