Igakülgse kasu eesmärgil

Kaarel Tarand

Uus aasta algas üsna valutult: kriisi pole, toad on soojad ja leib laual. Ja ka raha tuleb tasapisi neile, kes tööd teevad. Seda siiski mitte kõigile. Mõned saavad Sirbi vahel olevast kultuurkapitali stipendiumide vihikust teada, et loodetud toetust ei tule. Ja küllap uudisajakirjanik leiab vihikust ka mõne „kuritöö”, mida suure kella külge riputada ja mille abil üritada kenadest ja ausatest inimestest avalikke jalamatte kujundada. 

Kultuurielu finantseerimine sai muidugi löögi, nagu oli teada ja oodata. Aga ega see elu seetõttu elamata jää. Kuid mitmeski katlanurgas tundub endistviisi olevat rohkem puudus mõistusest kui rahast. Tallinna linna täiesti süüdimatu tegutsemisviis kõrgkultuuri infrastruktuuri saatuse määramisel ehk „linnateater vs. kultuurikatel” on üks hiljutine näide. Kultuurkapital kui projektide finantseerimiseks loodud asutus ägab aina kasvava koorma all. Ta on olnud varuventiil, kultuurkapitali abil on paigatud riigieelarvelisi tegematajätmisi. Aga tarvitses vaid tulukasvul  peatuda, kui paikamiseks enam ei jätku. Projekt, see võib oodata kvartali või koguni aasta, aga institutsiooni püsitegevust ei saa vahepealsete voolukatkestustega tagada.

Teadaolevalt ei ole aktiivseid samme kultuurielu varustuskindluse parandamiseks astuma hakatud. Paaripäevast poliitilist sõnasõda sügiseses riigikogus ei saa ju sihipäraseks tegevuseks nimetada. See vaikus on imelik, sest kultuuripoliitika valitud ja määratud sõnastajad ei äga ju metsiku töökoorma all, seda vähemasti  seadusandlikku tegevust sisaldavas osas. Kui praegune koalitsioon võimule tuli, nähti kultuurielu seadusandluse suurima tööna ette nn 1% seaduse ettevalmistamine. Vajadust maandada rahastamisriske 2007. aasta aprillis muidugi ei märgatud. Nüüdseks peaks aga kõigile selge olema, et Estonia lavalaudadelt Setumaa servani ja aastast aastasse lakkamatu stressi tekitamine pole kasulik kellelegi. Rahastamissüsteem peaks olema selline, et see kehvemate aegade ootamatule saabumisele paremini vastu peaks, kui praegu on ilmnenud. 

Kultuuri rahastamise muutusi kujundas mullu „vääramatu jõud”, mis saabus rahandusministeeriumist mõne maksuseaduse muutmise kujul. Ja ega rahandusministeerium neid muutusi ju omast peast ei võtnud, mõnelgi juhul pakkust tuge veel vääramatum ja kõrgem printsiip, mis pärit otse Euroopa Liidu südamest. Kultuuriministeeriumi hääleke jäi selle jõu ees nõrgaks. Selgus, et enesekaitsevahendeid polegi. Lihtne järeldus, mis juhtunust teha, peaks olema, et algatada tuleb kehtiva korra analüüs, arutelu ja muutmine. Just nimelt niisuguses järjekorras. Pole mõtet kutsuda ministri juurde kokku ümarlaudu ja esinduslikke nõukodasid sooja õhku ja „pingelõdvendust” tootma. Enne peab olema käes soliidne kogus ekspertarvamusi, riskianalüüse ja arvutusi, et oleks lähteandmed, mille alusel arutada.

See arutelu, kultuuripoliitika debatt ei saa toimuda laiatarbemeedias. Miks? Sest seal saab asju ajada loosungite tasemel, pealiskaudselt, sisusse süvenemata. Pealegi teeb iga väljaanne ainuüksi andmete vahendamisel liiga palju vigu, tuues soovitud kasu asemel ainult  kahju. Arutelu on tubane töö, soovitavalt mitmes formaadis. Ümarlaud on mõistlik koht huvirühmade arvamuste ärakuulamiseks, range töökorraga koosolek aga otsuste langetamiseks. Viimast muidugi ainult juhul, kui on selgelt teada, kes on koosolekul otsustusõigusega isikud, milles on vaja kokkuleppele jõuda, ja kuidas ettepanekuid hääletusele saab panna. Otsuseid saavad langetada ainult informeeritud isikud, see tähendab, et kogu lähtematerjal peab igaühele olema õigeaegselt ja ühtviisi kättesaadav. „Jaga ja valitse” põhimõttel asjaajamine, nagu mullu võis  näha, on eriti lühinägelik. Kes sai õnnelikumaks tegutsejatele poliitilise jõuga peale surutud vastanduse „head kultuurikorraldajad ja pahad meelelahutajad” õhutamisest? Mitte keegi. See oli nagu Vene diplomaatia ehk nullsumma mäng, kus kellegi võit peab ilmtingimata olema ka kellegi kaotus. Mõlema kasu varianti päevakorda ei võetud. Aga võiks ju, sellised variandid on olemas ja õhtumaine läbirääkimine ei käi tänapäeval iial muu kui vastastikuse kasu eesmärgil.

Mulluseid vigu vältida ei ole keeruline. Kuid selleks,  et sügisel eelarveid tehes ei seistaks jälle väljakannatamatute välistavate vastanduste vahel või siis lihtsalt tühja peoga ja pettasaanult oma rahva ees, tuleb kohe analüüsima, arvutama ja läbi rääkima hakata. Sõltumata rahandusasutuste omavahel mängitavast numbrilotost, mida nimetatakse eufemistlikult ka majandusprognoosiks. Kuna kõik on teadlikud kultuuriministeeriumi tabanud surutisest, on küllap paljud valmis head nõu ka täitsa tasuta andma. Kui ainult küsitakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming