„Indoktrineeritud“ üliõpilase vastulause

Vaidluses sotsiaalse konstruktsiooni üle on olulised kaks tegurit: miks on humanitaarteadus selle mõiste omaks võtnud ning miks on see teadustöös oluline.

ISABEL MARI JEZIERSKA

Hiljuti ERRi portaalis ilmunud artiklis „Infantiilne humanitaarteadus“1 heidab Peeter Espak humanitaar- ja sotsiaalteadustele ette liigset teoretiseerimist ja püüet üliõpilasi ideoloogiliselt kasvatada. Vastan Espaki mõtteavaldusele endise Tartu ülikooli filosoofia ning praeguse ajaloo ja filosoofia üliõpilasena Sheffieldi ülikoolis. Espaki silmis olen mina arvatavasti justnimelt see noor, kes peab ennast intellektuaaliks, kuid on tegelikult vasakliberaalide poolt indoktrineeritu. Espaki artikkel ilmus kontekstis, kus Rein Raud,2 Mihkel Kunnus,3 Martin Ehala4 ja Lauri Vahtre5 on arutlenud sotsiaalse konstruktsiooni mõiste üle; need artiklid olid omakorda ajendatud Espaki ja Maarja Vaino varasematest ütlustest rahvusluse ja rahvuse teemal. Vaidluses, mis on sotsiaalne konstruktsioon, on aga mööda vaadatud kahest tegurist. Esiteks, miks on humanitaarteadus võtnud omaks sotsiaalse konstruktsiooni mõiste, ning teiseks, miks on see teadustöös oluline. Näib, et Espaki artikli eesmärk ei olegi ümber lükata oma nn vasakpoolsete humanitaarteadlastest kolleegide seisukohti, eesmärgiks on pigem suunata jordanpetersonlikult avalikkuse pilk akadeemilisele murekohale (vasakule kaldumisele?). See selgitaks tema kriitika pealiskaudsust.

Espak kirjutab, et humanitaaride „peatähelepanu ei lähe enam seni hoomamatu kirjeldamisele või ajalooallikate süstematiseeritud uurimisele ja mõtestamisele, vaid eelkõige teoretiseerimisele, mil moel on üldse õige teoretiseerida“. See põhjustab tema arvates näiliselt lõpmatut regressi, kus humanitaarteadus muutub humanitaarteaduse teaduseks ja see omakorda humanitaarteaduse teaduse teaduseks. Espaki argument toetub kahele eeldusele, millest esimesega nõustun, kuid mille teise eelduse kaks interpretatsiooni on vastuolulised ning ma ei saa neid inimesena, kes üritab maailma paremini mõista, aktsepteerida. Pealegi tundub, et Espaki mure espakliku humanitaaria tuleviku pärast on alusetu. Meie riigi tõlkekultuur õitseb. 2009. aastal anti „Avatud eesti raamatu“ sarjas välja sajas klassikalise teose tõlge, 2017. aastal oli see arv saja teose võrra suurem. Ainuüksi viimasel kahel aastal on välja antud pea 30 klassikalise teose tõlget! Margus Ott läheb isegi nii kaugele, et räägib eesti kultuuri õitsengust: „Vahest kõige selgemini paistab see välja tõlkevaramust ja eriti … filosoofiatõlgetest. Enne taasiseseisvumist oli olemas vaid käputäis filosoofiatõlkeid, aga nüüdseks on nende hulk plahvatuslikult kasvanud mitmesaja nimetuseni.“6

Humanitaarina olen Espakiga loomulikult ühel meelel, et humanitaar­teadused on olulised. Maailm, kus elame, vajab pidevat mõtestamist ja tõlgendamist. Materjalide ja allikate hulk, mille põhjal see töö käib, on aga hoomamatu ning on loomulik, et nii Eestis kui ka mujal maailmas kasutaksid ülikoolid selleks otstarbeks maksimaalselt oma võimalusi ja vahendeid. Teemasid, millega humanitaarid võivad tegeleda, on palju – seepärast peab küsima, millised nendest on olulised, millised kasulikud, millised teemad on jäänud tähelepanuta, miks need on jäänud tähelepanuta, kas nüüd tuleks uurida, miks tuleks uurida? Hoomamatus maailmas tuleb luua struktuur, mille abil süstemaatiliselt ja efektiivselt uurida. Metateadus, mida Espak kritiseerib, on humanitaaria arengu seisukohast ülioluline. Kasulikum on kultiveerida seda, mida vajatakse ning mille kohta on teada, et see valitud põllul kasvab, mitte kiirustades külvata seda, mis esimesena mõttesse tuleb, mis enesele lihtsalt meeldib ja mis ei pruugi üldse antud kliimas kasvamagi minna.

Raffael. Ateena kool. Fresko, 1509–1510.

Wikimedia Commons

Et Espaki kriitika oleks koherentne, peab tema väide toetuma ühele kahest eeldusest, millest mõlemad lähevad vastuollu tõekspidamisega, et humanitaarteadustega tegelemine on mõttekas. Esimese eelduse järgi on humanitaarid kasutanud seni fikseeritud meetodit, mis ajalooliselt on olnud efektiivne. Teise võimaliku eelduse järgi ei ole meetod oluline, sest loeb vaid teadusetegemine ehk siis hoomamatute teemadega tegelemine. Esimene eeldus ei ole ilmselgelt õige. Meetodid, mida humanitaarteadlased kasutavad, varieeruvad nii valdkonniti (vrd näiteks semiootika, filosoofia, kirjandus ja ajalugu) ning on varieerunud ka ajaloolises kontekstis valdkonnasiseselt (vrd näiteks analüütiline filosoofia ja kontinentaalne filosoofia). Küsimuseni, kas humanitaarteadustes rakendatud meetodid on olnud efektiivsed, naasen artikli lõpupoole. Kui võtta omaks aga teine eeldus, et meetod ei ole oluline, siis humanitaarteadustel ei olegi justkui mõtet. See aga läheb vastuollu Espaki esimese tõekspidamisega humanitaarteaduste olulisusest. Kui meetod ei oleks oluline, siis võiks igaüks lugeda mõnda tõlgitud sumeri teksti ning analüüsida seda oma seisukohast tulenevalt võrdväärselt Peeter Espakiga, olenemata sellest, et Espak on sumeroloog. Meetod on humanitaarteaduste kontekstis ilmselgelt keskne teadustöö osa, mis vajab samuti analüüsimist ja kaalutlemist.

Espak tõstab esile aga ka olulise küsimuse: kas humanitaarteadusi saab ja võib loodusteadustega võrrelda? Ta näib viitavat sellele, et loodusteadused põhinevad ühel tõhusal meetodil, mida rakendades laiendatakse ja parandatakse loodusteaduslikku maailmapilti. Espak rõhutab, et teaduslikku maailmapilti kujundatakse esialgu teoretiseerides ning seejärel katsetades, kas see maailmas tõesti toimib. Ühesõnaga, teaduslikku teooriat on võimalik falsifitseerida. Vasakpoolsete mõtlejate poolt ahistatud humanitaarteadustes domineerib tema arvates aga ideoloogiline tsensuur, kus meetod määrab uurimuse lõppjärelduse. Espak räägib jaburatest teooriatest, mida humanitaarteadlased on küll tõe pähe võtnud, kuid mis pole reaalsusega kooskõlas ja peaksid kaine loogika järgi olema seetõttu kõrvale heidetud. Pakkumata konkreetset näidet, jääb see väide tühjaks. Mis puudutab aga loodusteaduste ja humanitaarteaduste võrreldavust, siis kuigi see on oluline küsimus, ei ole see antud kontekstis eriti praktiline. Oleks liialt ambitsioonikas ettevõtmine tõestada siinkohal humanitaarteaduste olulisus ning võrrelda loodusteaduslikku ja humanitaarteaduslikku metodoloogiat. Ainuüksi see, et Espak heidab oma kaasaegsetele humanitaarteadlastele ette liigset süvenemist sellesse, milline meetod on kõige efektiivsem kirjeldamaks hoomamatut, on vastuolus väitega, et humanitaarteadus on liialt ideoloogiline ning oma metodoloogias kinni.

Siinkohal on paslik rääkida „sotsiaalse konstruktsiooni“ olulisusest humanitaarteadustes ning selle mõjust humanitaarteaduste kujunemisele. XX sajandi teisel poolel, ja nüüd, XXI sajandil, on akadeemiline maailm läbinud suure muutuse. Eesti keskmine teadlane ei ole enam keskealine mees. Marju Lauristin, Maarja Kruusmaa, Anu Põldsam, Ilse Lehiste illustreerivad muutunud teadlaskonda väga hästi. Maailmas on aga muutus olnud veelgi suurem. Keskmine teadustöötaja ei ole enam keskealine valge kõrgklassist pärit mees. Samade teemade käsitlus ei sõltu käsitleja rahvusest, soost, rassist ja klassikuuluvusest. See on endaga kaasa toonud ka vajaduse ümber hinnata ning redigeerida humanitaarteaduste pärandit, mille olid loonud ja kujundanud sarnase taustaga inimesed. Uue värske pilguga on märgatud seda, mis varasema homogeense teadlaskonna käes nurjus.

Inimese identiteet on paljude tegurite koosmõjul kujunenud konstruktsioon. Nendeks teguriteks on juba ülal mainitud rahvus, rass, klass, sugu jne. Identiteet kui sotsiaalne konstruktsioon eeldab ka mõistete, nt rahvus ja sugu, konstrueeritust. Inimese identiteeti kujundab nii see, kuidas inimene ise ennast defineerib, kuidas teised teda defineerivad, kuidas me teisi näeme, see, kuidas teised meisse suhtuvad jne. Identiteet on kompleksne kontseptsioon ning inimese identiteet määrab selle inimese asetuse maailmas. Sarnase taustaga inimesed on sarnase identiteediga. Sarnase identiteediga inimesed on omakorda maailmas sarnaselt asetatud. Fookus peaks aga jääma sõnale „sarnane“, mida ei tohiks ajada segamini sõnaga „samane“.

Erinevalt asetunud inimesed märkavad aga eri asju ning sellest tulenevalt võivad nad ka eri nähtusi oluliseks pidada. Seda illustreerib näiteks ajaloo uurimine. Viis, kuidas ajalugu periodiseeritakse, ja see, milliseid mõisteid kasutatakse kirjeldamaks mingit ajaloosündmust, peegeldab selle ajastu ideoloogiat ja/või selle ajastu pimestatust mingite tegurite suhtes. Näiteks võib renessanssi kirjeldada, kasutades mõisteid „ratsionaalsus“, „intellektuaalsus“, „progress“, „sekulariseerumine“. Praegusaja ajaloolased on nende kõrvale asetanud ka mõiste „regress“ (naiste elu pigem halvenes7) ning seadnud kahtluse alla mõistete „renessanss“, „ratsionaalsus“ ning „sekulariseerumine“ vajalikkuse, kui kirjeldatakse XV–XVII sajandit ning tahetakse seda eristada eelnenud ajast.8 Põhjus, miks „regress“ ei olnud varasemate ajaloomõistete arsenalis, et kirjeldada renessanssi, on lihtne – naised ei olnud ajaloouurimise huviorbiidis, neid teemasid ei peetud olulisteks. Nüüd, mil eri identiteediga inimesed võivad käsitleda sama teemat eri perspektiivist, on meil võimalik kujundada terviklikum ja komplekssem maailmapilt. Ajalooliselt tavapäratu identiteediga inimesed akadeemilises maailmas (näiteks naine Eesti akadeemilisel maastikul või eestlane Briti ülikoolis) seavad kahtluse alla varasema universalistliku maailmakäsitluse.

Eesmärk ei ole mitte näidata, et tõdesid on mitu, vaid et see, mida on peetud tõeks, ei ole seda sugugi ning selleks et maailma mõista, tuleb maailma uurida kogu selle komplekssuses. Oleme näiteks harjunud mõttega, et eestlaste ajalugu peaksid eeskätt uurima eestlased ise ning et Eesti ajalugu, mis on kirjutatud võõra võimu ajal venelaste või sakslaste poolt, on kallutatud, moonutatud või päris vale. Rahvuslikes ja konservatiivsetes ringkondades on see seisukoht elementaarne, kuid näib, et kui nende kuuldes välja käia mõni analoogne seisukoht, kuidas üks sotsiaalne grupp ei ole alati pädevaim uurimaks teist, või on seniajani jätnud asjaolusid ja inimesi kahe silma vahele, siis on tegemist vasakideoloogilise diktatuuriga ning punasele parteipiletile oleks ammuilma juba aeg järele minna.

Tänapäeva humanitaarid on mõistnud, et meetod, kus akadeemilist maailmapilti võivad luua eri identiteediga inimesed, on parem viis mõistmaks ja tõlgendamaks hoomamatut maailma. Iga humanitaar võiks selle ideaali omaks võtta, sest kui käsitletakse identiteeti essentsialistlikult, nagu seda teevad Espak, Vaino ja Vahtre, on oht anda negatiivne väärtushinnang nendele, kes kritiseerivad varem paika pandut, lihtsalt selle põhjal, et nad on olemuselt erinevad. Uued ideed ja vanade ideede kriitika tuleb panna kaalukausile koos seniste kindlakskujunenud arvamustega. Neid ei tohi kõrvale heita seetõttu, et n-ö teistsugused on need esitanud.

Lauri Vahtre9 väidab, et need, kes usuvad, et inimidentiteet, olgu selleks sugu või rahvus, on sotsiaalne konstruktsioon, on sunnitud järeldama, et „inimene loob iseennast“. Inimene on tegurite tulem. Teades, millistest teguritest tema identiteet koosneb, on ta teadlikum sellest, kuidas ta maailmas paigutub ning miks ta just nõnda oma ümbrust näeb ja nõnda käitub – see on mitmes mõttes tervislik enesereflekteerimine. Vajaduse korral saab inimene oma relvad mängu tuua. Essentsialistliku seisukoha järgi on inimene aga justkui iseenda ori, tema loomus määrab selle, kes ta on. Inimolemine tundub olevat aga sel juhul mõttetu ja väeti.

Lõpetan selle mõtiskluse Doris Lessingi sõnadega, kes 1985. aastal soovitas inimestel ennast reflekteerida, et teada saada, kes nad inimesena on, et maailma paremini ja erapooletult mõista. Käsitledes identiteeti kui sotsiaalset konstruktsiooni – inimene on lugematute mõjutuste tulem –, oleme sellele ideaalile sammu võrra lähemal: „Meist endast kõneleva informatsiooni hulk on plahvatuslikult kasvanud … Need sotsiaal- ja käitumisteadused on tekkinud just meie võimest suhtuda endasse erapooletult ja otsekoheselt. Ülikoolid, uurimisinstituudid ja andekad asjaarmastajad on kogunud palju informatsiooni, kuid meie ühiskonna­korralduse viisid ei ole muutunud.“ 10

 

1 Peeter Espak, Infantiilne humanitaarteadus. – ERR 26. X.

2 Rein Raud, Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus. – Postimees 27. IV.

3 Mihkel Kunnus, Kes on need, kes ei saa aru, mida tähendab mõiste „sotsiaalne konstruktsioon“. – Postimees 2. V.

4 Martin Ehala, Kas gravitatsioon mõjutab moodi? – Postimees 16. VI.

5 Lauri Vahtre, Kultuur ja teadmine. – Postimees 15. IX.

6 Margus Ott, Tõlke ontoloogia – Sirp 15. VI.

7 Nt Joan Kelly-Gadol, Did Women Have a Renaissance? Rmt: Becoming Visible: Women in European History, Houghton Mifflin Co 1977.

8 Anthony Levi, Renaissance and Reformation: The Intellectual Genesis. Yale University Press 2002; Eamon Duffy, The Stripping of the Altars: Traditional Religion in England, c.1400 – c.1580. Yale University Press 2005.

9 Lauri Vahtre, Kultuur ja teadmine. – Postimees 15. IX.

10 Doris Lessing, Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Loomingu Raamatukogu, nr 22, 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht