Iga hea kunstnik on natuke dissident

Maria-Kristiina Soomre

Kuraator Enrico Crispolti Ida-Euroopa kunstist, dissidentlusest ja 1977. aasta biennaalist.

Enrico Crispolti (1933) on itaalia kunstiteadlane ja kuraator, kes on oma uurimistöös keskendunud futurismile, sõjajärgsele avangardile, Renato Guttusole, Lucio Fontanale jt itaalia kunsti kesksetele kujudele. Praegu  töötab Crispolti kunstiajaloo professorina Siena ülikoolis. Kureerinud kümneid näitusi, teiste seas sarja “Alternative attuali” (“Aktuaalsed alternatiivid”) 1960ndatel Rooma lähistel L’Aquilas, kus eksponeeris muu hulgas ka Nõukogude põrandaaluste kunsti, teiste seas Ülo Soosteri teoseid. 1976. aastal oli ta üks Veneetsia biennaali Itaalia paviljoni näituse “Keskkond kui sotsiaalne ruum” kuraatoreid ning 1977. aastal üks dissidentluse biennaali näituse “Uus kunst Nõukogude Liidust. Mitteametlik vaatenurk” kuraator. Täispikk videointervjuu Crispoltiga on eksponeeritud näitusel “Dissidentluse biennaal ‘77”.

Dissidentluse biennaal oli eelkõige Itaalia nähtus, sisepoliitilisest ambitsioonist kantud kultuuriüritus. Sotsialistid, kes olid suhteliselt marginaalses positsioonis, soovisid end kommunistide vastu välja mängida. Ja dissidentlus Ida-Euroopas oli selleks ideaalne teema. Sotsialist Carlo Ripa di Meana, biennaali president, käis selle idee välja ja kahtlemata sattus see olema aktuaalne ka rahvusvahelises kontekstis. Seda enam oli olukord provokatiivne Nõukogude Liidu suhtes, kuna “dissidentlus” oli nõukogudevastase propaganda põhitermin.

 

Võtsin vastu ettepaneku kureerida dissident­luse biennaali raames mitteametliku kunsti näitust, kuna see tundus hea võimalusena tegeleda nähtusega, mis oli mulle juba pikalt huvi pakkunud. Tegutsesin oma veendumuste kohaselt, lähtudes kultuuriautonoomiast ja püüdes vältida sotsialistide poliitilisi spekulatsioone. Mind tabasid sellegipoolest kommunistide süüdistused antisovetismis, poliitilises instrumentaliseerituses. Kuna olen vaadetelt vasakpoolne, lähedal kommunistidele, kuigi neis küsimustes mõtlesin siiski oma peaga, oli mul seda raske kuulata. Selgitasin korduvalt oma positsioone, oma huvi Ida-Euroopa avangardi vastu, selle huvi apoliitilisust.

 

Vältisime näituse pealkirjas programmiliselt sõna “dissidentlik”, kasutasime selle asemel “mitteametlik”, mis on ajalooliselt täpsem ja ka poliitiliselt korrektsem. Tegemist oli ju tõepoolest eelkõige mitteametliku kunsti, mitte poliitilise protestiga. Need olid kunstnikud, kes ei kuulunud kunstnike liitu, seega olid ametlikult tunnustamata. Kuid see ei olnud poliitiline, vaid administratiivne probleem, korporatiivne tsensuur. Teised biennaali korraldajad käsitlesid dissidentlust väga laialt kui alternatiivseid või ametlikule kultuurile vastanduvaid positsioone, eristades emigreerunud ja kodumaal tegutsevaid loomeinimesi ja tegeledes rohkem nende probleemide, mitte loominguga. Minu seiskoht on aga, et sellevõrra kui kunst on uuenduslik ja kriitiline, on see oma olemuselt nagunii dissidentlik, vastandub kinnistunud normidele. Ja mina arvan, et hea kunst peab olema sotsiaalselt vastutustundlik ja kriitiline ühiskonna suhtes, kus ta sünnib.

 

 

Näitusel osalevate kunstnike nimekiri toodi välja liiga vara, pressikonverentsil, kus tutvustati plaanitavat biennaali. See oli mõeldud kinnise töödokumendina, aga see avalikustati minuga konsulteerimata. Sellest sündis suur diplomaatiline skandaal, kõik võimalikud näituse ettevalmistamise ametlikud kanalid pandi kinni. Paljudele kunstnikele, tähendas see tõsiseid probleeme kodumaal: neid süüdistati koostöös lääne nõukogudevastaste jõududega, kuigi nad ei olnud meie üritusest teadlikudki. Olime sunnitud plaanitud kogu Ida-Euroopa kunsti kajastava näituse taandama Nõukogude mitteametlikule kunstile, mida oli lääne erakogudes juba piisav kriitiline mass, et  üldistusi teha.

 

Ehitasime näituse üles kriitilistele kategooriatele, jaotades materjali teemaplokkideks nagu “Ekspressionistlik ja lüüriline kujutusviis”, “Žest, mateeria, kujund”, “Iroonia ja argipäev”, “Sürrealistlik kujutusviis” jne. Kõige rõõmustavam oli tõdeda, et juba 1960ndatel olin ära tundnud mõned olulisemad isiksused ja suundumused, mis olid juba siis selles mitteametliku kunsti diskursuses püsima jäänud, nagu näiteks Soosteri sürrealism või Nussbergi kinetism. Samas esitasime Veneetsias ka täiesti uusi suundumusi.

 

Kuigi meil oli erimeelsusi, hindan Veneetsia biennaali ajaloos Ripa di Meana presidentuuri: ta suutis avada selle institutsiooni sotsiaalselt, käsitleda tõeliselt aktuaalseid teemasid, seda innovatiivselt. Hiljem kogu see aktiivsus hääbus. Dissidentluse biennaali probleem oli aga, et oli küll ideeline liider, kuid puudus kõiki lülisid koos hoidev persoon, direktor,  nagu need on olemas praegu. Seetõttu ilmus küll igal sektsioonil kataloog või kogumik, aga mingit sünteesi, ühisosa ei tekkinudki.

Vestluse ja videointervjuu põhjal

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming