Idioodid kultuuri kallal

Oudekki Loone

Sõnake „idioot” pärineb kreeka keelest ja tähistas algupäraselt neid, kes elasid eraelu väljaspool head seltskonda ning avalikke ameteid. Seisus, mis ka tänapäeva Eestis – ja tegelikult kogu maailmas – haarab üsna laia inimhulka. Neile vastandub eliit, seltskondlik, majanduslik ja poliitiline, keda kirjeldavad eksklusiivsed omadused, näiteks ligipääs haridusele, infole või rahale, millega õigustatakse oma nõuet idiootide üle valitseda. Valitsetakse läbi poliitilise võimu, majandusliku otsusetegemise, aga ka kultuuriruumi raamistamise – määratletakse „hea seltskond” ja „lubatava aruteluviis”. Viimati nimetatu kaudu asuvad võtmepositsioonidel ühiskondlikud intellektuaalid, kes just seetõttu valvavad kiivalt omaenese kasti piire. Kultuur on sitta kanti põnev, sest see legitimeerib võimu kasutamise viisid.

Muidugi, tegelikult on iga inimene intellektuaal. Ka idioodid. Kõik inimesed loovad kultuuri. Ei eksisteeri ühtegi tegevusvaldkonda, milles poleks loovat komponenti. Laenates sõnu Antonio Gramscilt: igaüks on oma töö ja spetsialiteedi raamides filosoof, kunstnik, hea maitsega ja teadliku moraaliga inimene, kes panustab maailmatunnetuse muutmisse või säilitamisse, otsib uusi viise mõelda. Kultuur ei ole midagi aristokraatlikku, kultuur on maailmast teada saamise viis. Kultuur on tegelikult juba ülesehituslikult sitta kanti põnev, nagu uuega kohtumine ikka.
Gramsci mõtet ei tohi aga jätta lõpetamata. Ehkki kõik on intellektuaalid, ei täida ühiskonnas sugugi kõik intellektuaali rolli. Ühiskondlikud intellektuaalid on need, kes suudavad kontsentreeritult väljendada seda, mis on õhus ning pääsevad seda esitust avalikkusele demonstreerima. Just nemad, mitte intellektuaalne tegevus kui niisugune, määravad võimu legitiimse kasutuse ja seepärast peavad kõik, kes võimule pürgivad, mingite ühiskondlike intellektuaalidega kampa lööma.
Demokraatias on eliidil mitu parteid ja iga partei hulgas või ümber liigub intellektuaale, kes normaliseerivad just nende valitsemismeetodeid. Stabiilsed võimulolijad eelistavad tavaliselt konservatiive, sest „traditsioonilise ja läbiproovitu” absoluutne eelistamine seadustab alati olemasoleva partei jätkamist, protestiolukorras haaratakse pardale pigem futuristid, kes lubavad raamatukogud ja akadeemiad maha põletada ning kõik „vana” asendada „uuega” (mis mõnikord on tõesti suurepärane, aga mõnikord betoonkäkk), viise ja varjundeid on teisigi. Kuna aga intellektuaalid on orgaanilised mitte ainult parteile, vaid ka klassile, siis ühendab neid erinevaid ja vastandlikke tegelasi soov hoida rahvas ohutus kauguses. Majanduslik ja poliitiline eliit jätab kasinuspoliitikate abil idioodid ilma materiaalsetest võimalustest valitsejate hulka tungida, õigustades seda retoorikaga „vajalikest, kuid ebapopulaarsetest otsustest”. Ühiskondlikud intellektuaalid sekundeerivad väidetega, mille kohaselt mõtlemine ja uue loomine on mingi äravalitud kasti privileeg, kõik ülejäänud on seega lollid kirsadega mehikesed (või keskealised tädid), kellele meeldimine näitab paratamatut labasust. Süsteem garneeritakse silmakirjaliku avatusega: igaüks saab astuda parteisse, igal töölisel on võimalus saada ettevõtjaks, iga harimatu võib kuulekalt taasesitada tsunftilitaania ja asuda „kultuurispetsialistide hulka”. Igal üksikul idioodil oleks justkui võimalus eliidi hulka pääseda, kuid eliidi valvsa pilgu all ja nende seatud tingimustes.
Kuid vabadus ei ole ainult üksikisiku võimalus tõusta oma klassist välja, vabadus on ka klassi vabadus tõusta üheskoos. Idiootide võimalus elada head elu, teha otsuseid enese üle ning arutleda omaenda valitud viisil selle üle, mis parasjagu südame põksuma paneb, esteetilise või loomingulise elamuse annab.
Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming