Imet tabamas

Marek Strandberg

Riigikontroll püüab jälile jõuda teaduse võtmevaldkondade mõõduka edenemise põhjustele. Riigikontroll avaldas möödunud kolmapäeval aruande „Riigi tegevus teadus- ja arendustegevuse võtmevaldkondade edendamisel”. Riigikontroll on püüdnud teadusvaldkonda sondeerida oma tavapärasel moel: seadused ja strateegiad ühest nurgast, panustatud rahasummad teisest ning saavutused kolmandast. Logisevaid kohti on välja toodud, kuid teadusloome mõõdukuse olemus on tabamata jäänud. Või kas see Riigikontrolli asi üldse ongi? Suur hulk Euroopast teadusele ja selle rakendamisele suunatud vahendeid jõuab ju siinsete otsustajate lauale koos reeglitega. Kui palju võiksid erialadel, mille arendamiseks raha küsitakse, praegustest pädevamad otsustajad otsuste kvaliteeti parandada, Riigikontrolli aruandest ei selgu. Üheaegselt aruande koostamisega on aga Haridus- ja Teadusministeerium jõudnud ümber korraldada enamiku teadusprojektide rahastamisviisidest ja 1. märtsist tegutseb Teadusagentuur. Sellelgi kord ja põhimõtted on juba paika pandud. Nii läks Riigikontrolli töö sedapuhku väheke luhta: ehk olnuks mõnestki tähelepanekust abi ka Teadusagentuurile. Tundsin huvi, kas Riigikontrollil oli huvi küsida Teadusagentuuri, selle projektijuhi käest nende plaane või anti soovitusi. Volli Kalmu vastus oli eitav. Tõsi, riigi teaduspoliitikat viib ellu põhiliselt Haridus- ja Teadusministeerium, kuid Riigikontrolli audit ja Teadusagentuuri põhijooned valmisid enam-vähem ühel ajal. Teineteist mõjutamata. Sirbi küsimustele nõustus vastuseid andma auditijuht Külli Nõmm Riigikontrollist. M. S.

Viitate, et ainult viiendik doktorikraadiga teadlastest töötab valdkondades, mida on kirjeldatud kui eelisarendamist vajavaid. Kuidas see tuvastati? Maailmas on paljud uurimisteemad ja rakendused sedavõrd interdistsiplinaarsed, et füüsika, materjaliuuringute ja keemia piiri on raske määratleda. Mil moel te seda tegite ja leidsite ainult viiendiku, kes ajab õiget asja?

Külli Nõmm: Andmed on saadud koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Andmete kogumisel on lähtutud doktorikraadiga teadlastest, kes on saanud ET Fist ja sihtfinantseerimisest raha ja kelle teadustöö teema jääb võtmevaldkonda. Kindlasti on andmetel olemas teatud subjektiivne mõõde, aga need on parimad olemasolevad andmed.

Riigikontrolli aruanne puudutab teadusja arendustegevusse poliitiliselt määratud raha hulka, vaatlete veel strateegilisi tekste, nende oletatavat mõju teaduspublikatsioonide hulgale jm selliseid kvantitatiivseid parameetreid. Strateegiad muutuvad ja muutub raha hulk tegelikeks valikuteks: esitatakse taotlus, seda hinnatakse, üldjuhul vähendatakse antavat summat võrreldes taotletavaga, siis tehakse tööd ja lõpuks koostatakse aruanne.
Miks nii sisulises uuringus ei käsitleta üldse otsustajate tööd: otsustajate ja menetlejate haridust ja kvalifikatsiooni, raha jm ressursside kulutust, otsustusahelat ennast? Auditi maht oli piiratud, mistõttu pidime tegema valikuid, mida me auditi käigus vaatame ning mis tuleb paratamatult kõrvale jätta.

Auditi käigus analüüsisime neid hindamiskriteeriume, millest lähtuvalt rahastamisotsuseid tehakse. Seesugune otsustusahela analüüs ja ressursside hindamine eeldaks ühe konkreetse meetme põhjalikku analüüsi. Kuna neid meetmeid, mida meie audit hõlmas, on väga palju, siis ei olnud see mahu mõttes võimalik. Otsustajate ja menetlejate haridust ning kvalifikatsiooni me ei saanud hinnata, sest üldjuhul puudusid neile spetsiifilised nõudmised.

Eelmisele küsimusele lisaks puudutan teadusja arendustegevust kui loomingut. Nimelt ei leidnud ma sellest uuringust analüüsi, milline on riiklikele otsustajatele esitatavate uurimistoetuste saamise efektiivsus, ka ajakulu, et konkreetne plaan rahastatuks osutuks, nagu ka hilisem aruandmise koormus? Aktiivse teadlase ajakasutus on suuresti seotud taotluste kirjutamise ja hilisemate aruannetega. Selle tegevuse mõju teaduslikule või tehnoloogilisele tulemusele pigem puudub.

Nõus sellega, et administratiivne koormus on teadlaste puhul märkimisväärne ja pöörasime sellele tähelepanu eeskätt kattuvate meetmete osas – juhtisime tähelepanu sellele, et liiga palju on toetusskeeme, mis kohati kattuvad ja millega kaasneb jällegi täiendav aruandlus. See teema oli ka üleval riigikogu kultuurikomisjonis, kus leiti, et järgmisel programmeerimisperioodil tuleb meetmete arvu ja bürokraatiat vähendada. Meilegi üllatusena selgus läbiviidud intervjuudest, et mitte kõik teadlased ei pidanud seda oluliseks probleemiks, vaid suhtusid sellesse kui loomulikku töö osasse.

Te olete teinud võrdlusi eri riikide esmaste teadus- ja arendustegevuse indikaatoritega. Artiklite arv elanike ja teadlaste arvu kohta, sama ka patentide kohta. Ometi ei ole te laiemalt võrrelnud riikide teadus- ja arendustegevuse strateegiaid. Võtame kas või teie enda toodud Iirimaa näite. Iirimaal on teaduses eelisarendatavate tegevusvaldkondade hulk väga napp võrreldes Eestiga. Igati loogiline, et kui nappe vahendeid kasutatakse sihipäraselt väiksema hulga oluliste teemade peale, on areng jõulisem. Miks analüüsis selline aspekt käsitlemist ei leia?

Vaatasime teiste riikide T&A korraldust peamiselt auditi eelselgituse ajal ning seetõttu ei ole seda auditi aruandes eraldi välja toodud. Kindlasti võib leida maailmast mitmesuguseid mudeleid ja on riike, kus võtmevaldkondi on rohkem kui meil.

Aruanne mainib, et võtmevaldkonnad on sõnastatud väga laialt. Miks ei ole öeldud, et neid on lihtsalt liiga palju?

Kuna võtmevaldkonnad on kinnitatud riigikogu poolt, siis me üldiselt poliitilistesse valikutesse ei sekku. Senise kogemuse põhjal võime öelda, et vähendades võtmevaldkondade arvu ja jättes samaks nendesse investeeritavad rahasummad, siis me suurendaksime veelgi nn ülekuldamise efekti – meil ei pruugi jätkuda teadlasi, kes nendes kitsastes valdkondades on suutelised kvaliteetset tööd tegema.

Te soovitate „kaasata riiklike programmideväljatöötamisse ning rakendamisse ametlikult ja aegsasti kõik vastavate teemadega tegelevad ministeeriumid ning tuua riiklikes programmides selgelt välja kaasvastutavate ministeeriumide roll ja vastutus”.
Teadustegevus on ju tulemuslik mitte niivõrd kaasatuse tõttu selle finantseerimise planeerimisse, vaid ikka kaasa löövate isikute kvalifikatsiooni, kogemuse, hariduse, senise tegevuse tõttu. Miks te arvate, et formaalne kaasamine on olulisem kui otsusetegijate kvalifikatsioon?

Meie mure oli eeskätt see, et nn sisuministeeriumid ei tunneta vastutust oma valdkonna riikliku programmi rakendamise eest. Näiteks Sotsiaalministeerium ei tunnetanud, et tervishoiu riiklik programm ongi tema probleemide lahendamiseks. Pigem olid nad rahul, et lisaraha nende valdkonda tuli, aga nende arvates ei lahenda see nende probleeme.

Ma ei leidnud aruandest ka soovitust, et ministeeriumid peaksid võimalikult tõhusalt kasutusse võtma Eesti teadlaste saavutused, ja seda mitte ainult nende enda tellitute hulgast. Kas te ei arva, et tagasiside on see mehhanism, mille kaudu teadussaavutusi just nende kasutuse kaudu hindama õppida? Ja siis ka täpsemalt tellima ja sõnastama.

See on jällegi keerulisem küsimus, mida paraku selle auditi maht ei võimaldanud hinnata. Olen täiesti nõus sellega, et ministeeriumid kasutavad suhteliselt vähe ära seniseid teadussaavutusi. Kiputakse tellima enne, kui vaadatakse, mis üldse juba olemas on. Aga näeme, et see (ministeeriumide uuringute tellimise poliitika – M. S.) on tõesti täiesti eraldiseisev teema.

Teadusfond nimetati ja korraldati ümber, 1. märtsist tegutseb Teadusagentuur. Miks riigikontroll ei vaevunud agentuuri plaanitavat tegevust auditeerima? Seegi tegevus on kaetud riigikogu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi otsustega ning agentuur juba toimib. Miks te ei ole oma auditis pööranud mingit tähelepanu Teadusagentuuri plaanidele ja juba tehtud otsustele?

Me saame auditeerida ikka peamiselt toimunud sündmusi või eeldusi, mis peaksid olema täidetud, et saavutada teatud tulemus. Teadusagentuuri töö ei olnud meie auditeerimise ajal veel käivitunud, kuid oleme nende tegevusega end kursis hoidnud ning seal toimuv ei ole kuidagi meie auditi järeldusi mõjutanud. Mis puudutab agentuuri kaudu riiklike programmide juhtimise koordineerimist, siis siin ei ole olulisi muutusi võrreldes sellega, kuidas juhtis riiklikke programme sihtasutus Archimedes.

Riigikontroll on intervjueerinud suurt hulka ametnikke, teadusbürokraate, sh ülikoolide teadustegevuse eest vastutajaid ja Teaduste Akadeemia esindajaid.
Oskate öelda, mis põhjusel ei ole intervjueeritavate hulka sattunud kedagi, kellel teadusprotsess ning -tulemus põhineb? Tegevteadlasi ja insenere nimelt.
Kuidas on võimalik uurida edueelduste toimimist, kui toimijad on analüüsist välja jäetud? Kas sellega võis kaasneda hinnangute täpsuse ja teabe kadu?

Mitmed intervjueeritutest on ka ise aktiivsed teadlased. Kuna Eesti on nii väike, siis tuleb tunnistada, et ka mitteformaalsel suhtlusel on suur roll. Eks paljud meie sõpradest või isegi perekonnaliikmetest ole teadlased. Samal ajal on tegevteadlaste kokkupuude riiklike programmidega olnud suhteliselt ahtake (need ei olnud selleks ajaks käivitunud – M. S.), mistõttu ei osanud nad meile põhjalikumalt oma kogemust edasi anda. Kuna me auditites üldjuhul ei kasuta hinnangute andmisel ainult intervjuudes räägitut, siis faktivigu intervjuude vähesus või paljusus ei põhjusta.

Kes peaks tellima teaduse sisu ja püstitama probleeme, mida teaduslikult lahendada?

Ideaalis võiksid need otsused tulla TANist. Reaalsus on see, et ministeeriumid koostöös teadlaste ja ettevõtjatega üritavad neid sõnastada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming