Igikestev Jeruusalemma sündroom

Amar Annus

Simon Sebag Montefiore, Jeruusalemm: biograafia. Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa, värsid tõlkinud Peep Ilmet, toimetanud Nele Otto. Varrak, 2011. 799 lk. „Jeruusalemm” on ambitsioonikas teos, mida kõige selgemalt väljendab ingliskeelse originaali määrav artikkel the sõna „biography” ees. Autori jutustus Jeruusalemma ajaloost meenutab vanamoodsat „suurt narratiivi”, ilukirjanduslikku reportaaži sündmustest läbi aastatuhandete. Postmodernistlikust seisukohast võiks autorit sellise jutuvestjaliku stiili pärast kritiseerida, sest suurte narratiivide aeg olevat väidetavalt lõppenud, objektiivset ajalookirjutust ei ole võimalik eristada subjektiivsest. Sellegipoolest sisaldab raamat tohutul hulgal informatsiooni, mis põhineb esmastel allikatel. „Jeruusalemm” on kahtlemata hästi kirjutatud ja poliitiliselt üpris erapooletu raamat. Viimane tähendab sedagi, et autori käsi on allikate ümberjutustamise juures üsna osavalt ära peidetud. Lehekülg lehekülje järel sööstetakse läbi mitme tuhande aastase ajaloo, kirjelduste taustaks olevad allikad vahelduvad kaleidoskoopilise kiirusega. Autor jutustab oma allikad ümber kunstipärase narratiivina, kuhu on paiguti lisatud emotsionaalset vürtsi. Kriitilisel lugejal tekib küll küsimus, kas Montefiore end mõnikord tendentslikest autoritest eksitada ei lase. Seda enam, et paljude sündmuste kohta Jeruusalemma ajaloos ongi kasutada vaid üks allikas.

Näiteks jutustab Montefiore Juuda kuninga Manasse ajast (687–642 e.m.a), toetudes põhiliselt vana testamendi autorite jutustustele ja hinnangutele (lk 82-83). Need olid väga negatiivsed seetõttu, et Manasse oli Assüüria impeeriumi ustav vasall, üritades oma lojaalsuse abil taastada riigi majandust, mis oli Assüüria kuninga Sanheribi karistusretkega aastal 701 e.m.a kõvasti kannatada saanud. See majanduslik edu sai seemneks rahvuslikule puhangule ülejärgmise kuninga Joosija ajal. Vana testamendi autorid väljendavad oma nördimust Manasse poliitilise joone üle mahlakate kirjeldustega tema ebajumalakummardamise kohta, mis võib olla tahtlik ja liialdav väärinformatsioon. Montefiore siinkohal kriitiline ei ole, vaid jutustab vana testamendi autorite sõnu edasi. Ajaloolase kriitilisest vaatevinklist oleks tasakaalustatuma pildi saamiseks tarvis lugeda ümberjutustuste aluseks olevaid allikaid endid, tõlkes või originaalis, võimaluse korral võrrelda mitut versiooni sama sündmuse kohta ja püüda mõistatada ajaloolist olukorda selle taga. Käsitletud tohutu ajavahemik ei võimalda autorile ajaloolist analüüsi, vaid ainult presentatsiooni.

Viimasest tingitult jääb autor nii mõneski asjas pealiskaudseks. Üks sellekohane näide on Jeruusalemma kui Juuda-Iisraeli ühendkuningriigi pealinna staatus Taaveti ja Saalomoni ajal X sajandil e.m.a. Moodsate arheoloogiliste meetoditega on kindlaks tehtud, et Jeruusalemma asustusala 10.-9. sajandil e.m.a oli väike isegi oma aja kontekstis, eri autorite hinnangute järgi 4 kuni 12 hektarit. Arheoloogia näitab sedagi, et kuningriigi pealinnale omased jooned nagu kindlustatud linnamüürid ja monumentaalsed ehitised sai Jeruusalemm endale alles VIII sajandil e.m.a. Senini oli linn ainult regionaalne keskus, mitte suure riigi pealinn. Jeruusalemma elanikkonna kiire kasv toimus pärast põhjariik Iisraeli hävitamist assüürlaste poolt VIII sajandi lõpus e.m.a. Keegi peale fundamentalistide ei väida enam, et vana testamendi kirjeldused Taaveti ja Saalomoni suurriigist oleksid usaldusväärsed. Jeruusalemm sai suureks ja oluliseks peamiselt tänu sellele, et Assüüria impeerium hävitas Iisraeli, Juuda suurema, rikkama ja tugevama venna.

Mõistagi on Taaveti ja Saalomoni ühendatud kuningriigi ajalooline eksistents teadlaste seas väga suur vaidlusküsimus. Moodsad arheoloogilised uurimused on heitnud suure kahtlusevarju ühendatud monarhia perioodi ajaloolisusele ja ühtlasi ka sellele, et Jeruusalemm oli selle „pealinn”. Iisraeli ja Juuda kuningriigi ühendatuse kohta Taaveti ja Saalomoni perioodil pole mitte mingit tõendust peale vana testamendi teksti. On väga tõenäoline, et ühendatud kuningriigi periood on VII sajandil e.m.a tekkinud natsionalistlik ajalooline väljamõeldis. Kui Assüüria hävitas õitseva Iisraeli riigi ja selle pealinna Samaaria aastal 722 ning küüditas riigi rahvast järgnenud aastakümnetel, voolas koos põhjapoolsete põgenikega Jeruusalemma ka vajadus kehtestada uus ideoloogia ja ajalookäsitlus äsjaste sündmuste tõttu. Selle uue ideoloogia valguses sai Jeruusalemm ja lõunariik Juuda enesele keskse ja päästva rolli restaureerida Iisraeli rahva ja territooriumi kunagine hiilgus ja terviklikkus, mis retrospektiivselt viidi tagasi Taaveti ja Saalomoni aegadesse. Käsitlus Jeruusalemma tähtsusest ja pühadusest on tekkinud alles VII sajandi Juudamaal, peamiselt kuningas Joosija ajal (639–609 e.m.a). Joosija oli nii oluline, et tema tuleku kohta on tagantjärele konstrueeritud ennustus, nagu oleks teda oodatud juba alates ühendatud kuningriigi lõppemisest 300 aastat varem (vt 1Ku 13:2).

Mida lähemale tänapäevale, seda adekvaatsemalt mõjub Montefiore sorav ajalooline narratiiv. Jeruusalemma pärast on hämmastava järjekindlusega tehtud läbi aastasadade nii fastsineerivaid kui ka tülgastavaid tegusid. Ka tänapäeva Jeruusalemmas valitseb pidev pinge ja eksalteeritus. Isegi suhteliselt rahulikel aegadel tiirutavad kopterid aeg-ajalt linna kohal. Jeruusalemma teed ja tänavad on kitsaks jäänud tegelikule autode hulgale, mis linnas liiklevad, tipptundidel on need lootusetult ummistunud. Kahtlemata leidub Jeruusalemmas palju ilu, kuid, külastades seda liialt ülemaiste eelootustega, võib tegelikkus tunduda ängistav, nagu on kirjeldanud Selma Lagerlöf juba romaanis „Jeruusalemm” (1901/1902).

Jeruusalemma pühadus on läbi aastatuhandete hoolikalt konstrueeritud kultuuriline narratiiv, millel on inimeste mõtlemise ja käitumise üle tugev mõju. „Jeruusalemma sündroom” on psühholoogiline nähtus: seda linna külastav või seal elav inimene hakkab arvama ja käituma nii, nagu ta oleks mõni piiblis mainitud isik. Laiendatud versioonis võiks Jeruusalemma sündroom käia nendegi kohta, kes arvavad, et nad on piiblis mainitud isikute järeltulijad. Viimast on raske geneetiliselt kindlaks teha, kuna kaugest ajast on raske leida usaldusväärset DNA d, mida tänapäeva inimese omaga võrrelda. Paljud nn parempoolsed israeliidid arvavad, et õigust esivanemate maale saab näidata ka vana testamendi ajalooliste jutustuste täpse paikapidavuse tõestamise kaudu. Selleks on mõnikord appi võetud arheoloogia.

Ida-Jeruusalemmas, mis juriidiliselt kuulub Palestiinale, asub Silwani linnaosa ja ühtlasi Jeruusalemma vanima asustuse piirkond, nn Taaveti linn (‘ir Dawid). Iisraeli paremäärmuslik poliitiline grupp Elad on millegipärast tehtud vastutavaks seal toimuvate väljakaevamiste eest. Muistse „Taaveti linna” territooriumil asuvad palestiinlaste majad, mida Eladi asunikud üritavad kas suure rahaga ära osta või kuulutavad nende ehitamise ebaseaduslikuks ja lükkavad need buldooseriga ümber. Väga harva on araablased soostunud neile oma kinnisvara vabatahtlikult müüma. Mitmetel juhtudel on sellele järgnenud kohtuskeemid, kus elumaja on kuulutatud ilma loata ehitatuks, omanikule on antud ametlik korraldus välja kolida ja lisaks sellele hakatud nõudma temalt ka kohtukulude tasumist. Samuti on Iisraelis võimalik, et näiteks Jeruusalemma vanalinnas müüakse litsentseeritud antiikesemete poodides ebaselge päritoluga muinasesemeid, kas või Iraagi illegaalsetelt väljakaevamistelt pärit muistseid savitahvleid.

„Taaveti linna” haldavale Eladi rühmitusele on antud õigus eksponeerida väljakaevatud varemed rahvuspargina. Sealsed giidid jutustavad turistidele teaduslikult põhjendamata miraakleid: näiteks näidatakse bütsantsi-aegset veehoidlat ja öeldakse, et selles augus oli prohvet Jeremia. On väga veider, et poliitilisele äärmusrühmitusele nagu Elad on antud luba teostada arheoloogilisi väljakaevamisi ja teenida tulu „Taaveti linna” eksponeerimisest turistidele. Seda kurioosset organisatsiooni, mis väidetavalt tegutseb Iisraeli valitsuse vaikival heakskiidul, mainib Montefiore ainult põgusalt (lk 635 allmärkus).

Eestis tuntakse traditsiooniliselt hirmu ebaterve Vene huvi ees. Vene huvi Eesti vastu ei ole vist siiski võrreldav selle huviga, mis on Iisraeli asunikel Läänekalda ja Ida-Jeruusalemma vastu. Mõlemale Palestiina alale on tihedasti sisse istutatud Iisraeli asundusi, mis on Lähis-Ida rahuprotsessi suurim takistaja. President Obama on korduvalt Iisraeli üles kutsunud kahe riigi lahendust otsima, soovitanud peatada asunduste rajamine ja tõmmata piir Palestiinaga enne 1967. aastat kehtinud rindejoonele. Peamine tegur, mis kiiremat lahendust sunnib otsima, on demograafiline. Rahvastikuteadlased on näidanud, et kümmekonna aasta pärast on Iisraeli ja okupeeritud alade populatsioonist juute 70% kogu rahvastikust, aga põlvkonna pärast võib-olla juba vähem kui pool. Olukorras, kus aktiivselt ei otsita territoriaalset lahendust, vaid seda ainult pingestatakse pideva asunduste juurdeehitamisega, ei ole vaja palju fantaasiat, et ennustada järjekordset verevalamist ja relvastatud konflikti. Kuigi Iisrael arvatavalt kunagi ei nõustuks 1967. aasta eelsete piiridega, oleks selle riigi enda tuleviku turvalisuse huvides oluline nõustuda iseseisva Palestiina loomisega ja Jeruusalemma rahumeelse jaotamisega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming