Indrek Ibrus: parem rääkida rahvusmeediast kui rahvusringhäälingust

Marek Strandberg

Eesti rahvusringhäälingu seadus näeb küll ette,  et rahvusringhääling täidab meie põhiseaduses paika pandud eesmärke saadete-programmide ja muude vahenditega, aga muudest vahenditest – mille osakaal maailmas kasvab – kõneleb seadus vähem kui tele- ja raadioprogrammidest, nende sisust. Seadus põlistab ülesanded ja on täiesti selge, et sellest seadusest on kasvanud välja vajadus ehitada uus ringhäälingumaja. Seadusest tuleneb rahvusringhäälingu kohustus  koostada arengukavu. Arengukavadest (neid on juba neli) selgub, et maja vajadus on esmane ning arutamist vajab majja paigaldatav tehnoloogia. Tänapäeva arusaam arhitektuurist ning elu- ja töökeskkonnast lähtub aga sellest, et planeering, hoonete asukoht ja ülesehitus kavandatakse inimeste tegevuse ja eesmärkide järgi. Kas me teame, milliseks kujuneb lähemas tulevikus maailma ja ilmselt ka Eesti meedia? Asukohavalikut iseloomustab  tõsiasi, et uue ringhäälingu ehituse alust maad on suurendanud just tohutu autoparkla. Klaasiohtra hoone talvised kütte- ja suvised jahutuskulud muutuvad märkimisväärseks koormaks eelarvele, mille eesmärk on luua kultuuri, mitte muundada energiat. Enamgi veel: alates 2018. aastast peaks iga Euroopa Liidus rajatav avalik hoone olema nullenergia hoone, mis toodab sama palju energiat, kui ise tarbib. Mõistagi, kavala rahvana jõuaksime ju  rahvusringhäälingu hoone valmis enne nende reeglite jõustumist. Paraku oleks selline olukord nagu iseendale ahjualusena küllatulek. Suurte rahakulutuste puhul on teadmine see, millest peame lähtuma. Rahvusringhäälingu uue hoone puhul siis teadmistest meedia, inimgeograafia, ehitusfüüsika jms vallas. Meil on asjakohast teaduslikku teadmist, mis vajab rakendamist ja mida tuleks rakendada mitte  ainult rahvusringhäälingu hoone, vaid mis tahes riiklikult mastaapse ettevõtmise kavandamisel. On nii aga sedapuhku toimitud? Millised on muutused maailma meedias, mida on põhjust rahvusringhäälingu, õigem oleks öelda – rahvusmeedia, kavandamisel silmas pidada?   

Sirbi küsimustele vastab meediauurija Indrek Ibrus.   

Millised on olnud märkimisväärsed muutused meedias, just nimelt selles uues meedias, mida peame oma rahvusliku ja maksumaksja raha eest ülalpeetava ringhäälingu puhul silmas pidama?   

      Eks need muutused ole olnud ju kõigile näha. Võrgulise infrastruktuuri, nii juhtmelise kui ka mobiilse, areng on olnud väga kiire, andmeside kiirused ja protsessorite võimed on pidevalt kasvanud ning seda niivõrd, et üha suuremal hulgal tarbijatel on kasutada mõni kaasaskantav liikuvat pilti näitav asjandus, millega on võimalik korraga nii meediat tarbida kui ka sellele  tagasisidet anda, selle levitamises osaleda või ise uut luua. See, põhimõtteliselt sotsiaalse tellimuse peale tasapisi saabunud tehniline muutus, on hakanud osaliselt muutma ka mitmesuguseid võimusuhteid, mis meediavaldkonda struktureerivad. Meediasisu lõpptarbijail on rohkem valikukohti kui kunagi varem, ja mis peaasi – neil on ka võimalus oma huve ja interpretatsioone süsteemselt mitmele poole edasi anda, osaleda mitte ainult meedia sisu üle käivas n-ö reflektiivses protsessis, vaid lausa sisu tootmises. Näiteid sellest, kuidas omaloominguline või poolprofessionaalne sisu motiveerib suurte meediainstitutsioonide programmipoliitikat, lehesisu vms, on tänapäeval ju tuhandeid. Arvestades aga, et erameedias on praegu tendents seni avatuna hoitud võrguplatvormide sulgemisele, võib pakkuda, et tulekul on avalik-õigusliku meedia uus kuldaeg. Avalikõigusliku  meedia ülesandepüstitusega peaks selline avatud ja võrgustikudünaamikat arvestava osalusmeedia toetamine igati sobima. Iseasi, kui hästi ERR i puhul seda seni on tehtud. Ja võib-olla just seda peakski edasine Eesti meediapoliitika silmas pidama – toetama ERR i aktiivsust avatud võrguplatvormidel, osalusmeedia vorme jms. Pakun, et ERR vajab ses osas selgemat ülesandepüstitust.       

Kuivõrd mõiste ringhääling üldse sobib tänapäeva meediasse, kus kasutaja valikuvõimalused on tohutu suured?       

Ega ta põhimõtteliselt sobigi, ja seda olen ma ka aeg-ajalt öelda püüdnud. Briti meediapoliitika näiteks ei räägi enam „avalik-õiguslikust ringhäälingust” vaid „avalik-õiguslikust meediast”.  Viimane on laiem mõiste ja katab ka mitmesuguseid interaktiivseid meediavorme, „ringhääling” viitab aga justkui vaid XX sajandi massimeedia vormidele. Viimasel ajal olen mõelnud, et siin Eestis ja eesti keeles võime mõelda ka vanale mõistele uue tähenduse andmisele. Kui inglise keeles viitab broadcasting ka semantiliselt tõesti vaid „üksikult massidele” kommunikatsioonivormile, siis eesti keeles viitab „ringhääling” justkui ka teatud ringlusnähtusele.  Uuel ajal võiksime seda mõista kui sõnumite ja aktiivsuse pidevat ringlust institutsionaalse meedia ja auditooriumide vahel, see võiks viidata ka sõnumite ringlusele võrgustikes jne. Nii et põhimõtteliselt ei pruugi „ringhääling” mõistena olla täiesti lootusetu.     

Rohkem kui hoonetesse investeeritakse  tänapäeval tehnoloogilisse poolde. Telestuudiod on aina sagedamini virtuaalsed, füüsiliste dekoratsioonide asemel toimib kiiretel ja suure mäluga arvuteil virtuaalsus, kuhu inimesed oma juttude ja ilmetega sisse kuvatakse. Arvutigraafilisi illusioone, mida seni sai näha kinos, luuakse reaalajas. Millised on selles seoses televisooni või ka raadio tulevikuväljavaated ja kui eraldi eri meediad üldse eksisteerida saavad?     

    Eraldatuse küsimus ehk meediakanalite ja -žanrite konvergentsi ja divergentsi teema on põnev teoreetiline küsimus, millega ma ka ise palju töötan. Lihtsustatult ja lotmanlikus  vaimus võib öelda, et olemasolevate žanrite sünteesimisel on alati oodata uute sündi, see tähendab, konvergentsist sündivat divergentsi. Sest sellisel segamisel võib küll tekkida uut, kuid ega sellepärast vana veel kao. Konvergents ja divergents on sellisena nagu yin ja yang, ühe mündi kaks poolt. Nagu Lotmani abil näidata saab: kultuuris toimub paralleelselt lõputu arv mõlemasuunalisi, n-ö tsentripetaalseid ja tsentrifugaalseid protsesse, mis  teineteist paljuski tingivad. Ja sellest lähtudes tuleb vastata ka areneva arvutigraafika kohta. Ühelt poolt tähendab see lihtsalt vanade žanrite evolutsiooni – tehnilised võimalused lubavad näiteks mitmesugust lavastuslikku sisu põnevamalt esitada. Ka publitsistlikud žanrid võidavad. Eestis oleme ju näinud Indrek Treufeldti tagasihoidlikke katseid informatsiooni teleekraanil paremini visuaaliseerida. Maailmas on samas osas kuulus BB C oma viimaste aastate valimisülekannetega, kus arvulist informatsiooni visualiseeritakse väga põnevalt. Ent teine teema on see, kas vanade žanrite kõrvale tekivad uued, meediapiire hägustavad žanrid. Ka selliseid näiteid on. Moodsamad arvutimängud lõimivad endasse filmilikku audiovisuaalset keelt ja tulemuseks on kreoolvormid, mis eriti netipõhiste mängude puhul ongi lõpuks teatud osalusmeedia formaat. Mitmed analüütikud pakuvad, et sellised mängulised vormid  peaksid saama osaks ka näiteks avalik-õigusliku meedia nn ristmeedia strateegiatest. Pean siin silmas meediasisu mõtestatud jaotamist eri platvormide vahel, nende platvormide n-ö poeetilist lõimimist.       

Milline on ajastul, kui igaüks võib kokku panna raadio või telekanali või toota ja evitada kirjasõna (seda internetimeedias),  üldse institutsioonide roll? Kui möödapääsmatud on institutsioonide jaoks nende kontorid ehk antud juhul Eesti uus ringhäälingumaja?       

  Meediauurijana kaldun ise toetama neid lähenemisi nii meediapoliitikale kui ka loomemajandusele, mida võib pidada institutsionistlikeks. See viitab muu hulgas arusaamale, et määravaid norme ja reeglistikke kehtestatakse ühiskonnas oluliste institutsioonide interaktsiooni kaudu. Seega, et teatud normid jõustuksid,  et teatud tegevusel oleks efekt, peab neid toetama tugev institutsioon. Kui näeme, et ERR il on teatud spetsiifiline ülesanne, mille tarvis see on ellu kutsutud, siis peame tagama, et see ka institutsioonina oleks piisavalt kandejõuline. See kehtib tegelikult veelgi enam võrguajastul, mil kaos on suurem, ettemääratust vähem ning kultuurikeskkonda asjakohaselt korrastavatel institutsioonidel sestap oluline roll.  Ent mis antud puhul puutub füüsilisse infrastruktuuri, siis siin tulevad mängu kõik need uuringud, mis puudutavad nn ruumilist loomemajandust. Seda, kuidas peaksid loojad ja kultuuriasutused olema ruumis organiseeritud, et nende laiem kasutegur tõuseks. Ja sel taustal pean ma vastama, et kontorid on ikka olulised. Me oleme edasi liikunud sellest 1990ndate utoopiast, et töö tegemiseks pole vaja enam tööl käia. Odav võrguühendus on  väga hea võimaldamaks täiendavat tegevuste koordinatsiooni ka kaugete vahemaade tagant. Selline koostöövormide osakaal on kasvanud ja toonud juba praeguseks kaasa loovtööstuste märgatava üleilmastumise. Kuid eriti loovsektoreis ei asenda see vajadust ka reaalselt koos töötada. Kultuurivallas sünnib innovatsioon dialoogis ja interaktsioonis ning nende intensiivsus ja kvaliteet on parimad, kui töötatakse ühes ruumis koos. Kui me räägime näiteks ERR i muutmisest tõeliseks multimeedia- või ristmeediaorganisatsiooniks, siis on muu hulgas küllap vajalik nood raadio-, tele- ja online-ajakirjanud ühte ruumi kokku panna. Kuid tuleb ka märgata, et ERR i uue maja puhul, kus iganes see ka ei asuks, on küllap kontoritest olulisemgi stuudiote tehniline külg jms.         

Kas selline ringhäälingu institutsioon võiks Eesti puhul olla pigem kõigile ligipääsetav professionaalne töö- ja koostöökeskkond? Rahvuskultuuri edendavad ju ka need, kellele see on mingis osas äri, ehk siis kõikvõimalikud kommertskanalid ja -väljaanded.         

Sellele küsimusele vastates tuleb siiski küsida, kas ERR i tulevane maja on planeeritud parimasse kohta linnaruumis. Kui me räägime Skype’ist kui institutsioonist ja sellest, et praegune Eesti idufirmade märkimisväärne edu maailmas on Skype’i efekti tulemus, siis üheks peamiseks küsimuseks ERR i puhul on, kas selle institutsiooni puhul võiks efekt olla osalt sarnane. Majandusvallas on seda laadi tulemid  laialt tuntud kui spillover-efektid. Ehk siis konkreetne tugev institutsioon hakkab „üle ajama”, sünnitab uusi ettevõtteid, tekitab konkreetses sektoris arenguvedurina dünaamikat. Institutsionistlikust majandusteadusest lähtuv lähenemine loomemajandusele järgib samasugust loogikat. Ühest küljest käsitletakse kõiki kunste ja loovsektorit kui laiemat institutsiooni, mis on kasulik suurele rahvuslikule innovatsioonisüsteemile. Kunstid ja loovsektor toodavad  ju ühiskonnas tähenduste paljusust, mis on laiema innovatsioonisüsteemi tervisele äärmiselt oluline. Teiseks tuleks aga juhtivaid loovsektori institutsioone, ennekõike suuri meediaettevõtteid, vaadelda kui platvorme, mis sektoris dünaamikat toodavad. Mitmel pool maailmas, eriti Inglismaal, on avalik-õiguslikule meediale seatud otseselt ülesandeks olla selliseks platvormiks – tõugata laiemat meediakeskkonda  tagant uuenduslike formaatidega, pakkuda lava uuendusmeelsetele artistidele jne. Eestis võiks sellealastest headest näidetest tuua esile „Eesti laulu” formaadi ja saate „Eesti TOP 7”, mis toetavad jõuliselt nii noorte muusikaloojate kui ka audiovisuaalkunstnike arengut. Küsimuseks on, kas sellest piisab. Mina pakun, et ERR i arengu kontekstis peaksime alati mõtlema sellest institutsioonist kui digitaalse audiovisuaalklastri vedurist. Ning  siit edasi peaksime mõtlema, kui tõenäoline on, et selline klaster kujundatakse Tallinnas Tondile või et kas Tondilt saab seda klastrit piisavalt hästi toetada. Ma kardan, et see võib osutuda problemaatiliseks. Praegu on näha, et Tallinna loovsektor positsioneerib ent PõhjaTallinnas – seal on Kultuurikatel, Telliskivi loomelinnak jpm. Ka Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli (BFM) uus maja, kus sirgub audiovisuaaltööstuse järelkasv, tuleb sisuliselt sadamaalale. 

Seda arvestades võiks ehk võimaluse tekkides ERR i tulevase maja asukoha veel kord läbi mõelda.       

Eri meediaid võib üsna hõlpsalt siduda ristmeediaks. Mida see nähtus meile õpetab, ennekõike just rahvusmeedia ülalpidamise osas?       

Ennekõike seda, et liikuvat pilti ei tarbita enam vaid elutubades, vaid kõikjal ja kõiksugustelt ekraanidelt. Nagu väga paljud uuringud on näidanud, noorem põlvkond seda väga vabalt teebki. Auditoorium fragmenteerub nii kultuuriliste huvide kui ka meediaplatvormide eelistuste osas. Seega on meediainstitutsiooni ainukeseks võimaluseks lähiaastail luua neid platvorme semantiliselt ja poeetiliselt ühendavaid sildu, tuua nood fragmenteerunud auditooriumid kuidagi taas keskpõrandale  kokku. Ristmeedia strateegiaid on põhjust pidada peamiseks meediasektori innovatsioonivõimaluseks lähiajal ja sestap on BFM ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut avanud ka uue ühise sellealase magistriõppekava. Kuid rahvusmeediale on moraal sama, mida ma täna juba paar korda olen rõhutanud: me peame ERR i ülesandepüstituse seadma selgelt võrguplatvormi- ja osalusmeediakeskseks. Teistmoodi enam lihtsalt  ei saa.     

Mida annab riiklikult rahastatud meediakanalite pidamine rahvusriigis võrreldes olukorraga, kus tekste ja saateid on võimalik tellida-avaldada kommertsalusel? Näiteks nii, nagu tegi Hiina kommunistlik partei, muutes ajalehe Postimees oma häälekandjaks.       

  Siin on vastus lihtne. Vahel väidetakse, et elame meediapluralismi ajastul, kui turg suudab suurt osa kultuurilisi nišihuve rahuldada ning sestap ei ole maksumaksja rahaga meediaturule sekkumine justkui enam põhjendatud. Tegelikult näitavad väga paljud empiirilised uuringud, et ilma avalik-õigusliku  meediainstitutsioonita kipuvad erameedia ettevõtted konkureerima üksteisega varem või hiljem vaid hinna osas – kes suudab sarnaseid asju efektiivsemalt teha. Nii muutub meediakeskkond küllaltki üheülbaliseks, meediasisu variatiivsust tootva innovatsiooniga ollakse tagasihoidlikud. Riikides, kus tegutseb ka avalik-õiguslik meedia, kellele on seatud spetsiifilised ülesanded meedia sisu variatiivsuse, innovatiivsuse või kvaliteedi osas, avaldab  see kõik ergutavat mõju kogu süsteemile. Kuigi erameedia avalik-õigusliku meediaga ju raha pärast ei konkureeri, tehakse seda siiski auditooriumi tähelepanu võitmiseks. Ning kui avalik-õiguslik meedia on saanud ühiskonnalt asjakohased ülesanded, on ka erameedia lõpuks sunnitud kvaliteeti tõstma ja sisu uuendama. Just selsamal lihtsal põhjusel, lisaks eeltooduile, ongi avalik-õiguslikku meediat ka edaspidi vaja.   

Küsitlenud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming