Infotainment’lik ooper kolmes vaatuses

Meediat võib nimetada terroristi kaaskurjategijaks: kui puuduks ühiskonna huvi terrorismi vastu, siis ei oleks ka terrorismil sellisel kujul mingit mõtet.

JÜRI REINVERE

Tänapäeva terrorirünnak näeb välja umbes järgmine. Esimene vaatus: plahvatus, pidurite krigin, laibad. Plahvatus leiab aset kohas, kus viibib rahvahulk, kelle sekka oleks võinud sattuda kes tahes. Plahvatus ei toimu naljalt nahkmootorratturite õlleõhtul või baleriinide garderoobis. Samastumismoment peab olema võimalikult suur. Rahva hulgas peab kindlasti olema noori inimesi, sest terroriakt vanadekodus ei kutsu esile nii suuri tundeid kui kontserdil ilusate noorte inimeste seas.

Teine vaatus algab samal ajal kui esimene vaatus veel käib. Meedia eri­väljaanded, erisaated, eriuudised. Tähelepanu terroriaktile on võimalikult suur, sest pannakse toime ühes Euroopa riigis, eeldatavasti mõnes suurlinnas, kus on käinud väga paljud. Kui terroriakt toimub kusagil mujal, näiteks Muqdishos – olgugi terroristid needsamad, olgugi sadu ohvreid –, siis piirdutakse nappide pealkirjadega. Jääb mulje, et me, lugejad, peaksime mõtlema: „Ah, mis see meisse puutub. Las rüselevad omaette.“ Ja selle otsa kohe: „Niikuinii ei ole neil seal midagi paremat teha.“

Tegevusliini välja pumpava meedia­masina mõõtmed on tohutud, nagu mõni „Tosca“ teine vaatus, kus üha uued ja uued tegelased üha uute ja uute ideedega eelnenud ansamblid eemale lükkavad ja peategelase emotsionaalsel spiraalil järjest rohkem üles kruvivad. Üks lühike, paaripäevane hiilgehetk, see tõelisuse moment, mida meedia vahendab nagu vett janustele, on spekulatsioonidest ja eelarvamustest läbi nõrgunud. Ta kripeldab juba nii hirmmagusalt hinges nagu armastuskirja oodates – kõik läbinisti tantsisklemas nagu üks täpselt harjutatud kadrill, üldise suure lahenduse ootuses. Lahendust on lihtne ette aimata: terrorist on islamiusuline, Angela Merkel on eksinud, terrorist tahab meie raha – ja ometi on see ammu kõigile välja paistnud lahendus nii magus. Mida oligi tarvis tõestada.

Erilistel juhtudel võib teise vaatuse lõpus toimuda üleüldine globaalne härdumine. Näiteks BBC Worldis, muidu nii kaines ja infotihedas kanalis, võidakse lugeda luuletusi, mängida Sibeliust ja võib näha isegi lillepilte. Härduda ja luuletusi ette lugeda võivad ka ajakirjanikud ise, ehkki, jumal tänatud, oleme siiski juba kaugele arenenud nendest katastroofiajakirjanikest, kes hommikul pärast Estonia uppumist Võrumaa naisele mikrofoni ette torkasid ja võltsi, glissando-rohke häälega küsisid: „Ja kuidas nüüd edasi?“.

Edasi ei olnudki sel päeval midagi, sest selle Võrumaa naise ees laius pime tühjus. Sel kohal luurates liuelda nagu kull oma saaki otsides, on puhas kannibalism. Sama hästi võiks kaameraga tungida surnukuuridesse ja inimeste kottidesse, samuti heita pilgu nende pangaarvetele – seda ajakirjanik kindlasti teekski, kui tal oleks selleks vaid volitused. Aga me ei jõua selleni kohe, kindlasti mitte nii ruttu. Vahepeal on tavaliselt tuhandeid minuteid, mille jooksul meedia on sunnitud uudist ikka ja jälle üle kordama – nagu mantrat, mis ärevuse ja kiire tempo välja kutsub.

Teisel vaatusel on kindel lõputakti­joon, cliffhanger – see lõpeb põneval hetkel.* Terrorist on vist islamiusuline, kuid me veel ei tea täpselt, kes. Esile tõusevad kontuurid: hämarad Süüria võlvid, katakombid, hambuni relvastatud mustad mehed, kuid meile neid veel ei näidata. Pärast vaatuse lõppu tõmmatakse eesriie raginal kinni ja kohe tehakse see jälle lahti, umbes samamoodi, nagu seda tegi Karu-Kati, vaheaega ei ole – ja kolmandas vaatuses on üleval ainult üks teema: kes siis on see terrorist ja kust on ta pärit?

Hirmus on see, et kogu etendust hoiavad ülal elavad inimesed oma vere, lootuste ja täitumata unistustega, mitte näitlejad. Need inimesed jäävad ühe julma juhuse tõttu lihtsalt süsteemi hammasrataste vahele – nagu oleks muistses Roomas kistud möödakõndijad gladiaatoriareenile ning lastud neil seal inimeste uudishimu rahuldamiseks kannatada ja surra.

Täpselt sel hetkel, kui saab teatavaks mõrtsuka nimi ja näopilt, haihtub kogu edasise jutustuse mõte. See on nagu mõnes Agatha Christie’ romaanis: pärast Miss Marple’i monoloogi, kus on kõik detailideni ära selgitatud, ei ole ka raamatus enam kuigi palju lehekülgi. Samamoodi on uudistega: veel vaid paar korda korratakse terroristi nimi ja ta näopilt üle, kuid üldiselt on tung juba rahunenud. Inforuum antakse vabaks uutele teemadele. Õhtul hilja sõidab uudisteekraanil üksik traktor kuskil Itaalia oliivisalus ja räägitakse selle aasta külmunud saagist.

Kogu selles sündmuste ahelas mängib suurt rolli meedia – terrorist on ainult selle vallandaja. Me võime seda lõnga edasi kerida lausa sinnamaani, et võime meediat nimetada terroristi kaaskurjategijaks: kui, ütleme, mingil põhjusel, puuduks ühiskonnas huvi selle teema vastu, siis ei oleks ka terrorismil sellisel kujul mingit mõtet.

Siin on kohe moraalne sõlm: kas peaksime olema ohvrite suhtes ükskõiksed? Kindlasti mitte, aga näiteks Inglismaa tänavatel sõidetakse iga päev inimesi surnuks – küll teevad seda muslimid, kristlased ja ateistid, mõnikord poliitilisel või armukadetsemise, teinekord aga purjusolemise põhjusel – ning need ülejäänud õnnetused ei leia meedias väiksematki kajastust. Neile, kelle Islamiriik Londoni parlamendihoone ees alla ajab, on aga kolm päeva järjest reserveeritud parim eetriaeg. Võib küsida, kes mängib kelle taktikepi järgi.

Uudishimu ju põletab ning inimene on elevile aetud. Ta on nii veendunud terrorismi kõikvõimsuses (ja liikluskorralduse tähtsusetuses), et ulatab meediale tema kõige ihaldatuma pärli – vaatajad. Nagu igal kapitalil, on ka terrorismis külluses neid, kes tahavad oma noosi kätte saada: kolmanda vaatuse lõpus võivad lavale tulla hoopis intellektuaalid, kes tõestavad õhus müstilisi sümboleid lennutades, et tegelikult on asi hoopis niisugune või naasugune. Näiteks, et vaesed terroristid, küll neist on kahju, meie inimesed on oma viletsuse niikuinii ära teeninud. Või siis ilmuvad sellised tegelased, kes hakkavad kriisates maailma õigust taga nõudma – muidugi mitte selleks, et maailma õigust tuua, ärge ometi olge nii naiivsed, vaid et võimaldada endale võimalikult rasvased meediaminutid ja sellele järgnevad kontrahtid.

Varasem terrorism, näiteks IRA oma, ei olnud selline lihtsal põhjusel: see ei pääsenud niimoodi esile ega võimaldanud lava nii paljudele lavaletahtjaile. See oli lokaalne. See puudutas vaid iirlasi ja inglasi või mingeid segasevõitu kaugeid riike ega kütnud nii kergesti üles rahvusvahelisi poliitilisi liikumisi. Tänapäeval pruugib vaid muslimite maailmavallutusplaani kohta lääne meediale kont hambusse visata, kui ta juba jookseb selle kondiga paar päeva nagu õnnelik koer aasa peal ringi, miljonid vaatajad järel.

Mille poolest erineb see mõnest teisest samalaadsest üldistusest? Sama loogika järgi võiks meedia rajada terveid uhkeid saatepäevi UFOde maailmavallutusplaanidele ja nende tõendustele – neid ju leidub. Samuti võiks näiteks BBC World hakata tõsimeeli otsima põhjusi väitmaks, et Inglise kuningakoja liikmed on reptiloidid. Võib oletada, et kui mingil põhjusel peaks asi arenema sinnamaani, et inimestel tekib selle kinnituse järele vajadus, siis tehakse ka seda laadi saateid.

Infotainment, nagu on nähtuse nimi (infomeelelahutus, mis pakub uudistesaates iga päev eksalteeritud elamusi), on olemuselt läbini nartsissistlik ja rassistlik ning kasutab inimesed oma eesmärkide nimel jultunult ära. Infotainment ei saaks olla tegelikkusest rohkem lahus: oma sisult on see soovkaemus ja mitte empiiriline tähelepanek. See on soov elada ebareaalses maailmas, kus kõik on lihtne ja eristatav nagu või koorest – ning keegi ei ruineeri teisi mitmetasandilisuse selgitamise või pika eelloo esitamisega. Lõppude lõpuks on ju nii mugav: teadmise asemel on emotsionaalne elamus, kirgas nagu katarsis.

Infotainment’i gladiaatorivõitluse teebki nii magusaks see, et sellest ei suuda keegi keelduda. Tänane doos nõuab homme kahekordistamist, et see saaks kinnistuda – ja nagu iga sõltuvus, vajab sõltuvus infotainment’ist järjest mürgisemaid päevi, et tagada meie igapäevane elamus maailma allakäigust ja meie poliitikute ekslikkusest.

Ärgu saadagu minust valesti aru: kindlasti tuleb kõigest rääkida, kuid ma ei usu, et seda tuleb teha sellisel, inimeste verd oma egoistlikel eesmärkidel ära kasutaval viisil. Ajakirjandus, mis avab rahvusvahelise terrorismi tausta ja vähendab mõistuse abil lõppkokkuvõttes inimeste abstraktset hirmu, on väga teretulnud – ka siis, kui see ei saavuta meedias suurt kaalu. Miks me ei võiks oma uudishimu rahuldada millegi vähem ohtlikuga ja mitte mängida terrorismiga nagu lapsed, kes on tuletikud kätte saanud? Islamiriigi terrorism on ohtlik – ja meie oleme praegu tema teenrid.

* Cliffhanger – stsenaariumikirjutamise võte, ühe vormiosa (näiteks teleseriaali osa) põnev või suisa šokeeriv lõpp. See kutsub publiku järgmist osa vaatama, et näha, kuidas kangelane keerulise olukorraga toime tuleb. – Toim.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht