Igavene Henrietta Lacks

Marek Strandberg

ehk Kes on inimese enda bioloogilise informatsiooni omanik Henrietta Lacks oli emakakaela vähki põdenud naisterahvas, kes 1951. aastal sellesse tõppe ka suri. Selle vaesuses elanud tubakafarmi töölise tegi surematuks ja ilmakuulsaks George Otto Grey, saksa päritolu õpetlane, kes Ameerika Ühendriikides Baltimore’is John Hopkinsi ülikoolis töötades Lacksi vähirakke enne naise surma eraldas ning suutis need kasvama ja paljunema panna. See oli esimene kord, kui inimkeha rakud pikaks ajaks paljunema õnnestus jätta. Teaduse jaoks suur saavutus, õigemini möödapääsmatu tööriist, et teha katseid elusate ja paljunevate rakkudega ilma organismita, oligi käes. Tänapäeval võib Lacksist eraldatud rakutüvesid leida ilmselt vähemalt kümnes tuhandes maailma laboris, kus nende najal on uuritud ja uuritakse inimese rakkude toimimist. In vitro – katseklaasis või seadmes. Lacksist eraldatud ja lõputult paljuneda suutva koekultuuri tähendus on ulatuslik alates sellest, kui 1950. aastal viidi selle kultuuri peal läbi katsed, mis kinnitasid toona loodud lastehalvatusevaktsiini toimimist. Viimase paari aastakümne vältel on avaldatud üle 60 000 teadusartikli, milles kajastatakse HeLa rakukultuuriga seotud uuringuid. Eestis kasutatakse HeLa rakukultuure 1982. aastast saati ja ilmselt nagu paljudes teisteski uurimiskeskuses neid paljundatakse ja siis jälle külmutatakse vedelas lämmastikus, et neid siis taas paljundada järjekordse uurimistöö tarbeks. Lacksi geneetilise materjalita ei ole nüüdisajal tehtud ühtki tõsisemat vähi- või HIV-alast uuringut, rääkimata muudest valdkondadest.

Miks see rakukultuur siis nii elujõuliseks osutus?

Vähirakud ongi elujõuline seltskond. Faktiliselt on aga küsimus pärilikkusaine (DNA) otstesse moodustunud molekulaarsetes ahelates, mida nimetatakse telomeerideks. California ülikooli õpetlane Leonard Hayflick näitas oma katsetega, et rakkudel on oma pooldumispiir, kordade arv, kui palju rakk saab või jaksab poolduda, enne kui konkreetne rakuliin organismis lihtsalt hävib. See ongi vananemise üks mehhanisme ning seda põhjustab muu hulgas ka pärilikkusaine otstes olevate telomeeride lühenemine igal pooldumisel. Tõsi, on olemas ka ensüüm, telomeraas, mis pooldumisel lühenevaid telomeere usinalt uuesti pikemaks sünteesib, kuid sellegi võimed ei ole piiramatud, et kõigile rakkudele igavest elu tagada. Henrietta Lacksi vähist vaevatud ihurakud on aga ses osas fenomenaalsed, et nende rakkude pärilikkusaines olevad telomeerid ei lühene ning seetõttu see rakukultuur sedavõrd püsiv ongi.

Käesoleva aasta märtsis avaldasid Heidelbergi Euroopa molekulaarbioloogia labori (EMBL) teadlased HeLa rakuliini rakkude genoomi järjestuse. Vaatamata sellele, et tegemist on bioloogia- ja geneetikaalastes uuringutes laialt kasutatava rakukultuuriga ning see standardseks peetud uurimisvahend on viinud koguni kahe Nobeli auhinnani, ei olnud keegi varem neis HeLa rakkudes olevat DNA järjestust täpselt tuvastanud. Eesti biokeskuse juht Andres Metspalu hindas, et need rakukultuurid on olnud teadaolevalt veidrad oma loomuses, kuid see, et need on terve inimese rakkudest kardinaalselt erinevad, ei tähenda veel, et kogu varasem neil rakkudel tuginev teadus tuleks ümber hinnata.

Paul Pyl ja Jonathan Landry EMBList osutavad, et HeLa rakkudes olev pärilikkusaine on sedavõrd kompleksne ning ka kromosoomide tasemel on pärilikkusaine teistmoodi korraldatud kui terve inimese keharakkudes, et seda asjaolu tuleb kindlasti silmas pidada mis tahes edasiste uuringute puhul, kui seda või mõnd muud tavatult kestvalt elavat rakukultuuri kasutatakse.

Uurijad väidavad, et HeLa rakkudes on aset leidnud midagi plahvatuselaadsest, kus pärilikkusaine on juppideks paisatud ja siis üsna juhulikult taas kokku kogunenud. Sellise genoomi ja kromosoomide struktuuriga inimene ei saaks ilmselt iialgi sündida, kuigi nagu näha, võib elu jooksul selliseid rakke inimesse tekkida.

On ka teada, et inimese genoomist on 98% sellist pärilikkusainet, mis oma peamist ülesannet – valgusünteesi – ei korralda. Bakteritel on sellist pärilikkusainet vaid 2%. Rämps-DNAks kutsutu roll on täies ulatuses teadmata. Võimalik, et selle tähendus ongi vajaduse korral ohjad enda kätte võtta ja omasoodu ning hästi elujõuliselt toimetama hakata, nii nagu teevad seda vähirakud muud organismi hävitades või siis HeLa rakukultuuris igavesti paljunedes.

Ootus isikustatud tervishoiu järele kasvab

Kui ootus isikustatud tervishoiu järele kasvab, siis vajadus isikupärast aimu saada kasvab samuti. Lisandub küsimusi ka selle kohta, kelle oma on info ühe või teise isiku vigaste või omapäraste bioloogiliste omaduste kohta. Kas koeomaniku või veaomaniku või sellest materjalist info hankinu oma?

Teatud aspektis sarnaneb olukord nüüdisaegses infoversumis toimivaga, kus rahumeeli loovutavad inimesed, parema mugavuse nimel mõistagi ning täiesti vabatahtlikult, oma jälje ja tegevusmustri internetis neile võrgu- ja infoteenust pakkuvale ettevõttele, kes rahumeeli info võrgukasutaja tegevusprofiili kohta edasi müüb.

Rebecca Skloot on kirjutanud kaasahaarava raamatu „Henrietta Lacksi surematu elu”, milles ta analüüsib põhjalikult elu ja sellega seotud patenteerimisõigusi. Ta toob ära kõnekaid fakte.

Esimene küsimus, mis Henrietta Lacksi juhtumi puhul kerkib, ongi ju küsimus sellest, kas oli õiguspärane ilma inimese teadmata talt koeproove võtta ja kas uuringute tegemine nende kudedega, taas inimest teavitamata, on õiguspärane. Vähemalt USA seaduste järgi oli nii toimimine õiguspärane nii 1951. aastal kui ka nüüdisajal.

Skloot viitab ühele 1999. aasta RAND Corporationi uuringule, mille kohaselt toona oli talletatud üle 307 miljoni koeproovi 178 miljonilt inimeselt ning nende arv kasvab 20 miljoni võrra igal aastal. Seda ainuüksi Ameerika Ühendriikides. Neid koeproove on kõikjal. Teadusasutuste külmikutest kuni föderaalse juurdlusbüroo hoidlateni välja.

Arusaadavalt ei ole kude ise veel piisavalt detailne bioloogiline või geneetiline informatsioon, vaid see tuleb koest esmalt ammutada. Siin ongi see koht, kus teadmiste ammutaja saab suurema õiguse selle teabega mitmesuguseid toiminguid ette võtta, võrreldes koeomanikuga, kelle jaoks vohav kasvaja või muu hädakogum on vaid probleem, millest ta ennekõike vabaneda soovib.

Mis tahes teaduslik või ka äriliselt orienteeritud elusaine uuring on seotud kulutustega, ja märkimisväärsete kulutustega, ning sellest aspektist ongi elu puudutavad patendid justnagu põhjendatud, kuigi patendid peaksid üldjoontes puudutama inimkätega tehtut. See vastuolu aga lahendataksegi praktikas taas ohtralt vaidlusi tekitaval moel ning lausutakse, et patendikaitse all ongi informatsioon ja selle akuutsus, mitte Henrietta või keegi teine koedoonor.

Kas inimgenoom ja selle osad on patendikõlblikud, on arutuse all ka Ameerika Ühendriikide ülemkohtus. Juhtum, nagu ilmselt paljud teisedki analoogsed, on seotud geneetiliste eeldustega vähi tekkeks ning muu hulgas sellesama isikustatud meditsiiniga. Küll veidi teisest vaatenurgast kui Lacksi oma.

Runi Limaryl diagnoositi rinnavähk 28aastaselt ning pärast ühe rinna eemaldamist tuvastati tal ka kahe geeni mutatsioon, mis viitas suurenenud rinna- ja munasarjavähi riskile. Pärast teise rinna eemaldamist soovis ta enne otsust, kas lasta eemaldada ka munasarjad, konkureerivat arvamust. Selle saamine osutus aga võimatuks, kuna kahe geeni mutatsiooni, mis tekitavad vastavaid vähivorme, patendiomanikuks on firma Myriad, kes ei ole sellist hindamisvõimalust kellelegi teisele andnud. Nüüdseks 36aastasele Runile on see tähtis eluline valik, kas loobuda igaveseks emakssaamisest või mitte.

Myriad kaitseb oma õigust diagnoosile – ja võimalik, et edaspidi ka võimalikule ravimudelile – sellega, et nemad on kulutanud pool miljardit dollarit selle info hankimiseks vajalikele uurimistöödele. Neis aspektides avaldubki genoomi ja inimgenoomi patenteerimisega seotud problemaatika, mida Ameerika Ühendriikide ülemkohus peab vaagima. See on oluline vaidlus ja kohtuvaidluse tulemuse mõju tervishoiu tulevikule võib määrata palju. Myriadi seisukoha vastaste teadlaste meelest ei ole selline patentimine õigustatud. Myriad ise aga näeb ja kaitseb tekkivat uut isikustatud terviseäri, mille tulemuslikkus olevat nende hinnangul märkimisväärselt parem ning see viivat ka ravivigade vähenemisele.

Seni aga täienevad hoidlad koeproovidega, milles on osavatele vaatlejatele-uurijatele märkimisväärset teavet elusaine keerukate labürintide sisu kohta. Miljonid Lacksid ilmselt jäävadki oma unikaalsetes hädades ilma võimalikust tulust ja kuulsusest, mida nende ihutükkidest ammutatakse. Sõlmküsimuseks kujuneb aga see, kas info ammutajatel on õigust neid teadmisi enda omaks kuulutada. Ühendriikide ülemkohtu hingeelu täpsemalt tundmata on nad minu meelest keeruka valiku ees, sest ükski patent ei anna tehnoloogilist eelist rohkemaks kui 20–25 aastaks. Nii oleks äriliselt küünilisest vaatepunktist asi üsna lihtne: paljudele muutub üks või teine geenitehnika terviseparandajana kättesaadavaks lihtsalt mõne aja pärast, kui ettevõte on oma majandusliku huvi rahuldanud. Teisalt: kui seda majanduslikku ja suunatud huvi olemas poleks olnud, ei oleks ilmselt ka uusi teadmisi saadud.

Igatahes näivad olevat kümnesse tabanud kõik need, kes on XXI sajandit näinud kui laialdase infokaubanduse ja infovaidluste sajandina, mis läheb võrguteemadelt üle bioinformaatika valdkonda. Või äkki see ongi juba üks ja seesama? Võrk ja inimkond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming