Igikestev vaheseisund

Leo Luks

Täieliku nihilismi retoorika otsustamatuse poliitikana.

1. Retooriline avang – nihilismi omaksvõtmine. Nietzschest alguse saanud mõtteliin käsitada lääne tsivilisatsiooni Euroopa nihilismi kujundi kaudu tundub tänaseni arbitaarne viis mõelda meid ümbritsevast tegelikkusest. Meenutame pealkirjas viidatud aforismikatkendit aastast 1887: „Nihilism kujutab endast patoloogilist v a h e s e i s u n d i t (patoloogiline on tohutu üldistamine, järeldus, e t p o l e  m i ng i t  m õ t e t): olgu siis, et produktiivsed jõud pole veel piisavalt tugevad: või et dekadents veel viivitab ega ole oma abivahendeid veel leidnud” (Akadeemia 2004, nr 8).
See Nietzsche katkend (jm samalaadsed) viitab vajadusele lõpetada vaheseisund ja ületada nihilism. Tänaseni vaidlevad paljud kultuurifilosoofid just selle üle, milliste meetoditega oleks võimalik nihilismist lahti saada — laias laastus on küsimus selles, kas tuleks panustada aktiivsele ületamisele või passiivsele ootamisele. Viimasele panustab tähelepanuväärseim Nietzsche nihilismikontseptsiooni edasiarendaja Martin Heidegger, kelle arvates nihilismi loomus peitub olemishüljatuses ning inimese ainus võimalus on oodata selle hüljatuse vaibumist (Verwindung). Ka selline hoiak on otsustamatus, hoidumine aktiivsest tormijooksust nihilismi vastu ning kindlasti võlgnevad hilisemad otsustamatusele panustavad mõtlejad (nt Derrida) Heideggerile palju.
Kuid kas nihilismi lõppemise ootusel on alust? Juba heideggerlik mõtteliin ei anna meile selles küsimuses mingit garantiid; Nietzche ennustused, millest lähtudes on kirjutatud mahukaid monograafiaid, on selles küsimuses segased, seal kerkib esile nihilismi erinevate vormide staatuse tõlgendamise vajadus. Samuti leidub mõtlejaid (nt Badiou), kellele nihilismi ajastut pole kunagi olnudki. Mind on selles küsimuses kõige paremini veennud Gianni Vattimo hermeneutiline nihilismitõlgendus,1 mille kohaselt tuleks meil nii Nietzschet kui Heideggeri lugeda viisil, mis välistab nihilismi ületamise võimaluse. Vattimo väidab, et Nietzsche ja Heideggeri nihilismikontseptsioon langevad ühte:2 Nietzsche puhul Jumala surm ning kõigi kõrgemate väärtuste neeldumine vahetusväärtustesse;  Heideggeril olemise ärajäämine ning transformatsioon väärtusteks, mis ringlevad moodsa tehnika väljanõudmisseostes. Selle olukorra ületamise ootus on Vattimo arvates märk metafüüsilisest nostalgiast ning me peaksime koguma julgust võtmaks omaks täielikku nihi­lismi.

2. Tõe retooriline loomus. Milline on Vattimo nihilismikäsituse teoreetiline staatus? Kas pole siin tegemist filosoofilise pettemanöövriga, kus ühelt poolt kuulutatakse nihilistliku otsustamatuse igavest kestvust, kuid teiselt poolt kehtestatakse just otsustavalt üks diskursus? Vattimo filosoofia ei lõpe täieliku nihilismi omaksvõtmisega, vaid hoopiski algab sealt. Tema ontoloogiliselt põhjendatud nõrk mõtlemine areneb üha uuteks eetilis-poliitilisteks sõnavõttudeks vägivalla vastu. Kõik need raamatud on kirjutatud ka suure retoorilise veenvusega. Ometi ei saa me süüdistada Vattimot naiivsuses: ta on väga hästi teadlik oma mõtlemise paradoksaalsusest.
Nietzschele toetudes väidab Vattimo, et elame pärisomasuse kaotanud faabliks muutunud maailmas, kus informatsioonitehnoloogiline karussell kõigutab kõiki seniseid metafüüsilisi eristusi, sh. subjekti-objekti eristust. Kuid Vattimo kirjeldus pole (ainus) „asjade seisu” objektiivne kirjeldus. Ka täieliku nihilismi diskursus on üks narratiiv teiste seas, luiskelugu, mis saab kehtida üksnes tänu teatavale retoorilisele veenvusele – nagu mis tahes teine lugu. Vattimo loo omapäraks on teadlik iseenda nõrkuse tunnistamine, kuna tema hermeneutilises mõtlemises pole tõel muud staatust kui retooriline sidumus mingi diskursuse raames. Hermeneutiline põhjenduskäik on retooriline akt, mis peab seejuures meeles iseenda välisperspektiivi ning seega kehtivuse sattumuslikkust.3 Seega üritab Vattimo teadlikult vaibutada iga diskursuse sisemist hegemoonilist pretensiooni, muuhulgas visandades oma töödes korduvalt perekondlikke sarnasusi teiste omaaegsete kultuurifilosoofiliste teooriatega. Sellele programmile kirjutan kahe käega alla.

3. Epistemoloogiast kirjanduseni. Selleks, et rääkida kirjanduse poliitilisest funktsioonist, vajame kui mitte kirjanduse definitsiooni, siis vähemasti kirjanduse piiritlust võrdluses mitte-kirjandusega. Hästi lühidalt võiks kirjanduse üldlevinud institutsionaalne piiritlus kõlada nii: kirjanduslik tähendusloome on fiktsionaalne, fiktiivne, kirjandus loob võimalikke maailmu. Seeläbi erineb kirjanduslik lausumine sellistest kõneaktidest, mis kirjeldavad või üritavad muuta tegelikkust (nt teadusteooria, poliitiline seisukohavõtt). Just sellele eristusele tugineb Derrida mainitud tänapäeval kehtiv kirjanduse õigus öelda kõike, mis võidakse ometi iga hetk tagasi võtta. Mõistagi ei tähenda antud eristusest lähtumine fiktsiooni ja tegelikkuse täielikku isoleerimist, on üldteada, et kirjandus ammutab ainest tegelikkusest ning mõjutab omakorda tegelikkust. Kirjanduse poliitilise rolli üle arutlemise eesliinil toimubki enamasti kirjanduse ja tegelikkuse vaheliste pingete klaarimine, nt millal on õigustatud tegelike isikute õigusi kahjustavate kirjandusteoste keelustamine jms. Levinud strateegia on vormistada solvamist taotlevad kõneaktid kirjandusena, et vältida juriidilist vastutust.
Täieliku nihilismi positsioonilt vaadates püsib tegelikkuse-fiktsionaalsuse eristus savijalgadel. Lähtudes tõe retoorilisest määratlusest, tuleb omaks võtta see, mida Vattimo nimetab esteetiliseks teadvuseks,4 ning seada kahtluse alla tegelikkusele vastavate kirjelduste võimalikkus (metafüüsika, teaduslik realism). Antud hoiak ei ole filosoofias uus ega kitsalt Vattimole omane: samasuguseid mõtteid on väljendanud Richard Rorty, Nelson Goodman ning Kuhni-järgsed teadusfilosoofid (Feyerabend, teadussotsioloogid). Olen teisal nimetanud täieliku nihilismi mõtlemise retoorilist programmi filosoofia ja kirjanduse ühtesulamiseks (Looming 2011, nr 8). Visandan lühidalt selle taotletava sulatustöö poolused.

Filosoofia poolus: loobumine pretensioonist, justkui võiks filosoofia (või mis tahes teine teooria) kirjeldada maailma „nii nagu see tegelikult on”. Maailm fabuleeritakse erinevate narratiivide kokkupõimimise kaudu (Nietzsche: ei ole fakte, vaid üksnes interpretatsioonid). Kirjandus, filosoofia, teadus ja religioon on pelgalt selle fabuleerimise žanrid. On tõsi, et vähemalt seni on inimeste seas küllaltki levinud selgusetaotlus, taotlus mõista, „kuidas asjad omavahel kokku klapivad” (selle seletamisele panustab pragmatism). Täieliku nihilismi esimese poliitilise ülesandena näen segaduse külvamist, kõigi hegemooniataotluste õõnestamist faablite väljal, tunnetusliku pluralismi propagandat à la Feyerabend (näiteks nii, et seame teooria vastu alternatiivi, teaduse vastu parateadused, demokraatia vastu anarhia jne). Mõistagi pole mul seejuures mingit alust väita, et nihilismi mõtlemine on saavutanud igaveseks ajaks metadiskursuse staatuse – faablite väli on avatud ning alati on oht teistesse lugudesse neelduda. Näiteks Vattimo ise on avastanud enda jaoks hermeneutilise nihilismi suguluse algkristliku mõtlemisega ning keskendunud viimastel kümnenditel just vägivaldsete diskursuste hajutamisele – kitsendus, mida mina ei jaga.

Kirjanduse poolus: vabanemine arusaamast, nagu asuks kirjanduslik fiktsioon omaette mingis erilises ontoloogilises sfääris. Kirjanduslik fabuleerimine loob samuti maailmu, loob (avatusena mõistetud) tõde. Näiteks on Ea Jansen dokumenteerinud, kuidas konstrueeriti XIX sajandil „eesti rahvus” ennekõike kirjandusteoste kaudu (Akadeemia 2000, nr 6). Fiktsionaalne ja virtuaalne reaalsus ei ole midagi sellist, mis asuksid väljaspool „tegelikkust”: need on tegelikkuse osad. Kuna kirjandus kasutab keelt erilisel ebaargisel moel, on selles isegi suurem retooriline potentsiaal   kui kuivades teadustekstides – siin on Heideggeril õigus luule maailma asutava funktsiooni osas.
Pikka aega on käsitatud fiktsioonidesse sisseelamist tingliku nagu-usuksin mängu mängimisena. See määratlus ei pruugi olla üldkehtiv ega ajas kesta. Ühelt poolt intensiivistab interaktiivsete tehnoloogiate areng üha fiktsioonide sisendusjõudu (juba on Second Life’i keskkonnas tekkinud tüli tõttu pandud toime mõrv First Life’is).5 Teiselt poolt õõnestab nihilismi mõtlemise kriitiline paatos argielu narratiivide veenvusjõudu. Mõistagi ei piirdu looming maailma (ehk subjektide jaoks avanevate representatsioonide) loomisega; narratiivid loovad ja kujundavad ümber ka subjekte endid, subjektsust.
Kahtlemata on filosoofia väli (ja laiemalt teadusteooriate väli) ning kirjanduse (kunsti) väli seni tugeval määral institutsionaalselt eristatud, mistõttu vajamegi seda piiri hägustavat otsustamatuse poliitikat.

4. Nihilismi mõtlemise poliitilisus. Jüri Lipping rõhutab viimasel ajal üha suuremat tähelepanu koguvat erinevust poliitika (politics) ja poliitilisuse (the political) mõiste vahel. Poliitika tähistab argise poliitilise asjaajamise tavapärast praktikat, poliitilisus aga ühiskonna konstitueerimise ontoloogilist antagonismi mõõdet. Oliver Marchart’i tsiteerides paigutab Lipping poliitilisuse postfundatsionismi väljale, mis tähendab „aluse metafüüsiliste kujundite – nagu totaalsus, universaalsus, olemus ja põhi – pidevat küsimuse alla seadmist” (Vikerkaar 2010, nr 6).  See määratlus langeb kokku täieliku nihilismi retoorilise paatosega, mistõttu võib öelda, et otsustamatusele panustav nihilismi mõtlemine on läbinisti poliitiline.
Just nõnda mõistetud poliitilisuse tõttu ei ole võimalik luua nihilismi mõtlemise konkreetset programmi, kõikvõimaliku vajaliku poliitika ammendavat nimekirja. Kuna objektiivsele tõesusele ja ainuvõimule pretendeerivate diskursuste konfiguratsioon muutub ajas ja ruumis, peab pidevalt muutuma ka nihilismi mõtlemise strateegia. Igal juhul on see vastumõtlemine, millel võiks olla suur perekondlik sarnasus dekonstruktsiooniga. Olgu täpsustatud, et täieliku nihilismi retoorika ei piirdu antagonismi põlistamisega subjektide või diskursuste vahel, vaid mõtleb sarnaselt lacanlikule traditsioonile antagonismi sisemiselt: igas subjektis, tekstis, mõttes toimib kaootiline paljusus, mis ähvardab lõhkuda identiteedi ja selguse.
Lõpetuseks lausun paar sõna otsustamatuse poliitika rindejoone kohta ning toon esile mõned sattumuslikud kirjanduse/mõtlemise ühtesulamisega seotud ülesanded.

Rindejoonest. Oluline on mõista, et vaidlus ei käi mitte mõtlemise abstraktsel tasandil, vaid praktika tasandil. Näiteks ei sõltu teaduse positsioon ühiskonnas üldsegi sellest, kuidas edeneb realismi ja instrumentalismi vaheline teadusfilosoofiline vaidlus teadusliku tõe üle. Ühiskonnas efektiivse võrgustikuna toimiv ning teisi tunnetusvorme välja tõrjuv teadus ei vaja ainutõe aupaistet muuks kui enesereklaamiks laiadele massidele. Masside veenmiseks piisab täiesti teaduse funktsioneerimisest praktilisel elujärge hõlbustaval tasandil. Tänapäeva maailma võimusuhete võrgustikulist funktsioneerimist mõistis hiljemalt Michel Foucault (tegelikult sisaldab juba Heideggeri tehnikakäsitus arbitaarset pilti moodsa maailma funktsioneerimisest). Seega on tähtis mõista, et nihilismile omasel vastumõtlemisel ei ole mingit efekti, kui see toimub abstraktsel tasandil, rünnates teooria aluseid (nn võimupüramiidi tippu). Vaja on toimida mikrotasandil, lähima repressiooni vastu.

1 Vt Gianni Vattimo, The end of modernity : nihilism and hermeneutics in postmodern culture. Polity Press Cambridge, 1994.

2 Vt Gianni Vattimo, Nihilismi apoloogia. Akadeemia, 1995, nr 7, lk 1434–1444.

3 Gianni Vattimo, Beyond Interpretation. The Meaning of Hermeneutics for Philosophy. Stanford University Press, Stanford, California 1997, lk 13.

4 Gianni Vattimo, Hermeneutics and Nihilism: An Apology for Aesthetic Consciousness. // I. Wachterhauser; R. Brice (toim) Hermeneutics and modern philosophy. State University of New York Press, Albany 1986, lk 446–459.

5 Vt Niall Stanage, From Second Life to Second-Degree Murder. – The Guardian 16. I 2007, http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2007/jan/16/fromsecondlifetoseconddegr (23. VIII 2013).

Nihilismi mõtlemise mõned sattumuslikud ülesanded
A. Õõnestada formaalselt teadustööde hulka kuuluvate tekstide kaudu teaduse hegemooniataotlust – nii sõnumi kui vormi tasandil (sõnumi hägustumine, fragmentaarsus).
B. Vastumõtlemine teooriate hegemooniale nii kirjatöödes kui õppetöös (näidata kõigi teoreetiliste positsioonide filosoofilisi eeldusi ning relativeerida need).
C. Tõlgendada kirjandusteooria sildi kattevarjus just sellist kirjandust, mis seab oma olemasoluga kahtluse alla üldlevinud ideoloogia (demokraatia, eetilisus). Võimendada seeläbi kirjanduse kõige ütlemise väge.
Otsustamatuse tõlgendus tänapäeva mõtlemises on olnud valdavalt eetilis-religioosne (nt Levinas, Agamben), vaja on avada tõlgenduse väli laiemalt, nt ka terrori ülevusele.
D. Tematiseerida negatiivsus keeles – puhta luule taotlusena kirjanduses. Antud taotluseks, millel selles ettekandes peatuda ei jõutud, on lõpetada tähenduste loomine, lasta keel triivima ja lagunema (nt häälutusluules).

Hugh J. Silvermani „väike maailm”
8. mail suri tuntud ameerika filosoof ja kultuuriteoreetik Hugh J. Silverman (1945–2013). Veidi rohkem kui aasta tagasi käis ta Eestis, kuna 28. maist kuni 3. juunini peeti Tallinnas Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Ühingu 36. aastakonverentsi „Tuleviku arheoloogiad” ning professor Silverman oli ühingu tegevdirektor. Konverentsist andis Sirbis (22. VI 2012) ülevaate Ivo Heinloo. Alltoodud teksti kandsin ingliskeelsena ette konverentsil sektsiooni „Kirjandus ja/kui otsustamatuse poliitika” raames, suur tänu paneeli juhile Jaak Tombergile esinemiskutse eest. Jäägu nii too tekst kui ka siinne väike mälestuskild mälestama lahkunud professor Silvermani.
Tegu oli mu esimese ja seni ainsa ülesastumisega tõelises mõttes rahvusvahelisel konverentsil, mistõttu olin teese koostades mõnevõrra pabinas. Konverentsiks valmistudes selgus, et mitte kõikjal maailmas pole kirjandusteadus ja laiemalt humanitaaria vaeslapse osas, Silvermani juhtimise all osati aastakonverentsist teha tõeline sündmus, mis küllap ka majanduslikult tasuvaks  osutus. Nimelt tuli konverentsil osalemiseks tingimata astuda enne ühingu liikmeks ning tasuda osamaks, samuti ei vabastanud ettekande pidamine osalejat kopsakast konverentsitasust. Meie sektsiooni korraldajatel õnnestus taotleda osalustasu maksmiseks kultuurkapitalilt toetust ning pääs konverentsile oli avanenud.
Meie ülesastumine leidis aset 31. mai hommikul, ühena seitsmest paralleelsektsioonist. Peale Jaak Tombergi ja minu kogunesid kõnelema Neeme Lopp, Daniele Monticelli ja Jüri Lipping. Silverman ja co olid ranged: sektsioonidest tohtisid osa võtta ainult konverentsi ametlikud osalejad. Kuluaarides räägiti, et alguses sooviti kogu konverents kinniseks kuulutada, kuid võõrustaja Tallinna ülikooli pealekäimisel olid suured plenaaristungid siiski kõigile avatud, nt päev varem esinenud Jacques Ranciere’i loengul oli suur saal puupüsti täis. Range osaluspoliitika tulemus oli tragikoomiline: hommikul kogunes meile määratud auditooriumisse viis ettekandjat ning üks kuulaja – Daniele Monticelli kaasa. Nõnda siis pidasime hoolega ettevalmistatud võõrkeelseid ettekandeid esialgu üksteisele. Minul oli veidi rohkem õnne, poole sessiooni pealt astus läbi ka kaks lätlasest delegaati ning nad esitasid mulle isegi paar küsimust. Sektsiooni leebelt juhtinud Jaak Tomberg ise esineda ei saanudki, aeg kulus käest ära. Mida tema rääkida kavatses, ei tea ma tänini.
Leo Luks