Igavesti vitaalne

Reet Varblane

 

Üksi. Kuivnõel, akvatinta. 1962. repro

Misanstseenid on Evald Okase loomingu kõige võluvam osa.

Evald Okase maalinäitus Tallinna Kunstihoones kuni 17. X ning graafika ja aktijoonistuste näitus riigikogu galeriis kuni 4. XI.

Evald Okas on legendaarne kunstnik, teist nii elu- ja loomejõulist talle vaevalt eesti kunstist kõrvale leiab. Okas on enam kui seitse aastakümmet meie kunstis olnud: esimene töö praegusel Kunstihoone näitusel on 1934. aastast (säilinud varaseim töö on aastast 1932) ning viimane valmis just äsja enne näitust (ise on ta selle küll paljutähendavalt nimetanud “Lõpetamata maaliks”).

Evald Okas on kunstis kahte asja tähtsaks pidanud: kunsti keskseks aineseks oli, on ja jääb inimene, inimese kujutamine, ning ainult kunsti väljendusvahendite, tehnilise võttestiku, manuaalsete oskuste valdamine tagab arvestatava tulemuse.

 

 

Möödunud sajandi kunstnik

 

Evald Okas on ennast ise määratlenud möödunud sajandi kunstnikuna. Kui täpne olla, siis kuulub tema kunstnikupositsioon veelgi varasemasse aega: ta on akadeemilise kunstniku, akadeemiku klassikaline näide. Edukas akadeemik ei raisanud ennast tühistele teemadele, ainult suurejoonelised antiik- või ka kristlikku mütoloogiat tõlgendavad ning ajaloolisi sündmusi kajastavad kompositsioonid tulid kõne alla. Tõlgenduski piirdus tavaliselt oma dramaturgia rakendamisega üldvalitsevate kaanonite sees, hea ja kurja vahekord oli kindlalt paigas, orjade ja naiste staatuse ning positsiooni üle mõtisklemine tuli sajandeid hiljem, radikaalselt alles möödunud sajandi teisel poolel. Prantsuse klassitsistliku kunsti suurkuju Jacques-Louis David on sellise kunstnikutüübi üks markantsemaid näiteid: temagi soov oli luua, lahendada maalikeeles võimalikult keerulisi ülesandeid võimalikult hästi. Selline positsioon viis vastandlike aegade keerises paratamatult ideoloogilise konformismini.  Suure Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeval olid ka prantslased Davidi tõlgendamisel tiba kimbatuses, kuid nii nende kui euroopa kunsti suurkujuks on kunstnik jäänud ja vaieldamatult ka jääb.

Evald Okase kunsti on praegu, 2005. aastal, kergem käsitleda kui viis aastat tagasi, kui tal oli Tallinnas eelmine näitus, või isegi nõukogude ajal, 1970ndatel ja 80ndatel, kui ta kuulus ametliku kunsti panteoni. Kas siis avalik või peidetud, sisemine vastuhakk pani oma pitseri ka tollasele hoiakule: kõik oli must-valgelt jagatud omaks ja võõraks, ainus hindamise lähtepositsioon oli rahvuslik identiteet, mis iseenesest välistas mõne kujutamisviisi, kaanoni (nagu sotsialistlik realism) ja tõstis valikuta esile mõne teise (1930ndate pallaslik maalikool).

 

 

Meisterlavastaja

 

Eesti rahvusriigi seisukohalt oli Evald Okas konformistlik kunstnik, kuid kunstniku oma positsioonilt ei ole see kunagi olnud probleem. Teda on huvitanud kunstisisesed väljakutsed: etteantud kaanoni, suure narratiivi sees oma dramaturgia, psühholoogiliste misanstseenide loomine. Evald Okas on olnud ja on ka praegu vaieldamatult osav lavastaja: ta valdab lava  ega unusta kogupildi sees ka üksiktegelast, detaili. Kuigi tema suurte figuraalsete kompositsioonide (nii-öelda ideoloogiliste tellimustööde) ülesehitus ja struktuur peaaegu et kordub tööst töösse (suurte masside diagonaalis liikumine üle pildi pinna, pinge saavutamiseks mõne detaili suunamine vastuvoolu, laseeritud siledate pindade sekka mõni intensiivne pastoossem laik), leiab kõigist neist kordumatuid ning kõikvõimalikku tõlgendamist lubavaid alajaotusi. Evald Okase kompositsioonid on literatuursed, kuid ta ei karda seda – tema mõnikord raskesti vastuvõetavad ülibaroksed värvid ja pinnad lausa rõhutavad seda, enamgi veel, osutavad tema maali jutustuse mitmekihilisusele. Üks paremaid näiteid on ajaloomuuseumi kogusse kuuluv “Rahvaülestõus”: kaheksa meetrit pikk kuueosaline pannoo annab poliitiliselt korrektse pildi vaat et ükskõik millise rahva vabadusvõitlusest, alles detailidesse süvenemisel tulevad esile viited meie oma kirjandusest või ka ajaloost tuttavatele tegelastele ja seikadele, mis Okase maalis jõuavad vaatajani juba tema interpretatsioonis. Kuid ega ka sotsrealistlikku kaanonit järgivate tööde puhul asjad teisiti olnud. Näiteks Lenini, Stalini ja eesti punakaartlaste kohtumise juures võib aduda pingelist atmosfääri ning tegelaste erinevaid hoiakuid: kirglik Vladimir Iljitš on valmis ükskõik mis vahenditega eestlastele selgeks tegema, mis on tõde, Jossif Vissarionovitš on säilitanud aga eemalt jälgiva arrogandi positsiooni.

Tellimustööde kõrval on Evald Okas läbi kogu oma loomingu teinud ka isiklikke kompositsioone, esitlenud ennast oma pere või laiendatud pere, eesti kunstnikkonna abil. Neis kompositsioonides on kesksel kohal kunstnik ise ning nii võiks neid nimetada ka laiendatud autoportreedeks või eneseesitlusteks. Kui ametlikud, suure ajaloo käsitlused on kantud ülevusest, paatosest, siis väikestes ajalugudes on kunstnik ülihoolikalt valinud iga pisidetaili. Tema maaliperekond ei ole homogeenne tervik, vaid iseseisvate individuaalsuste heterogeenne kooslus: iga tegelase riietus, žest, pilk  lausa kutsub looma väikesi lookesi. Pildiruumi loomisel on Evald Okas ka nende juures jäänud truuks akadeemilise kompositsiooni reeglitele või täpsemalt öeldes rakendanud barokkmaali teatrilavastuslikku ülesehitust, kusjuures ehitanud pildi vaatamise kahele vaatepunktile: välisele, sest autor on ühtlasi ka vaataja positsioonis, ning sisemisele, sest ta on ühtlasi ka üks pilditegelastest.

Ühe, vahel harva kahe tegelasega väikesed kompositsioonid ehk misanstseenid on kahtlemata kõige situatsiooni- ja ajastutundlikumad ja seetõttu ka võluvamad. Kunstnik alustas nendega juba 1930ndate lõpul ning jõudis tõeliste šedöövriteni 1960ndate ja 70ndate reisipiltides, Madalmaade, Itaalia ja iseäranis Pariisi graafikaseerias. Tema kohvikutes istuvad melanhoolsed naised on nagu tollaste prantsuse filmide kaadrid või romaanide katked. Need naised on korraga jõulised ja haprad, neil on salapärane minevik ning pole sugugi kindel, milliseks kujuneb nende tulevik, kuid nad on ellujääjad. Just nende graafiliste lehtede juures tuleb kõige selgemalt esile, kuidas muust maailmast ja ka kultuuriteabest äralõigatuse ajal, 1970ndail ning ka 80ndate algul, kui Evald Okase graafika, sealhulgas ka reisipildid kuulusid meie kunstimuuseumide kohustuslikku rändnäituste fondi, ei mõjunud need suurlinna vaated pooltki nii veenvalt ja hõrgult kui praegu. Tarbimisühiskonna kontrastid toimisid toona pigem ideoloogilise propagandana kui elutõena.

Akadeemiku võimalus reisida, vahetult osa saada avatud muutuvast maailmast ning XX sajandi suurlinlikust keskkonnast, tõi ka kunstniku loomingusse uue elutunnetuse – usu teaduse ja tehnika võidukäiku. Usk helgesse, teaduse ja tehnika võidukäigust kantud tulevikku kuulus ka nõukogude ideoloogiasse ning nii sobis kapitalistlike suurlinnade kogemus ametliku ootusega. Nõukogulik suurehitus ning ameerikalik elurütm ja pilvelõhkujate struktuurid omandasid kunstniku tollases loomingus ideaalse terviku. Enamgi veel, Okase loomingukreedo, inimene ja inimese kujutamine kui kunsti põhiülesanne, leidis uue rakenduse tema poja, avangardistlikult mõtleva arhitektuuritudengi imago kaudu. “Jüri Okase portree“ on Evald Okase loomingu üks õnnestunumaid lahendusi.

 

 

Akt kui kunsti metafoor

 

Kuid naisaktideta, olgu siis ühe joonega loodud visandi või hästi kaalutletud lavastustena, poleks Evald Okase looming terviklik. Naisakt – muusa, modell – on läbi aegade tema jaoks olnud kui kunsti ja ilmselt ka elujõulisuse metafoor. Ka oma viimases maalis on kunstnik ümbritsenud ennast oma muusade ja modellidega, oma kunsti metafooriga. Muusad ja modellid on ta maalinud noorte ja värsketena, ennast aga apaatselt lamavana (surnuna?), vana ja väsinuna. Traagiline ja mõtlik imago esineb mõnes teiseski autoportrees, kuid see on esimene kord, mil vanameister võtab oma kunsti ja elu kokku.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming