Infoühiskonnast hereetiliselt. Finaal

Anto Veldre

Kas oodata kuni järjekordne häguolukord meid juukseidpidi soost välja tõmbab? Švejk teadis küll, milline on elamiseks mõnusaim riik – säärane, kus õllehinnad ja väärtushinnangud ülearu kiiresti ei muutu. Ideaalses ühiskonnas võiksid ka infomängu kolme põhiosalise (riik, kodanik, kapital) ootused ja käigud üksteise suhtes olla eluea jagu aastaid ette aimatavad. Kahjuks antakse infoühiskonnas üheks käiguks aega oluliselt vähem – mõni minut kuni paar kuud. Ühtlasi on infoajastu igale mängijale kätte jaganud komplekti tööriistu, millega muuta teiste mänguosaliste taju ning seeläbi manipuleerida vastasmängijate reaalsust. Võimalik, et Švejk eelistaks omaenda sajandi hullumaja meie sajandi demokraatiale. Mingis mõttes võib öelda, et inimeste taju ja maailmatunnetus ei jõua enam infoühiskonnale järele. Metsik infotulv põhjustab nähtuse, mida ma nimetaksin hirmuks info ees. Hirm info ees Kujutlegem lihtsat inimest, kes on eluaeg viibinud (hm, kellegi poolt) piiratud infoväljas ning siiralt uskunud, et isake Stalin oli ingel. Kui ta nüüd läheb Internetti või loeb ajalehti (mis omakorda kasutavad alusmaterjaliks Internetti), jõuavad lihtsa inimeseni hoopis uued teooriad. Mõni neist räägib Stalini koletutest vangilaagritest, mõni miljonite inimeste surmast. Ka lugupeetud ärimehe puhul, kes seni on suutnud iga jäätee suhtes poliitiliselt õige laevakursi võtta, kujuneb vaba Internet katastroofiks, sest iga rahatu rannamees saab kommentaariumis öelda, mida ta jäätee olukorrast arvab. Vastuseis Täiesti Vabale Internetile (TM) on seega nii loomulik. Kui mugav psühholoogiliselt on oma senist maailmapilti ümber teha? Kindlasti palju mugavam tundub steppiv sõnumitooja lihtsalt maha lüüa. Eesti Internet on kõikelubav, kuid jäme vänt on ikkagi portaalitoimetaja käes. Nii näiteks valis Postimees käesoleva hereesia retransleerimiseks 1., 2., 3., 6. osa, kuid otsustas mitte ülemäära võimendada 4. ja 5. osa.

Kuid mis siis, kui muutused ühiskonnas sajavad kaela sedavõrd kiiresti, et tekitavad akadeemia ukse ette uurimisjärjekorra? Ülo Ennuste oma blogis1 märkas, et „muideks ka Sirp harrastab nt teadusprobleemide ümber polemiseerides eelistavalt viidata populaarseid fiktsioone ja demagoogilisi hereetikuid, aga mitte niivõrd erudiite”.

Aru tuleb saada ka kõigist ahistatutest ja rõhututest, kelle jaoks Internet on viimane võimalus oma hääbuvat seisukohta laiemalt tutvustada. Hereetikute poolt öeldu saab seega mugavalt liigitada konspiratsiooniteooriaks ning sedakaudu on põhistatud ka vajadus suhtuda allikatesse kriitiliselt.

Olukorda, kus inimesel tekib info ees hirm, tõttavad agaralt ära kasutama kõik need, kelle äri või poliitikat Internet kusagilt otsast segab. Kuidas küll saavutada olukord, kus e-ühiskonna liige on haritud, väärikas, arusaamis- ning vastutusvõimeline ka ilma igasuguse tsensuuri ja filtreerimiseta?

Semantiliselt ohtlikud märgisüsteemid

Hästi naiivselt lähenedes tuleks oht inimesele määratleda sääraste märgisüsteemide (filosoofiad, ideoloogiad ja religioonid) kaudu, mille sõnum on vastuolus inimkonna põhiväärtustega. Juba küsimuse sellises püstituses sisaldub relatiivsus, sest keda lugeda inimkonnaks ning mida väärtuseks. Üldiselt tunneme pahad sõnumid ära sellest, et need:

– on petlikud ja varjatult mitmekihilised, avalikult publitseeritakse vaid osa tõde (kommunism);

– defineerivad meie vs. nemad, et ühtede heaolu tekitada teiste arvelt;

– sisaldavad geneetilise üleoleku elementi (igasugused -ismid);

– kohustavad meie-klubi märgina inimkeha vigastama (ümberlõikamine);

– sisaldavad sõjalisi ähvardusi;

– sisaldavad garanteeritud rikastumise mehhanisme ümbritseva arvel (©);

– sisaldavad tegevusjuhiseid kellegi majanduslikuks orjastamiseks;

– on vastuolus loodusseadustega.

Nullist alustades jõuame paraku tõdemuseni, et enamik industriaalühiskonnast päritud ühiskonna- ja kultuuriuniversaale võivad küll olla mingis kontekstis semantiliselt ohtlikud. Interneti ainuke süü seisneb vastuolude selges väljatoomises. DARPA tehnikud Internetti leiutades vist päris lõpuni ei mõistnud, kuidas kogu olemasolev tsivilisatsioon tõmbub ühe tehnikaime tõttu kokku nagu mateeria enne supernoova plahvatust. Kümme koledat roppust Delfi kommentaariumis ei määra selles olukorras tõesti enam mitte kui midagi.

Ugrilase olemus

Mõnikord tekib tunne, et eestlased ugrilastena on nii umbes 30 000 aastat üritanud tsivilisatsiooni eest ära joosta2. Lihtsam on hiit kallistada ja põlluga rahus elada, kui et linnas tekkivaid inimestevahelisi situatsioone klattida. Niipea kui korduvad jääajad ugrilasele võimaluse andsid, pani see tsivilisatsiooni juurest taas punuma ning leidis endale koha, kus tal enesega üksiolemist väga ei segatud.

Kahjuks peab tõdema, et muudatuste eest ärajooksmise taktika sellel planeedil enam ei tööta. Maailm on nüüd kahanenud üheainsa globaalküla suuruseks. Teisisõnu, tsivilisatsioon sai eestlase kätte, enam ei ole kusagile joosta. Mistõttu tuleb kiirkorras ära teha kõik need rahvusele iseloomulikud otsused, mille eest on vahepeal ära joostud.

Indoeuroopa rahvustele on omane kultuuriline dominantsus. Tüüpiliselt on neil ikka käsil mingi kontakt või konflikt: mõni ristisõda, kellegi vabastamine kusagilt, barbaritele uue usu või kohi-Interneti toomine3. Ugri kultuur aga on seni ellu jäänud retsessiivsena. Ainuke, mida me seni oleme soovinud, on leida koht ja viis vanamoodi jätkamiseks. Nagu öeldud, uues (globaliseerunud) maailmas pole see ju enam võimalik. Nüüd tuleb oma rahvusele anda nägu ja roll.

Eesti eliit on mänguseisu tajunud ja otsib seda uut rolli päris aktiivselt. Aeg surub peale, kiireim ja mugavaim on omaenda rahvas välismaa kapitalistile (koopiaseadus) või ELi moralistile (blasfeemiaseadus) maha parseldada siiras usus, et nii ongi valutum.

Hannes Krause bakalaureusetöö4 (2006) tsiteerib kontsentreeritult koos nii Edward T. Halli kui ka Spangle’i ja Isenharti kultuurikonflikti alaseid võtmeteoseid räigelt sedastades, et madala kontekstitasemega kultuurides peetaksegi läbirääkimisi tihti salajas. Halli 1976. aastast pärinev tsitaat kõlab nagu déjà vu: „Madala kontekstiga kultuurides [- – -] on vastutus jagatud üle terve süsteemi ja raske on kedagi personaalselt vastutama panna. Kui madala kontekstiga kultuuris midagi juhtub, siis jooksevad kõik peitu ja süsteem peaks kaitsma oma liikmeid. Kui on tarvis kedagi vastutama panna, siis valitakse patuoinaks tavaliselt suhteliselt madala astme tegelane.”

Huvitav, kui mitu madalama astme tegelast veel tagasi peab astuma, enne kui eliit märkab välismaise luti headusest informeerida ka omaenda kontekstitu kultuuriga rahvast?

Puudub vahetuskaup

Multikultuurses maailmas seisneb iga üksiku tsivilisatsiooni tugevus põhiliselt selles, kui palju tal on välja pakkuda teistele vastuvõetamatuid kiikse. Tugev on see tsivilisatsioon, mida kõik teised kogu aeg riivavad (kas kellegi/millegi teotamisega, karikatuuride avaldamisega, raketitoru suunamisega vms). Sellise tsivilisatsiooniga saab sõdida ja leppeid sõlmida, sellisega ollakse paratamatult sunnitud arvestama.

Eestlaste suurim õnnetus kontakti (või peaksin ütlema: konflikti) korral mõne teise kultuuriga on asjaolu, et meil ei ole vastastele edastada ühtki asjalikku nõudmist. Oma retsessiivsuses sooviksime rahu ja puhvertsooni, mis aga globaalses maailmas vahetuskaubana ei toimi. Edukaks kultuurikoostööks peaks eestlastel olema mingi selgelt hoomatav pahe, nagu ümberlõikamine või närune iseloom või tsensuuritalumatus või suisa religioosne vajadus sealiha süüa (kõigi nende kõrval, vahel ja seas, kes seda eales ei tee). Me ei saa läbirääkimistel eeliseid välja kaubelda, kui meil ei ole vastukaaluna millestki vastikust loobuda. Teisisõnu, kui läbirääkimistel võidab kõige pahelisem, siis miks mitte see ollagi?

Hetke hägune ärakasutamine

Meie Vabadussõda kujutas endast ajaloolise hetke ärakasutamist, kus sekkuti endast suuremate penide omavahelisse võitlusse. Sedasi tekkinud taktikaline eelis vormistati strateegilise väljundina – Tartu rahuna. Hästi tehtud, kuid pole just imekspandav, et kumbki suurosaline säärast käitumist eriti ei hinda.

Järgmine hägune hetk tabati aastatel 1988–1992. Taktikaliselt väga segases olukorras tehti igasuguseid käike, kuid tehtud liigutused (matemaatikule vist väga üllataval moel) hoopis koondusid ning õnnestus taastada Eesti Vabariik. Tollaste sündmuste terviklik analüüs jäägu ikka ajaloolastele, kuid täiesti ilmselt ei põhjustanud tulemust ükski üksiksündmus, olgu selleks siis teletorni kaitse, Savisaare mikrofoni haaramine või Lippmaa MRP kserokoopiad. Resultaat saabus ääretult häguse taktikavärava kaudu, kus indoeuroopa loogika tõenäoliselt murdnuks oma jalaluud.

Veel üks samas žanris müsteerium leidis aset 2007. aasta aprillis. Olukorra, kus Eestile oli heal juhul tagatud vaid kübervägistatu aunimetus, mängisime mingil tabamatul moel ümber strateegiliseks, nii et Eestit teatakse nüüd kogu maailmas juhtiva küberriigina. Kui vahepeal oligi piinlik, siis nüüdseks on meist palju võimsamad riigid sama teema üles korjanud. Juhus?

Ühest küljest võiksid juhtimisteoreetikud rohkem analüüsida seda ugrilastele eriomast viisi, kuidas ise kedagi ründamata häguses mudas järgmist pretendenti oodata ning tolle taktikalised käigud häguse loogika abil iseenda strateegiliseks eeliseks teisendada. Kuivõrd meie teiseks eelistuseks on niikuinii alati olnud rehepapi amet, siis võimaldab ka kaotus vegeteerida järgmise hägusündmuseni.

Mitte väga õnnelik lõpp

Mis siis, kui tulevikuühiskonna jõujooned ongi juba loositud? Kui suurriigi droonid neisse laaditud tapanimekirjadega5 ongi juba startinud ning meie oleme lihakehade ja maksumaksjatena arvel kellegi teise kaugeleulatuvas Matrixi-taolises äriplaanis? Kas üksiku hundina6 hägu passival ugrilasel üldse ongi tulevikku?

Me oleme seni loobunud võimalusest ise endale sõpru ja vaenlasi valida. Meile sobivat madala kontekstitaseme, väikese võimudistantsiga liigselget ühiskonda meile niikuinii keegi teine kandikul kätte ei too. Sellegipoolest tundub, et maailmal on probleeme rohkem kui meil. Eestlased on olnud hinnatud grupijuhid igas sõjaväes. Ideoloogiat pole meie kätte kunagi usaldatud, ent tähtajaks ärategemist vajavaid musti otsi küll. Allpool on kirjeldatud viit üksteist mittevälistavat stsenaariumi. Ise lahendusi pakkudes on ehk võimalik kätte võita kõrgem positsioon kui loota üksnes siilile infoühiskonna sudus (e stsenaariumile nr 5).

Tulevikustsenaarium nr 1. Jätkame USA huultelt lugemist, seda vaatamata demokraatia ilmsele allakäigule sealkandis 9/11 järel. Probleem on pigem selles, et me tahame kodus asjadest ausalt edasi rääkida, nagu need tegelikult on. Kuidas aga oma tegelikku suhtumist sõbra ja partneri eest varjata?

Stsenaarium nr 2. Mängiksime energiliselt euromängu. Oleksime suuremad eurooplased kui indoeurooplased ise. See on eliidi poolt valitud tee, kuid rahvas ei ole millegipärast kaasa tulnud. Kas tunnetame ohtu oma soodele, metsadele ja asustustihedusele7? Või hoopis internetivabadusele?

Stsenaarium nr 3. Leiutaksime oma rahvusele kimbu vastikult dominantseid ideid. Millised need ka poleks, neis peab sisalduma piisavalt palju salakavalaid sigadusi. Näiteks eestlasega koos sauna mitteminek ja eestikeelsete ajaleheartiklite automaattõlge kultuurkeelde võiksid olla pühadust rüvetavad tabud.

Stsenaarium nr 4. Sukelduda juriidilisse nišši. Võtta ise ette kõik maailmas vaidlusi põhjustavad moodsad juriidilised küsimused (nagu koopiaõigus ning roboti inimõigused) ning tekitada vastav seadusloome ammu enne teisi8. Kas meil jätkub juriste? Vähemasti defineeriksime mängureegleid ise ja ennetavalt.

Stsenaarium nr 5. Mitte midagi teha ja oodata kuni järjekordne sudu laskub koos droonidega ning häguolukord meid juukseidpidi soost välja tõmbab. Huvitav on asjaolu, et Sun Tzu „Sõjakunst” niisugust taktikat isegi ei maini. Ehk saab sellega kuigivõrd selgitada mainitud taktika senist edu …

Vaat siis, kuhu infoühiskonda lahates välja võib jõuda. Tänu kõigile, kes lõpuni lugesid!


1 http://uloennuste.wordpress.com/2013/02/01/memo-1-i-13/

2 http://www.finlit.fi/booksfromfinland/bff/399/wiik.htm

3 http://www.wethenet.eu/2013/02/comments-on-the-eu-commissions-flawed-cybersecurity-strategy/

4 http://www.ut.ee/AB VKeskus/sisu/publikatsioonid/2006 pdf/KrauseBA .pdf

5 https://www.propublica.org/article/everything-we-know-so-far-about-drone-strikes

6 http://books.google.ee/books/about/Finland.html?id=K1elm0fRlfsC&redir_esc=y

7 http://www.stat.ee/67848

8 http://mottehommik.praxis.ee/uued_teesid/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming